Tiit Tarlap 13. XI 1954 – 24. II 2017

Me võitleme, joome ja naerame, kuni lõpuks me haihtume põrmuks. Ei kellestki rohkem jää järele kui rajake tähetolmus.

Sel’ rajake silma ei hakkagi, kes vaadata täpselt ei oska. Nii näinud on seda vaid vähesed, kes ära ei lasknud end osta.

Need Tiidu viimaseks jäänud raamatu, 2016. aasta lõpus ilmunud „Rajake tähetolmus“ motoks olevad luuleread sobivad vahest kõige paremini iseloomustama ka meest ennast. Meest, kes ei andnud alla. Kel oli midagi öelda ja ta tegi seda hästi. Ega ta endast palju ei rääkinud, elas vaikselt Sindis ja kirjutas raamatuid. Isegi sõbrana sai teda hinnatud peamiselt ta kirjutatu järgi – peale laheda iroonia ja seikluslikkuse oli tal väga palju tõsist öelda inimloomuse ja ühiskonnakorralduse kohta.

Raske öelda, palju mõjutas ta eluvalikuid – ta oli oma vanemate ainus laps ja elas kogu elu üksikuna – sundkäik Tšernobõli tuumajaama avarii tagajärgi likvideerima. Surm vaid 62aastasena on sellega otseselt seotud.

Kuigi tunneme Tiitu peamiselt ulmekirjanikuna, on teatud mõttes vahest edukaim just nimelt mainitud katastroofi kirjeldav, 1993. aastal ilmunud raamat „Tšernobõl 1986“, mis on tõlgitud ka inglise ja jaapani keelde. Tolle raamatu ilmumist, muide, toetas Tšernobõli veteranide ühendus, millega Tiit oli kogu elu seotud. See kokkuhoidev seltskond on ta raamatute ilmumist hiljemgi toetanud, sest on ju kirjutamine Eestis rahalises mõttes rohkem hobi.

Tiidu esimene jutt ilmus 1988. aastal ajakirjas Noorus. „Tänav akna taga“ oli võimas lugu, kuid ajad ja olud ei soosinud ilukirjandusega, veel vähem ulmega tegelemist. Pärast Tšernobõli-raamatut hakkasid Tiidu krimielementidega vürtsitatud ulmelised seikluslood eri kohtades, enamasti ajalehesabades ilmuma. Tuli ka tunnustus – esimest korda võitis ta Eesti Ulmeühingu aastaauhinna Stalker 1998. aastal.

Olud on paranenud ja aastast 2009 ilmus Tiidult igal aastal raamat. Romaaniga „Lõhestusjoon“ võitis ta aastal 2013 teist korda Stalkeri.

Ja nüüd on ta läinud. Enam ei tule neid põnevaid, mehiseid ja karme raamatuid. Ei tule ka laule – jah, ta oli ka kitarri- ja laulumees. Ta jääb alatiseks meiega oma lugudes ja parim viis teda mäletada on võtta mõni ta (veel lugemata) raamat ja läbi lugeda.

Siim Veskimees

Eesti Kirjanike Liit