Tintinnabuli ehk Südameraamat Oksanale

Arno Oja

Meie olemine on vaid põgus valgusviirg kahe lõputu pimeduse vahel. Vladimir Nabokov    Kirjandus petab kõiki, kes püüavad teda nimetada teisiti kui tema enda nimega. Kirjandus (nagu ka Elu) ON. Toomas Raudam      Kaks olemuslikult sarnast raamatuinimest, kaks põhjapanevat tõdemust, mis sobivad mõlemale. Nabokov kirjutas oma raamatuisse male ja muinasjutu, Raudam kirjutab neisse keelemängude võlu ja „muusika kuuma saia”. Kaotatud aegade otsingute valu tunnevad mõlemad kirjanikud. „Raamatuinimene” ei ole siin ilmaaegne määrang. Kõiki kirjanikke ei saa sinna hulka arvata. Kõik ei oska ennast mõne teise autori loomingusse nõnda sisse lugeda,  nagu oskab Toomas Raudam. Ja kõigile ei ole raamat iseväärtus ega kirjandus neist koosnev omailm.   

Muidugi pole Nabokov ainus kirjanik, kellega Raudamil on hingeside või kellesse ta on ennast sisse lugenud. Sama hästi sobiksid sellesse nimistusse Proust või Joyce, Salinger või Golding, Bellow või Kafka. Nüüd on ta oma „viljastava keele Niiluse” (nii ütles Walter Benjamin Prousti puhul) suunanud vendade Grimmide muinasjuttudesse.     

Meetod, millega Raudam oma (proto)ainesele  läheneb, meenutab Arvo Pärdi tintinnabulistiili, mis algab vaikusest ja suubub vaikusesse. Seejuures on heli (sõna) vahetu ja siiras, kompides sügavalt kuulaja (lugeja) unarusse jäetud hingekeeli. Täiuslikult valdas seda tehnikat „mees, kes kirjutas merd” Raudami eelmisest, napi pealkirjaga raamatust „Väike”. Toomas Raudam on beat generation’i kaasaegne ja võiks ju arvata, et Jack Kerouac on talle hingelähedasem autor kui Proust või Nabokov.  Ent Kerouaci romaanides heliseb Ameerika ja sealsete kangelaste psühhedeelne teelolek ei ole Raudamile loomuomane. Tema teekonda taarnateel (Hannes Varblane) kahe pimeduse vahel suunavad rohkem Dylan Thomase „surmad ja sisenemised” ning juba nimetatud „muusika kuum sai”.   

Tipp ja täpp     

Suur ja revolutsiooniline saab olla vaid see, mis on väike.

Gilles Deleuze, Felix Guattari       

Väike jääb väikeseks ka siis, kui teda on palju. 

Toomas Raudam       

„Väike” on Raudami lemmiksõna. Isegi rohkem. Väike („kursiiv kumiseb”, ütleb Raudam kaldkirja kohta) on ikoon, mantra ja manasõna.         

Ning Raudami muinasjutud võiksid vabalt alata nii: „Elas kord väike Anti, kes kirjutas näpuga õhku”. Õigupoolest on selline algus kõigisse tema juttudesse juba sisse kodeeritud. Kui Uno Leieselt (mitte tema teksti järele ahvivailt telekaksikuilt) pisut matti võtta, siis võiks jutt jätkuda sedaviisi: „Algul tegi ta „tipp”, selle kõrvale (või peale) sai „täpp”. Ja need „täpid olid nagu tähesadu” (lk 66) ning  algsest pimedusest (sünd) päramise pimeduseni (surm) kirjutab sama tegelane „ennast, oma nahka, verd ja silmi” otsekui vaadeldava raamatu Lumivalgukese-jutus (lk 77). Ta ei kirjuta palju, aga tema tekst on pingestatud, plahvatusohtlik. Ta kirjutab nagu VÄIKE ja – tintinnabuli1 – kumiseb kursiivis kaasa kelluke.       

Kuid Lumivalgukesest ja kellukestest pisut hiljem. Praegu piielgem üle targa Else õla „kidura keelepuu oksakese” (lk 13) lalinatega põimunud armastuse ja surma vägikaikavedu. Armastus võidab seal, kus valitsevad headus  ja empaatia. „Hansus ja Gretes” tuleb ta meie juurde eneseohverduse ja hällilaulu saatel, „Rapuntslile” annab õige tooni kätte biitlite lugu „All You Need Is Love”. Kuid enamasti äratab armastuse RAAMAT. Raamat iseeneses, mitte mõni konkreetne kirjandusteos. Nõnda on see Rabelais’ „Gargantua ja Pantagrueli” variatsioonis „Noor hiiglane”, kaudselt ka „Okasroosikeses”. Eriti hinge läheb „Vaffa rätsep”, kus raamat algul nutab nagu väike laps  (lk 44) ning seejärel, tänutäheks rätsepa hoolitsuse eest, ohverdab tema elu nimel iseenese maise kesta. Kas see lugu juhtus ilmsi või ulmsi, pole muinasjutu loogika kohaselt oluline. Omakasu ja hoolimatus aga tingivad kellegi huku. „Vennakeses ja õekeses” päästab ema küll oma rahva, ent hukutab armastuseks peetud saamahimus nii tütre kui ka iseenda. „Bremeni linna moosekantides” võidab valskus võõra väe, ent jätab väikese poisi oodatud  naeratusest ilma. Poisist kasvab mõrtsukas, sest „kuskilt pidi ju alustama” (lk 25). Kuid surmal ei lase Raudam kusagil piiritult võidutseda. Mõistukõnega tänast Eestitki riivavas „Läbitantsitud taldades” hävitab valitseja haiglaslik uudishimu küll riigi ja tema enda, ent raamatukogu jääb puutumata. „Surma vaderis” võimaldab autor doktor Ernstil (saksa k „tõsine”) viimse pimeduse algsesse  tagasi pöörata. Surmast saab sünd ning elluärganu esimesed sõnad on „Kallis, mu kallis”. Öeldakse need pigem vaikimisi kui hõiskamisi. 

Rapuntsel ja Lumivalguke   

Väikese poisi palveis
on päike nii igavikhele,
et valgustab läbi kõik aastad,
kõik pildid toob silmadele.

Kristjan Üksküla     

Rapuntsel oli poiss, kes ei tahtnud poiss olla.

Toomas Raudam     

„Lumivalguke” on selle raamatu keskpaik ja kvintessents. See on lugu headusest ja kurjusest, valgusest ja värvist, aga ka apoteoos kirjutamisele. Õigupoolest esitab autor meile mitu lugu. Üks on tema „Lumivalguke”, teine ennemuistne „Lumiwalgeke”, kus väike Helgi Mailend on kunagi üritanud peatada surma,  kirjutades selle oma tekstis olematuks. Helgi oma lugu jääb siiski poolele teele (nii kandis kujundaja Andres Rõhu selle teksti ka raamatu sisekaantele), kuid paralleelselt kõigega areneb kirjutaja rõdul veel kolmas lugu, mille käigus kirjutamine peatab vähemalt ühe surma. „Rapuntsel” läheb kirjanduslikus ekvilibristikas veelgi kaugemale. Ilmsest kirjutamismõnust ajendatuna pakub kirjanik seal lugejale isevärki psühhoanalüütilist kaapekakku,  kus keegi ega miski pole see, kelle või millena ta näib. Kes soovib, võib „Rapuntsli” tegelastele juurde mõelda terve puntra komplekse, Oidipusest Anti-Oidipuseni. Ja otsida ning leida Lacani, Wilde’i, vahest koguni Simone de Beauvoire’i vaikivat taustalolu tekstis. Allakirjutanu ei soovi, tema on Raudam niigi oma muinasjuttu sisse kirjutanud.   

Arno on seal Rapuntsli prints, kes õpib juuksuriks ja teeb hiljem igal õhtul oma vastse kaasa kandadeni ulatuvatesse juustesse soengu, mis „näeb välja nagu torn, mille üks laps on niiskest mereliivast ehitanud” (lk104). Kuid Rapuntsel (kes ju ihkab armastust, nagu laulusalmgi ütleb) elab nähtamatus tornis ja pole võimatu, et juuksur Arnos peitub hoopistükkis samanimeline jõgi, mis Pisa viltuse torni  jalamilt oma vood nähtamatu teisikuni on kandnud. Sest kas oskaks ükski lihast ja luust olevus vormida kirjeldatud soengut paremini kui sillerdav jõgi? 

Kadunud aegade bluus   

Muusika on õpetlik, andes aeg-ajalt tegevust ka hingele. 

John Milton Cage   

Kõik raamatud on tasku- ja südameraamatud.

Toomas Raudam     

Raamatut lõpetav „Muinasjutt Bob Dylanist” põimib kõik tekstid muusikasse, mis täna on juba klassika. Tintinnabuli-rütm aegamööda hoogustub ja võimendub. Täpselt paika pandud  rõhud ning Bob Dylani laul ja biitlite või Johnny Cashi laulude reminestsentsid võimaldavad raamatus tervikuna näha kadunud aegade bluusi. „Somewhere a wind is weeping”, laulavad mu kujutluses veel nii bluusikuningas B. B. King, rokikuningas Elvis Presley kui ka kultusliku vonkaga2 Jimi Hendrix. Kompositsiooni tugitala on raamat. Jällegi mitte konkreetne teos, vaid asi iseeneses.     

Raudami muinasjutust saame muuhulgas teada, et ühe mereäärse väikeriigi tulevane  president Toomas nõustus emaüsast lahkuma alles Bob Dylani laulu kuuldes. Lauljaks oli poisi isa, keda allusioonimeister Toomas Raudam kõrvutab tahtmatu hävingutooja Angelus Novusega Paul Klee kuulsalt maalilt. Sinna juurde sobiva kaudvihje Walter Benjaminile ja Theodor Adornole (eri aegadel oli maal nende kummagi valduses) jätab ta targu tegemata. Ja muidugi mitte teadmatusest.     

Kui autori proloogi uskuda – ning miks me ei peaks uskuma? – on kõik need lood kirjutatud 15aastase Downi sündroomi põdeva Oksana jaoks. Tema palvel. See muinasjutukogu on Oksana südameraamat, mida ta ise pole veel näinud. Sest kirjanik ei julge seda  talle näidata. Soovitan siiski julgeda ning lisan omagi hääle Toomas Raudami kaitseks tema enda väitel juba alanud kafkalikus protsessis.

1 Tintinnabuli – kellukesed (lad.k.)

2 Kes tahab täpsemalt teada, mis asjandus on vonka ja kuidas see Jimi Hendrixile kuulsust lisas, lugegu rmt: T. Raudam, Tänulikud surnud. Lugusid rock’n’roll’ist. – Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 55-65.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming