Tõelise tundmuse olematu hetk

Kärt Hellerma

Peter Handke, Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine. Tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Tiiu Kokla. Kujundanud Helmut Polberg. Eesti Raamat, 1981. 200 lk. Peter Handke, Kirjaniku õhtupoolik. Tõlkinud Tiiu Relve. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 18. 56 lk. Suve hakul avastasin, et Peter Handke on jälle päevakorral. Loomingu Raamatukogu sarjas on ilmunud tema uus teos, pealkirjaga „Kirjaniku õhtupoolik”. Rõõmustasin, aga raamatut ostma ei kiirustanud. Sest ma polnud kindel, kas seda lugeda tahan. Miks? Handke on üks selliseid kirjanikke, kelle puhul läheb mõte mitte niivõrd mõnele tema konkreetsele teosele, vaid kõigepealt iseendale, oma kunagisele minale – sellele, kes ma olin tema loominguga esmakordselt kokku puutudes. Jah, Handke äratab mälestusi. Juba tema nime nägemine uute raamatute letil tähendab kohtumist oma noorusajaga, oma tollaste paleustega – ja on kaunis kahtlane, kas ma enda toonaseid tõekspidamisi praeguse minaga enam jagan. Nii ei üritagi ma kõnelda mitte niivõrd Handke loomingust ja selle eripärast, kuivõrd tema fenomenist mu enda jaoks – ning loomulikult ka sellest, kuidas see on ajas muutunud. Õieti see polegi muutunud, pigem natuke teisenenud. Muutunud olen pigem ma ise. Võibolla on mul Handkest täna seetõttu ka kergem rääkida. Võib-olla oskan ma seda nüüd paremini teha. See õieti ei loegi. Sest kuigi minu sõnad voolavad nüüd kergemini, on Handke ikka sama: ülimalt introspektiivne, torkiva, sugestiivse sõnaga, märgiline autor.

Tõtt öelda kujutas üle kolmekümne aasta tagasi ilmunud väike kollaste kaantega Peter Handke „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine” minu jaoks tollal peaaegu piiblit. Ja kuigi palju selle aja teoseid on rännanud hoiuraamatukokku või leidnud endale koha kuhugi nurka kastidesse, mida aeg-ajalt nõutusega ja tusaga vaatan, teadmata, mis nendega teha, püsib väike kollane Handke oma kergelt kapsastunud olekus aukohal ka mu praegusel raamaturiiulil. Kui vahepeal olengi ta unustatud, siis võtan ta mõnikord jälle kätte – ja samal ajal mõtlen, miks ma seda teen.

Jah, miks on Handke siiani tähenduslik? Mitte ainult seetõttu, et ta kutsub esile assotsiatsioone. Ta võimaldab ka samastumist. Olenemata sellest, missuguseid metafoore ta parasjagu kasutab, väljendab ta inimelu irratsionaalsust nii, et see puudutab. Nagu peeglis, ilmub seal elu hõrk absurd, mida kirjaniku noaterav pilk läbistab kui võid.

Mõtteline mäss

Meeles on avar eksistentsialistlik mõõde, mis selles, ülimat individualismi jutlustavas teoses inimese vaba tahet ühel poolt manifesteeris ja teisalt selle naeruväärseks kuulutas. Perekonnaõnn, töine õnn, vaba ühiskonnaliikme õnn – Handke näitas, et seesugust õnnemastaapi pole lihtsalt olemas. On vaid inimene oma sisekriisidega, oma lahendamata psüühiliste pingetega, oma tasakaalutuse, oma leidmata isikliku õnnega – oma tabudega, oma häbiga, oma sisekeeldude ja -käskudega, oma pideva põgenemise sunniga. Kelle ja mille eest ta põgenes? Kes seda teadis. Kuid kooskõla tema ja ühiskonna, tema ja igapäevaelu vahel ei olnud.

Argielu kirjelduste haruldane peenus, detailide „täppisteaduslik” fikseerimine, kogu see vaatlemise kvintessents, milles vaatleja ei varjanud oma tülpimust – selles oli klassikalist, shakespearelikku puhtust. Handke peategelane oli kui tänapäeva Hamlet, kelles ühinesid nii Kafka kui ka biitlid, nii Eliot kui ka Kerouac, seal sõlmus modernism postmodernismiga, ekspressonism ekstaasiga, õrnus ängiga – seal ühinesid Munchi meeleheitlik karje inimolemise sügavikust, iroonia ja puhtsüdamlikkus, nostalgia ja tüdimus. Arusaamatus, mida Handke väljendas – see mõistmatuse valuline kaja –, oli ehe ja tõeline. See sisaldas mingit imelist orgaanikat ja tugevat võõritust ühekorraga.

Geniaalselt demonstreeris Handke, kuidas ühe mehe nooruslik uljus suurejooneliselt liiva jooksis ja täiusliku fiaskoga lõppes. Siiski oli tema pettumus toona veel algjärgus, veel noore inimese oma. See oli alles pettumuse teravamaitseline seeme, milles polnud veel kõigele käega löövat sarkasmi, pigem arusaamatus – uuriv-imestav lähenemine teda ründavale mõttetuse aistingule, millest ometi ei puudunud õhuke lootusekübe.

Tõepoolest, kuigi maailmas võõrsil olemise suurejooneline visioon sai stseen stseenilt värve juurde, küpses üha uuesti, täienes igas lauses ja lõigus, voolasid lootusetuse kirjeldused, mõttelise mässu lained Handke tekstides veel laugelt. Meri veel ei tormitsenud, vägivald veel ei pulbitsenud. Võimalikku raevu mahendas uudishimu ja loomulik elujanu paiskas kibestumuse pigem karikatuuri. Nii polnud tema resignatsioon veel tige, pigem ohutu ja naljakaski.Teekond täiusliku künismi poole oli alles alanud.

Heitumuse välimääraja

Tänaste kultuuriprotsesside seisu arvestades on Handke tegelane ju pigem romantik: „pehme” mees, tundlik tüüp, kes ei oska elada kohustuslikus peremudelis, kes ei saa seal hakkama ja defineerib end klassikaliste depressiooni tunnuste varal. Ta käib endast (enda kehast), väljas, nii nagu surmalähedaste kogemuste puhul on seda täheldatud. Tema hingel on inimkehas lihtsalt nii halb olla, et ta kipub sealt ära.

Handke noorusajal olid sajandivahetusele iseloomulikud ängid ju veel lapsekingades, toorutsemine alles eos. Paari aastakümne pärast tõi nüüdisinimese tühisuse, häbituse ja viletsuse halastamatu teravusega lugeja ette üks teine austerlane, hilisem nobelist Elfriede Jelinek. Handke polnud veel nii blasfeemiline, tema kujutas hüpiknukk-inimesi leebemalt, pehmemalt, kaasatundvamalt, vähem pilklikult. Tema tegelased olid juba teel enesehävitusele, aga ei olnud kägistavalt julma hoiakut veel päriselt omaks võtnud. Ta alles sirutas käe relva järele, milles varitses surm – see ihaldusväärne surm, millest järgmiste põlvkondade kirjanikud endale juba pelga mängukanni teevad. Õieti ta alles silus oma kujuteldavat püstolit, imetles selle läiget, piidles selle surmakülvavat toru. Ta alles valmistus tegema otsustavat valikut. Selle valiku on nüüdiskirjanikud teinud – nemad hoiavad püstolisuud ammu oma meelekohal, mängivad surmapõlglikult vene ruletti, hoolimata kübetki enda ega teiste eludest. Handke mängis selle mõttega, aga ei siirdunud veel seda teoks tegema.

Handke tegelane oli kui abituse omamoodi klassifikaator, heitumuse välimääraja. Aga ta ei olnud veel kõigele käega löönud, ta oli omadega lihtsalt puntras. See ongi ju maise inimese esmane tõelus: olla silmitsi oma abitusega ja aususega seda tunnistada.

Vähe tähtis polnud küllap ka see, et Handke isegi oli kirjanikuna tollal veel noor. Raamatu tagakaanepildil on tal intelligentne noormehenägu, mida raamistavad pikad hipilikud juuksed. See pole tänane hallide hõredate juustega klassik, kellest on saanud Austria üks tähtkirjanikke.

Kui „Tõelise tundmuse hetke” nüüd sirvin, mõtlen, mis see ikka oli, mis mind 80ndate alguses selle külge liitis? Olin ju tollal noor, äsja abiellunud naine. Värskelt ülikooli lõpetanud, omasin tolle aja mõistes unistuste töökohta, elu oli ees. Aga õnneuima ei olnud, oli pigem tunne, et midagi on puudu, midagi ei klapi, midagi peab elus olema veel… Ei, see tunne polnud seotud nõukogude ühiskonna survega. See oli vaid taust, millest sai distantseeruda. Sellega oleks tollast „tundmust” liiga lihtne põhjendada. Kui sind otseselt ei represseeritud, sai ühiskondliku olemisega nii või teisiti toime tulla. Küsimus oli ikkagi individuaalne, lähtus tüübist, karakterist, hingeomadustest ja teab millest veel.

Võõristuse seletaja

Ju siis ei olnud minu sisimas ikkagi sellist õnne ja rõõmu, mida haridus, ühiskondlik seisund, kaunitari välimus ja kujuteldavad valikuvõimalused eeldanuks. Miks Handke raamatuke mulle muidu nii tähtsaks sai? Tavalise, praktilise inimese vaatevinklist oli selle peategelane ju noor hädine mees, kes ei saanud oma eluga hakkama, kes võõristas oma naist ja last ning maalis igapäevaelust tonte. Selline mees poleks ühelegi noorele naisele pidanud olema ihaldusväärne, sellise eest oleks ta pidanud põgenema, nagu jalad võtaksid. Aga ei, nii elus kui ka kirjanduses olen läinud just selliste meeste õnge. Tubli, usaldusväärne, napisõnaline, peret hoidev ja heas mõttes macholik, st mitte ülemäära filosofeeriv, vaid alati otsusekindel mees tundus mu jaoks toona liiga tuim ja rutiinne. Võõristasin sellist meest. Selline mees ahvatles mind ainult hetkiti – siis, kui võisin teda alistada, tema ihust joovastuda, tema armu tunda. Oh, kaunid olid need hetked – hetked, mil temagi mind alistas, minu armu tundis. Jah, need vastastikused alistumise hetked olid ju ilusad, aga nendest ei piisanud. Nendest jäi liiga palju üle. Aega, iseennast, rahutust, täitumatust…? Mida veel? Kes teab.

Ka Handke peategelane võõristas oma naist, kes igapäevaelus talitles nagu kala vees… Tegelikult polnud ju küsimus abielus ega abikaasas, küsimus oli laiemas elutundes, selles kaasasündinud rahulolematuses, mida tuli peletada terve elu. Kuidas seda teha? Kas see on võimalik? Miks on nii palju hetki, mis tekitavad valu?

Küsimus oli ilmselt mus endas kui inimtüübis, mitte kelleski teises. Aga noorena oled alati teiste inimestega rohkem seotud, sugulussidemed on tugevad ja tugev on ka tõmme vastassoo poole. See tõmbe- ja tõukejõudude keeris võib tunduda heidutav ja seda ta ju ongi. See võib su enda alla matta. Ja sa ei adugi, mis see õieti on, mis häirib ja rusub – kuigi sageli on need vaid teiste ootused.

Handke aitas tajuda ja teadvustada reegleid, kapsleid ja käitumisjooniseid, mis ühiskond sulle ette annab. Nii oligi samastumine tema raamatuga nii piiritu ja tugev, et on siiani meeles. Tema kahtluste ulatus, nende elegants, see salapärane, defineerimatu, käsitamatu rahulolematus, mis sellest raamatust uhkas – jah, Handke oli täiuslik.

Muide, Mati Sirkeli järelsõna „Tõelise tundmuse hetkele” on ka meeles. See on nii hästi kirjutatud, et olen seda mitut puhku tsiteerinud. Selliseid järelsõnu, nagu sel ajal raamatutele kirjutati, oleks tänagi vaja.

Valgustushetkede jälil

Ilmselt pole vahet, kas sa elad totalitaarses ühiskonnas, nagu tollane nõukogude aeg seda oli, või elad nüüdisaja arenenud kapitalistlikus ühiskonnas, nagu oli Handke kodumaa Austria, oluline on ikka inimene ise, tema siseküsimused ja kohanemisraskused. Inimene ja ühiskond, see on aus ja põletav, universaalse ulatusega vastuolu, mis puudutab kõiki, hoolimata vanusest, soost ja ühiskonnatüübist. Teatud vägivald inimhinge suhtes on ju igasse ühiskonda, igasse välisesse reeglistikku sisse kirjutatud. Sellest pole pääsu. Seda mõista tähendab olla täiskasvanu, see on inimese tunnus, tema talitlemise kriteerium. Loov ja tundlik inimene tajub seda alati teravalt.

Võib-olla leidsin Handkes müstiku, kellega tunnen hingesugulust? Eks see ole tagantjärele tarkus, aga tõepoolest, mulle on lähedased tema otsingud, mis puudutavad vajadust väljendada elu oma aja hoiakutest risustamata keeles – keeles, mis ei toetuks ühelegi eeskujule. See algab vajadusest hüljata kokkulepped, rookida taju olemasolevast halastamatult tühjaks, luua oma isikupärane keel. Selles mõttes – jätan siinkohal sihilikult arvestamata tema poliitilised sõnavõtud ja seisukohad – on ta mulle tõesti lähedane.

Handke kobamine tõelisuse järele, mida inimputukaks taandatud ühiskonnaliikmel ei ole, püüdlemine vabaduse järele, mis talle on kättesaamatu – Handke teos mõjus kui valgustus.

Lõppude lõpuks ei rääkinud noor ja ärapiinatud Handke mitte ainult elu illusoorsusest ja inimese võimetusest eluga toime tulla, kuivõrd illuminatsioonidest, valgustushetkedest, mis on talumatult üürikesed, aga mille külge ajalik inimene oma metafüüsilises janus klammerdub.

Tõelise tundmuse olematu hetk? See eksisteerib siiski, tõestab Handke. Jah, see hetk on olemas ja kestab igavesti. Noorena on meeleheite ja joovastuse segu, mis seda kogemust saadab, lihtsalt tugevam.

Epiloog

Kui olin eelneva jutu valmis kirjutanud, ostsin Tartust, kuhu paariks päevaks põgusale külaskäigule siirdusin, uue Handke tõlke. Kuigi õhinat polnud, tundus Handke suhtes lugupidamatu jätta see lugemata.

Tasku keskuses olevas Rahva Raamatus oli värskete raamatute letis väljas küll Loomingu Raamatukogu järgmine number, Hasso Krulli „Jumalanna pesa”, Handket mitte. Kui palusin leti taga olevalt tütarlapselt arvutist vaadata, kas neil seda üldse on, siis jäi ta Handke nime otsingusse sisse toksimisega hätta. Selle asemel tuli ta leti tagant välja ja kutsus endaga riiulite vahele kaasa. Läbinud pika ja käänulise teekonna, jõudsime kaugemasse poenurka, kus kõik selle aasta Loomingu Raamatukogu numbrid kenasti reas olid, nende seas ka õhuke ja silmapaistmatu „Kirjaniku õhtupoolik”. „Sellisest kohast on seda tõesti raske üles leida,” möönsin, tundes natuke piinlikkust oma saamatuse pärast. Neiu noogutas.

Samal õhtul lõin raamatukese suvalisest kohast lahti ja lugesin: „Jah, nimest vaba olla, see vaimustas; nii tundus ta endale nagu legendaarne Hiina maalikunstnik oma pilti kadununa…” (lk 30). Kergitasin kulme. Sulada maailmatervikusse, olla selle osa, kes seda ei ihkaks – ainult mitte Handke, kelle hõrk ja häbenematu isekus oli kunagi omaette väärtus. Olla nimest vaba? Nüüd ta seda paradoksaalselt ju ongi, kolinud raamatupoeski koos teiste omaaegsete suurustega nurga taha…

Ometi kõik klappis. Handke toob teateid juhuslikult ja kaootiliselt maailma tajuvast inimesest, kes on määratud saatuslikku isolatsiooni. „Kirjaniku õhtupoolik”, mille on eesti keelde vahendanud Tiiu Relve, on ühtlasi kontseptuaalne viide kirjaniku loomingule tervikuna. Kuigi vaid vahepala, kujutab seegi lugu endast miniatuurset seletussõnaraamatut Handke loomingu jaoks. Sealgi ilmutab end kolmandas isikus vaatleja, kes kogeb maailma ükshaaval ilmuvate fragmentidena, asetudes ise neist eemale. Loo ranges ja kindlakäelises, poeetiliselt talitsetud keskmes on ikka sama mõte, sama inimliku puudulikkuse manifestatsioon.

Hiljem võtsin raamatukese korralikumalt kätte, lugesin natuke ja jätsin siis pooleli. Miks? Endiselt aristokraatlik, endiselt kammerlik, endiselt hoolas detailide suhtes – aga nüüd tundus Handke maailm mulle õhutühi, kõhetu ja klaustrofoobiline. Tundus, et seal jutustas oma lugu keegi, kes viibis otsekui kaaluta olekus, kes hõljus kunstlikult loodud vaakumis nagu suur ja uhke lind. Seal tema liugles, seal tema pöörles, põrkamata kordagi vastu kambriseina, iga liigutus treenitud, sujuv ja efektne, oma ala tõeline professionaal – nagu aegluubis tantsija. See oli suurepärane koreograafia ja ülimalt kaunid poosid – ikkagi Handke! – , aga need ei vaimustanud enam mind.

Olime võõraks jäänud, mina ja Handke.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming