Tiibeti nüüdiskirjandusest

Kadri Raudsepp

Kirjasõna on Tiibetis alati au sees hoitud, ent kuni XX sajandi lõpuni võrdus tiibeti kirjandus eelkõige budistliku kirjandusega. Oli küll ka žanre, mida võiks ilmalikuks kirjanduseks pidada, näiteks ajalood, kuningate kroonikad, rahvajutud jne. Domineeris aga luule, mille stiil põhines eeskätt India sanskriti traditsioonil, Dandini traktaadil „Luule peegel”  („Kāvyādarśa”), mille Sakya Pandita XIII sajandil osaliselt tiibeti keelde tõlkis, hiljem tõlgiti ka terviktekst. „Luule peegli” järgi peitub luule ilu retoorikas, kõnekujundite kasutamise oskuses ja kindlas meetrikas. Ent Tiibetis on olemas ka oma tuhandeaastane luuletraditsioon, kogemuslaulude ehk ’gur lu’ žanr, mida on mõjutanud India kogemuslaulud dohā’d. Tiibetis kirjutatud kogemuslaulude sisu oli budistlik, kirjeldades vaimse teostusega seotud kogemusi,  ent nende värsimõõt, värsside ja silpide arv võis olla erinev, neil oli meloodia, neid pidi saama laulda ja nende järgi tantsida. Nüüdisluulet laulma ei pea, olulisim on vahetute tunnete ja mõtete edasiandmine. 

    

Tiibeti varasemast kirjandusest on teada vaid üks romaanisarnane teos, XVIII sajandil kirjutatud „Võrratu nooruki lugu”. Selle autor Dokhar Tsering Wangyel sai inspiratsiooni India eepikast,  teose põhisisuks oli romantiline seiklus. Võib öelda, et ilukirjandusele (ilukirjandus kui autori fantaasia) ei olnud traditsioonilises kirjanduses kohta. Seda hakati kirjutama eeskätt 1980ndatel, mil tekkis kohe ka küsimus: mis on tiibeti ilukirjandus? Kas see, kui autor on tiibetlane, kui keeleks on tiibeti keel või sisuks Tiibeti kultuuriruumiga seonduv? Selle üle arutletakse siiamaani, ent esimeste, 1980ndatel ilmuma hakanud arvukate kirjandusajakirjade  (kuulsaim neist Amdos alustanud „Sprang char” („Vihmasabin”)), toimetajad otsustasid, et avaldatakse ainult tiibeti keeles kirjutavate autorite töid. Põhiliselt avaldati ajakirjas lühijutte ja luulet, romaane on tiibeti keeles siiamaani vaid paar tosinat.   

Ilmus ka esimene romaani mõõtu teos „Kelzang Metok”, puhas propaganda, millega õigustati Hiina Rahvavabariigi armee sissetungi  1950ndate alguses. Loos vastandub minevik, s.o „pime feodaalne aeg” oleviku, õitsva kommunismiga. Kummalisel kombel sai menukiks 1985. aastal ilmunud romaan „Peatürkiis”, kus ka minevikku mustatakse. Kriitikute ütlusel näidatakse loos aristokraatia välist ilu, ent sisemist roiskumist. Tundub, et lugejad võtsid propagandaosa kui kohustuslikku paratamatust ning keskendusid pigem vana ühiskonna kirjeldustele ja peategelase isiklikele suhetele.  Enam ei olnud vaja budistlikku õpetajat, kes iga lause tähenduse ära seletaks – loo lihtne keelekasutus oli mõistetav kõigile, kes vähegi lugeda oskasid. Tasapisi hakkas ilmuma ka teoseid, mida ei saanud kuidagi vaid poliitiliseks propagandaks pidada. Tiibeti ajaloolane Robert Barnett ütleb, et kirjanikud kasutasid tiibeti keele ja kultuuri tutvustamiseks „strateegilise varjamise” tehnikat. 

Millest kirjutati?   

Luules oli inspiratsiooniks klassikaline värss ja traditsioonilised kõnekujundid. Autoreid mõjutas hiina uus kirjandus, ka hiina keelde tõlgitud väliskirjandus. Proosas pärinesid teemad tihti Tiibeti minevikust, olevikust kirjutamist peeti liiga probleemseks. Žanridena saab välja tuua ajaloolise ja maagilise realismi. Arvati, et tiibeti kirjandusel peaks olema „tsampa* lõhn”, eelistati nomaadide, külaelu kujutamist – nii oli traditsiooni järjepidevust, tiibeti kombeid  ja tavasid kõige lihtsam tutvustada. Kirjanikud ise asusid aga suurtes keskustes, ülikoolide juures: Lhasas, Lanzhous, Pekingis, Chengdus või Xiningis. 

Dön drup Gyel –  nüüdiskirjanduse rajaja 

Intellektuaalide hulgas kujunes välja kaks suunda: need, kes pidasid tähtsaks traditsioone, ning need, kes pidasid olulisimaks uuendusi. Dön drup Gyel (Don grub rgyal) (1953–1985) kuulus kahtlemata innovaatiliste autorite hulka. Ta oli üks andekamaid ja originaalsemaid tiibeti keeles kirjutanud tänapäeva kirjanik. Tibetoloog Matthew Kapstein on kirjutanud: „Ta oli tänapäeva Tiibeti James Dean, karismaatiline ja noor vastuhakkaja, kelle traagiline ja liiga varane surm tõi talle surematuse oma põlvkonna geeniuse ja valu ikoonina.” Pärast tema surma on ta teoseid üha uuesti trükitud, ilmunud on kogutud teoste kuus köidet  ning tema tuntus aina kasvab. Dön drup Gyel sündis väikses Gurong Phuba külas Amdos. Tema õpingud katkestas järsult kultuurirevolutsioon, ent 1979. aastal sai ta neid Pekingi ülikoolis jätkata. Sõnu seadma hakkas ta juba varases nooruses, kirjutades peamiselt luulet, lühiproosat ja esseesid, ent tema uurimistöö peateemaks oli traditsioonilise kogemuslaulu, ’gur lu’ uurimine. Kuna kirjutada tuli tsensuuri valvsa pilgu all, väljendas  Dön drup Gyel vaid soovi, et tiibeti rahvas leiaks uuesti oma kultuuripärandi rikkuse ning et tiibeti noored taas tiibeti keele vastu huvi tundma hakkaksid.     

Järjepidevus       

Dön drup Gyeli peetakse nüüdiskirjanduse rajajaks, ent oma töödes toetub ta varasematele kirjandusvormidele, mida ta ka ise uuris. Ta ütleb, et traditsioonidele toetumata ei suudaks üksikautor iialgi midagi uut luua: „Uus kirjandusvorm  ei saa tekkida lühikese aja jooksul. Samuti ei saa see olla ühe väljapaistva isiku töö tulemus. Uue kirjanduse sünd ja areng nõuab kirjandusvormide, teiste kunstnike ja kirjanike töö põhjalikku tundmist ning nendele toetumist. Lisaks mõjutavad seda protsessi mitmed tegurid, nagu traditsiooniline kirjandus ning kirjaniku enda anne. Uue kirjandusvormi sünd on põlvkondadepikkuse kirjandustraditsiooni ühispingutuse tulem.” See seisukoht sarnaneb  T. S. Elioti ideega mineviku teadvustamisest, too on öelnud, et teisiti suurt poeeti ei sünni. Tiibeti budistlik õpetaja Alak Gungthang (1762–1822) olevat öelnud: „Kõik õpetlased on vargad, ma ise olen varaste kuningas!” Nõnda kritiseeris ta eneseirooniaga budistlike traktaatide kirjutajaid, kes ennast originaalseks pidasid. Sama hästi kehtib see ütlus ka ilukirjanduse autorite kohta.   

Dön drup Gyeli teostes on traditsioon selgelt tajutav, tema loomingu peetakse sillaks mineviku ja modernsuse vahel. Eriti kujundlikult väljendub see tema luules, milleks võis olla vabavärsi ja traditsiooniliste kõnekujundite ühendus. Tema sulest ilmunud esimene tiibetikeelne vabavärsis luuletus „Nooruse kosk” avaldati 1983. aastal ning mõjus rabavalt – 

midagi sellist polnud tiibeti kirjanduses keegi varem näinud. Uuele vormile sekundeeris julge sisu – see oli avalikult rahvusmeelne. Traditsiooniliste kujundite kaudu kirjeldab autor siin Tiibeti nooruse ilu ja elujõudu. Edasi pöördub ta noorte endi poole, kutsudes neid üles muutusi läbi viima. Toetudes küll mineviku väärtustele, ütleb autor, et edasiminekuks tuleb leida uus tee:         

Tõde!
Säravad mineviku teod ei teeni tänapäeva
eesmärke
Eilse soolased veed ei kustuta tänase janu
Kadunud mineviku kuivanud kehas
Pole tänapäeva elujõudu
Progressi pulss ei löö …

Puhas vesi ja vee voolamine on Dön drup Gyeli luules korduv element, see on uuenemine ja edasiminek. Minevikku võrdleb ta aga soolaste vetega, mis maad ei kasta.  Dön drup Gyeli töödes näeme vana ühiskonna kriitikat, kuid see pole labane propaganda. Ta ei õigusta olevikku ega kirjuta iial stiilis „halb minevik” „helge tulevik”. Ta oli rahva eestkõneleja, kutsudes tiibetlasi üles muutuma, moderniseeruma. Selline hoiak vastandus selgelt Hiina arusaamaga, mis nägi Tiibetis lootusetult mahajäänud maakolgast. Huvitaval kombel oli uuendustele üleskutsumine poliitiliselt korrektne, kuna parteigi proovis  Tiibetit moderniseerida, et maailmale näidata, kui hästi seal asjad punaste värvide all edenevad. Samuti eelistas parteiladvik, et sepistagu nood tiibetlased parem värsse, kui et hakkavad „tagurlikku” budismi kuulutama.     

  Dön drup Gyel kirjutas ka sellest, kuidas inimesed on kinni vanus kombeis, uuendustepelglikud, vaimselt loiud ja usupimedad. Ta  arvas, et kõiki vanu kombeid ei peaks iga hinna eest alal hoidma, vaja oleks rohkem kriitilist meelt. Korduvaks teemaks oli korraldatud abielu, külades hariduse saamise vähesed võimalused. Näiteks võiks tuua novelli „Hingehaigus”. Täiesti uudne on siin naissoost peategelase kuju, teismeline tüdruk, kes kirjeldab esimese armastusega seonduvat hingevalu. Loo algus on täis kõnekujundeid, kirjeldatakse ülevoolavaid tundeid, ent sündmuste arenedes, kui  saab selgeks kahe noore armastuse võimatus, muutub ka keelekasutus – harilikus argikeeles kirjeldatakse konkreetseid olukordi, noorusliku õhina tundeküllus on otsas. Siinkohal toon näite, kuidas rahutud tunded on valatud traditsioonilistesse metafooridesse: „Mõtlesin, et lähen ruttu minema, ent kui proovisin tõusta, tundsin, et valge kaljurahn on minu meele mäsleva hobuse kui enda külge sidunud, minu armastuse salasoovid olid mu tahtest sõltumata  siia aheldatud. Noor mees oli kui kütt, kes minu meele metslooma püüdma tulnud oli ning nüüd tulise kiiruga lähenes”. Korduvaks motiiviks nii siin kui ka Dön drup Gyeli teistes lugudes on lihtinimese lihtsustatud arusaamine budismist. Karmat, põhjuslikku tegude ja tagajärgede seost, mõistetakse kui vääramatut saatuse jõudu, mille vastu ei saa. Traditsioonilistest väärtustest nagu vanemate austamine kirjutab Dön drup Gyel „Lähedasearmastuses”. 

Loos räägib autor oma vana sõbra loo. Keskmes on peategelaste mõtted ja tunded, unenägu vahetub reaalsusega, lugu juhivad ettemääratuse motiivid, mis on siin selgemini seotud budistliku vaatega: igal teol, nii heal kui ka halval, on oma tagajärg. Autor kasutab ka elu hetkelisuse klassikalisi võrdlusi: 

„Rikkused on püsitud kui kastepiisad rohukõrrel, elu on püsitu kui võilamp tuule käes”. Lühike katkend loo algusest on tõenäoliselt eriti üllatav lugemine tiibeti traditsioonilise kirjanduse tundjale, kes arvab, et tiibeti keeles ei olegi võimalik vahetuid tundeid ja mõtteid väljendada, aga on: „Eile hommikul ärkasin koos koiduga. Tundsin ennast tõeliselt haigena, hommikusööki söömata läksin tööle. Võtsin ennast kokku, töö oli vaja ära teha, ent eelmise  öö unenägu hoidis minu meeli kui raudkonksuga oma haardes. Minu lähedase sõbra kuju, rullmaal tema käes ning naeratav ilme segasid kepina mu meele hernekuhja ning ajasid mu ebalevaid mõtteid üha enam laiali”. Kuigi partei propaganda nõudis, et religioonist tuleb kirjutada halvasti, oli ka seda võimalik teha budistlikke väärtusi porisse tallamata, tuua välja need aspektid, mis kriitikat väärisidki. Dön drup Gyeli budismiteemaline  lühilugu, mis tekitas konservatiivide hulgas suurimat meelepaha, oli 1980. aastal ilmunud „Taassündinud õpetaja”. Loos esineb taassündinud õpetajana, tulkuna petis, kelle tõelist palet pimeda usu tõttu läbi näha ei suudeta. Ometi on valvsus valeõpetajate suhtes aktuaalne ka tiibeti traditsioonilises kirjanduses. Ajaloolane Tsering Shakya pakub välja allegoorilise tõlgendusvõimaluse: taassündinud õpetajas võib näha kommunistlikku parteid, mida paljud olid  pimesi usaldama hakanud.   

Tiibeti nüüdisaegset kirjandust on vähe tõlgitud, üheks takistuseks on tiibeti keele oskajate vähesus. Ka Dön drup Gyeli keel on äärmiselt rikas, klassikalised kõnekujundid vahelduvad Amdo dialekti kõnekeelega, mida on raske mõista isegi Kesk-Tiibetis. Tundub, et just 1980ndate algusaastad olidki kõige julgemad ja viljakamad tiibeti nüüdiskirjanduses. Alates 1995. aastast läks tsensuur üha karmimaks  ning see olukord jätkub vahelduva eduga siiamaani. Artikkel põhineb 14. mail tiibeti kultuuri päeval peetud ettekandel. * Tsampa on röstitud odrajahu, tiibetlaste põhitoit, mida süüakse soolase võiteega segatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming