Tõeline suhhumilane

Guram Odišaria: „Sõja pale on hirmsam seal, kus elavad oma ilusat elu erksa naljasoonega inimesed.“

ARTUR VEEBER

Gruusia kirjanik ja ühiskonnategelane Guram Odišaria (sünd 1951) on pärit Abhaasiast, kuid pidi sealt lahkuma pärast Gruusia-Abhaasia 1992.–1993. aasta sõda. Üle 30 proosa- ja luuleraamatu avaldanud kirjanik elab Thbilisis, kus püüab kaasa aidata grusiine ja abhaase ühendavate traditsioonide taastamisele. Praegu töötab Odišaria Gruusia peaministri konfliktiennetuse nõunikuna, aastatel 2012–2014 pidas ta aga kultuuriministri ametit ning oli enne seda üheksa aastat ajakirja Ritza peatoimetaja.

Odišaria raamatuid on tõlgitud ligi 20 keelde. Seoses kirjaniku külaskäiguga festivalile „Prima vista“ andis Korela Film välja tema populaarse romaani „Presidendi Kass“ tõlke eesti keelde (tlk Toomas Kall). Teoses on kirjeldatud humoorikas võtmes suurriigi kokkuvarisemisele eelnenud sündmusi Abhaasias.

Guram Odišaria, te kasvasite üles Abhaasias Estonka küla lähedal. Kas juhtusite lapsepõlves või nooruses kuulma midagi „kohalikest“ Kaukaasia eestlastest või nendega lausa suhtlema?

Jah, olen sündinud ja üles kasvanud Abhaasias. Minu kodulinn Suhhumi ei ole mulle mitte ainult Maa, vaid kogu universumi keskpunkt. Ütlen kohe ära, et ma armastan kõiki, kes selles linnas on elanud ning seal praegu või ka edaspidi elavad. Estonka asub Gulripši rajoonis, lausa 15 kilomeetrit Suhhumist. Päris lähedal, Madžara külas (samuti Gulripši rajoonis), seisab mu isamaja. Käisin tihti Estonkas ja tundsin neid hästi – neid euroopalikult distsiplineeritud, töökaid ja lahkeid inimesi. Eestlasi elas ka linnas, ja ka minu suguseltsis on segaperekondi, kus elavad läbisegi grusiinid, eestlased, abhaasid, armeenlased. Minu lapsepõlves ja noorusaegadel tõlgiti Gruusias tihti eesti kirjanike teoseid.

Gruusia kirjanik Guram Odišaria soovib oma eesti lugejatele kõike kõige paremat.

Erakogu

Öeldakse, et suhhumilased on omaette rahvus. Mida tähendab teile olla suhhumilane?

Vana-Kreeka allikad väidavad, et Dioskurias (muistses Suhhumis) räägiti juba enne meie ajaarvamist 70 keeles. Nõukogude ajal räägiti Suhhumis võib-olla 40 või 50 keeles. Fazil Iskanderil on ütlemine „Musta mere karakter“. Muidugi on ka Suhhumil oma karakter. Meie, eri rahvuste esindajad, kes sündinud ja kasvanud Suhhumis, olime natuke abhaasid, venelased, grusiinid, armeenlased, eestlased, ukrainlased, aserid jne. Tõelised suhhumilased pidid mõistma üksteise muresid ja rõõme kõikides keeltes. Aga vahel ka sõnatult.

Pärast kurbi sündmusi 1990. aastate alguses tuli teil kodukandist lahkuda. Kuidas on võõrsil elada?

Pehmelt öeldes ei ole see elu muidugi magus. Ma ei kujutanud ette, et võiksin elada mujal kui oma kodulinnas, sest see linn oli alati täis valgust, nalja ja sooje suhteid, seal hinnati üksteist või, nagu ütlevad suhhumilased, „sõeluti turgu“. Nüüd Thbilisis elades on mul vahel tunne, et ma elan korraga kahes linnas, umbes nagu Thbilisuhhumis.

Rahusobitustöö viib teid tihti Abhaasiasse. Kas on raske minna tagasi oma endisesse koju ja sealt jälle lahkuda?

Algul oli raskem. Ütlesin endale, et peaasi on taastada linna traditsioonid, mis on alati grusiine ja abhaase ühendanud. Ilma usalduseta ja traditsioonide taastamiseta jääb probleem alles. Mulle on Abhaasias viibimine hingekosutus, õnnis vaimne puhkus. Olen väga rõõmus, et mul on säärased sõbrad, kellega koos tunnen, mida tähendab olla tõeline suhhumilane.

Millal tuli äratundmine, et peate kirjutama?

Enne konflikti peamiselt luuletasin. Kirjutama hakkasin juba teises klassis. Peale selle ma joonistasin ja juba õpilasena avaldati mu joonistusi ajakirjades, aga mu luuletused ilmusid natuke hiljem.

Kuidas sündis raamat „Presidendi Kass“? Ja miks just kass? Kuidas te ise kassidesse suhtute? Teil on ju koer.

Thbilisis ilmus 1994. aastal mu lühijutt, mille pealkiri on lihtsalt „Bgažba“. Mihhail Temurovitš Bgažba, kes suri konflikti ajal 75aastaselt, oli Suhhumis koloriitne kuju, ere ja väga populaarne linnafolkloori esindaja. Ta oli rahvuselt abhaas, teda armastasid kõik ja tema armastas kõiki. Kui see jutt oli ilmunud, otsisid inimesed, kes olid Mihhail Temurovitši hästi tundnud, mu üles ja rääkisid mulle rohkesti temaga seotud eksootilisi lugusid. Lugusid oli rääkida küll grusiinidel, küll abhaasidel, kreeklastel ja venelastel … Kokku sai materjali terveks romaaniks, mis ilmuski 2007. aastal.

Romaanis on üks lugu sellest, et Mihhail Temurovitš oli suur loomasõber. Kord leidis ta tänavalt punase kodutu kassi, pesi selle puhtaks ja viis oma lapsepõlvesõbrannale, kes oli pärast poja hukkumist aasta otsa liikumatult voodis lamanud. Mihhail Temurovitš seletas sõbrannale, et ta kingib talle kassi, kelle John Fitzgerald Kennedy oli kunagi isiklikult kinkinud temale, Mihhail Temurovitšile. Ja et see on ravikass, kes peaks olema pidevalt haige läheduses. Sõbranna jäi Mihhail Temurovitši uskuma ja saigi paari kuu pärast terveks, hakkas jälle käima. See lugu näitab ilmekalt, et Mihhail Temurovitš, õilis hing, isegi valetas vahel, aga ainult selleks, et inimesi aidata. Sellepärast valisin ma raamatu pealkirjaks just selle punase Kassi. Vaatamata sellele, et meil endal on koer Daisy (dalmaatslane), armastan ma kasse sama palju kui koeri.

Tänapäeva gruusia kirjanduses ei ole just palju irooniast ja huumorist pakatavaid teoseid. Teie „Presidendi Kassi“ huumoril on mõrumandli kõrvalmaitse. Miks otsustasite kirjutada selle raamatu säärases žanris, eelistada traagiliste sündmuste reportaaž­likule kajastamisele irooniat?

Suhhumilasi iseloomustab eriline huumorimeel. Võib öelda, et see on merehuumor, Musta mere huumor. Sõja pale on hirmsam seal, kus elavad oma ilusat elu erksa naljasoonega inimesed. Minu meelest on sõja õuduste näitamiseks kohane kasutada just huumorit, irooniat ja sarkasmi ning kirjeldada lummavat loodust.

Presidendi Kass“ on tõlgitud paljudesse keeltesse. Kuidas on teosesse suhtunud välismaa lugeja? Kuidas võeti raamat vastu Abhaasias?

Mul on väga hea meel, et konfliktijärgsel territooriumil elavad inimesed, nii abhaa­sid kui ka grusiinid, loevad seda raamatut ühesuguse huviga. Nagu kirjutab üks saksa kriitik: „Presidendi Kass“ on sild grusiinide ja abhaaside vahel. Abhaasi keelde tõlkis raamatu tuntud abhaasi kirjanik, minu sõber Daur Natškebia. Seda raamatut loevad Abhaasias eri põlvkondade inimesed. Mulle teeb head meelt ka tõsiasi, et raamatut saab lugeda rohkem kui kümnes riigis. Selle tõlge ilmub varsti ka Hiinas, Hollandis, Kasahstanis ja Türgis. Ma arvan, et lugejad igatsevad soojade suhete ja huumori järele. Nii on nad „Kassi“ esitlustel öelnud.

Mida tahate öelda eesti lugejatele autorina, kes kirjutab niisugusest paradiislikust maanurgast nagu Abhaasia?

Ma tunnen Eestit hästi, olen elanud nii Tallinnas kui ka Saaremaal. Olen hästi tuttav eesti kirjandusega ja eesti lugeja peene maitsega. Muide, üks esimesi eesti romaane, mida ma nooruses lugesin, oli Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“. Olen väga rõõmus, et seesama punakollane kass on jõudnud nüüd eksootilisest Abhaasiast tagasi Eestisse. Ma soovin kõike kõige paremat oma eesti lugejatele, ma armastan neid nii, nagu minu romaani kangelane Mihhail Temurovitš armastas oma kaaslinlasi.

Vene keelest tõlkinud Toomas Kall

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming