Tõlgete kvaliteedist ehk Õnnetu Cortázar

Holger Kaints

Tundub, et ilukirjanduse tõlgete kvaliteedist on viimasel ajal suhteliselt vähe juttu tehtud. Põhjus on aimatav: üldiselt on tõlkekvaliteet paranenud, kui võrrelda turumajanduse algusaastatega, siis kohe määratult. Tookord julges  ainult mõne kindla kirjastuse tõlkeraamatuid osta. Kui kõik on hästi või vähemalt talutav, siis sellest eriti ei räägita. Ise olen küll nii mõnelgi korral oma Eesti Ekspressi lühiarvustuste lõpus ka tõlke taseme kohta paar sõna maininud. Enamasti kiitnud, aga vahel on tulnud tähelepanu juhtida ka konarlikuvõitu tõlgetele. Viimati tõstsin esile Kaja Rieseni väga head J. M. G. Le Clézio „Veeuputuse” tõlget (EE 9. VI 2011) ning mul ei ole seda sugugi kahju siinkohal korrata.  Üldiselt on jäänud mulje, et madalatasemelised tõlked on – kui on – põhiliselt ajaviitekirjanduse probleem (vähemasti need, millele mina olen osutanud, on küll kõik kuulunud kergema kirjanduse valda).    

   

Seda kurvem, kui kätte satub mõne maailmanimega autori teos, kus tõlke tase jääb tõsiselt soovida. Nii juhtus minuga just äsja, kui võtsin kätte Julio Cortázari „Salarelvad” (Koolibri, 2011, tlk Klaarika Kaldjärv). Olen ladina-ameerika kirjanikke alati meelsasti lugenud ja nüüd  lootsin paari mõnusat õhtut selle raamatu seltsis. Huvi lisasid mitmed viited Cortázari töödele M. Vargas Llosa toredas raamatukeses „Kirjad noorele romaanikirjanikule”, mida olin samuti hiljaaegu lugenud.       

  Esimesed laused, mida nüüd lugesin, tundusid raskepärased, aga kuna teadsin, et Cortázar pole mõni lihte autor, siis pidasin põhjuseks autori omapärast keelekasutust. Ent õige pea hakkasin kahtlema: kas eesti keeles on ikka päris õige nii väljenduda. Pusisin tükk aega. Mõnda lauset tuli mitu korda lugeda. Siis meenus äkki, et tookord, kui ma raamatu olin soetanud, olin vaadanud oma raamaturiiulisse  ja uurinud, ega vastne köide ei korda ühe mul juba olemas Cortázari lühiproosa väljaande sisu. Ilmnes, et üks novellike ongi mõlemas olemas. Ja kui nüüd selle vana vihiku – „Tseremooniad” (Loomingu Raamatukogu 1985, nr 23, tlk Mart Tarmak) – välja võtsin, oli hämmastus suur, kui nägin, et just seesama esimene pala, millega ma juba enam kui pool tundi maadelnud olin, ongi mõlemas raamatus olemas.     

Uues pealkirjaga „Ema kirjad”, vanas „Mamma kirjad”. Kui kahekümne viie aasta tagust tõlget  lähemalt uurima hakkasin, oli üllatus suur: selle lugemisel ei tekkinud mitte mingit tõrget! Arusaadav, selge tekst, ehkki laused on sama pikad ja sama liigendatud kui uues tõlkes, aga mõte tuleb kohe selgesti välja. Loe ja naudi! Ei tihkaks tõlkijat kohe süüdistada täielikus saamatuses. Samas on mul raske oletada, millest võib nii suur erinevus olla põhjustatud. Mul on tõlketeooriast aimu ainult üldjoontes, samuti ei oska ma hispaania keelt, nii et poleks  kasu ka originaaltekstiga võrdlemisest. Tean, et tõlkijadki jagunevad koolkondadeks: mõned leiavad, et tõlkida võib vabamalt, teised üritavad järgida maksimaalselt autorit. Seepärast ei kipu ma ka Mart Tarmaku tõlget lausa ideaalmudeliks pidama. Võib-olla on ta teksti loetavuse huvides tõesti originaaliga liiga kergelt ümber käinud. Ent nii „autoritruu” ei saa ka olla, et see lugemist takistab. Pealegi kahtlen sügavasti, kas Cortázar ennast sihilikult sedavõrd segases  keeles väljendas, nagu see „Salarelvade” uues tõlkes teostunud on. Ning kõigele lisaks möödaminekud eesti keele tavalisest sõnajärjest, lauseehitusest, semantikast … Tulemust ei saa kuidagi pidada, olgu tõlkija lähtunud missugusest printsiibist tahes, Cortázari vääriliseks. Niisugust tõlget on patt välja anda. Alljärgnevad näited valisin seesugused, kus sisaldus mõni väga silmahakkav eksitus. „Salarelvad”, 2011, tlk K. Kaldjärv (edaspidi KK11), lk 8: Ta võttis uuesti kirja ümbrikust välja, ilma enesepettuseta: see lõik oli seal, igati selge. See oli täiesti absurdne, kuid see oli seal. (Siin jääb arusaamatuks, kas lõik ise oli selge või oli selge see, et lõik seal [kirjas] oli.) „Tseremooniad”, 1985, tlk Mart Tarmak (MT85), lk 31: Endale illusioone loomata tõmbas ta veel kord kirja ümbrikust välja: too lõik oli sealsamas, sõna-sõnalt. Täielik mõttetus, aga seal see oli.         

KK11, lk 11: Tema vanne oli olnud kui järsk žest sellelt, kes lõhub pudeli põrandal kildudeks ja katkestab tantsu puruneva klaasi klirinaga. Kõik oli neil päevil olnud järsk: tema abiellumine, lahkumine ilma tundelisuse ja tähelepanelikkuseta ema  suhtes, kõikide ühiskondlike kohustuste, ühtaegu üllatunud ja pettunud sõprade unustamine. (Pole kuulnud eesti keeles öeldavat „pudelit (vms) kildudeks lõhkuma”. Pudel kas lüüakse kildudeks või lõhutakse ära.)       

MT85, lk 33: Tema vanne oli jõhker žest inimeselt, kes lööb tantsuplatsil puruks pudeli ja tants jääb kildude pärast katki. Kõik oli neil päevil olnud jõhker: tema abiellumine, ärasõit ilma mammat selleks ette valmistamata, ühiskonna suhtes kõikide  kohustuste unarusse jätmine, eemaletõmbumine üllatunud ja pettunud sõpradest.     

KK11, lk 14: Aga Laura vaikis endiselt Nico nime, ja iga kord, kui ta seda vaikis, täpselt sellel hetkel, kui oleks olnud loomulik, et ta seda ütleks ja ta just nimelt vaikis seda, tundis Luis taas Nico kohalolu Florese aias, kuulis tema tagasihoidlikku köha valmistamas ette kõige täiuslikumat kujuteldavat pulmakinki, oma surma otse keset mesinädalaid, mis kuulusid sellele, kes oli olnud tema pruut, sellele, kes oli olnud tema vend. (Keegi „vaikib” kellegi nime …?)       

MT85, lk 35: Aga Laura ei maininud Nico nime ja iga kord, kui ta jäi vait hetkel, kui olnuks nii loomulik see välja öelda, ja Laura jäi vait, tundis Luis järjekordselt Nico kohalolekut seal aias Floreses, kuulis tema tagasihoitud köha, mis valmistas nende pulmadeks ette kõige täiuslikuma kingi, mida võis ette kujutada: oma surma selle mesinädalateks, kes oli olnud tema mõrsja, ja selle mesinädalateks, kes oli olnud tema vend.       

KK11, lk 18-19: Ta ütles end mitte midagi mäletavat, see oli midagi kohutavat, aga seletamatut, ja ta jäi magama, viies oma saladuse endaga, sest Luis teadis, et Laura teadis, et ta oli äsja vastamisi seisnud tollega, kes tuli tema unenäkku, mine tea millise jubeda maski all, ja kelle põlvi Laura embas hirmu-, võib olla ilmaaegse armastuse pöörituses. (Mida võiks tähendada „ilmaaegne armastus” ja kuidas kujutada ette „armastuse pööritust”?)       

MT85, lk 39: Ütles, et ei mäleta midagi, oli midagi jubedat, aga ta ei oska seletada, ja jäi lõpuks oma saladust kaasa võttes magama, kuid Luis teadis, et Laura teadis – ta oli kohtunud kellegagi, kes oli tulnud tema unenäosse, jumal teab kui kohutav mask ees, ja kelle põlvi Laura oli emmanud hirmusegases hullusehoos, aga võibolla lootuses armastuses.         

KK11, lk 19: Onu Emilio vastas peaaegu tagasituleva postiga, napisõnaliselt, nagu kohane nii lähedasele ja nii nördinud sugulasele, kes oli oma nördimuse põhjust Nico surnuvalve ajal nimetanud nimetamatuks. (Mis on „tagasitulev post”? Kujutaks ette, et see, kui eksliku aadressiga kirjad saatjale avamata tagasi läkitatakse. Ja „nimetamatuks nimetamine” – olete midagi sellist varem kuulnud?)         

MT85, lk. 40: Onu Emilio vastas järgmise postiga, kuivalt, nagu tulekski kirjutada nii lähedasele ja teda nii ära pahandanud sugulasele, kelle käitumist Nico surnukeha valvamisel onu väga laiduväärseks oli pidanud.       

Lõpuks on igal tõlkeraamatul ka toimetaja. Mis on tegelikult tõlke toimetaja ülesanne? Minul on olnud kokkupuuteid ainult originaalteoste toimetajatega. Nemad on küll olnud väga tähelepanelikud ega ole lasknud ühelgi konarlikul või kaheldava konstruktsiooniga lausel läbi lipsata.       

Mu sõnavõtu mõte pole ühte tõlkijat häbistada. Tahaksin, et tõlgete kvaliteedist rohkem räägitaks, tõlkeid enam analüüsitaks. Tõlkija õpib kõige rohkem töö käigus. Kui temalt aga igasugune töö vastu võetakse, enam-vähem muutmatult ära avaldatakse ning ka muud tagasisidet pole, siis ta ei saagi teada, et ta peaks võib-olla midagi teisiti tegema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming