Tõlke metafüüsika

Tõlkija peaks alati taotlema oma emakeele väljendamist just sellisel kujul, nagu see õitseb ja pulbitseb praegu.

HASSO KRULL

Tõlkimine on jumalik tegu. Võime küll mõelda, et tõlge asendab meile sõnu, mida me ise ei mõistaks, ja annab lahjendatud proovi märjukesest, mille kangust me päriselt ette kujutada ei suuda. Ometi on see nii ainult siis, kui tõlge pole veel tõeliselt käärima läinud, kui me pole leidnud uue tekstiga algupärast kokkupuudet. Sest niipea kui see on toimunud, sõltub joogi kangus fermentatsiooni astmest. Ükski sõna ei asenda enam teist: iga sõna on täpselt omal kohal, mis siis, et temaga liitub hulk teisi sõnu, mis samuti nõuavad oma kohta ja tahavad olla asendamatud. Kui tõlge on sündinud, s.t kui ta ei ole lihtsalt paberile pandud või ekraanile kuvatud, vaid kui tõlget on loetud ja mõistetud – ja ise edasi mõeldud, siis ei asenda ta enam ühtegi teist teksti. Suhe ajaliselt esimese tekstiga näitab küll tõlke päritolu, aga ainult selle päritolu ühte poolt: teise poole annab tõlkija, kes peab kehastama kogu oma emakeelt, nii nagu jumalus kehastab teatavat jumalikku printsiipi.

Metafüüsilised eeldused

Nii võikski tõlkimise idee lühikese vormelina kokku võtta: emakeel puutub kokku isakeelega ja sünnib uus tekst. Kuna tõlget aga loetakse tavaliselt emakeeles, mida peetakse lihtsaks ja loomulikuks, justkui elementaarseks ja enesestmõistetavaks, on tõlkega seotud hulk eelarvamusi, mille hajutamine nõuab vaeva. Neid eelarvamusi võib nimetada metafüüsilisteks eeldusteks. Metafüüsilised eeldused ei lähtu tegelikust kogemusest, vaid nad projitseeritakse sellele juba enne kui kogemus õieti kuju võtab. Need eeldused on justkui „etteheited“, sest nad heidetakse kogemuse ette enne kogemist, mis on küll paradoksaalne, aga määrab ikkagi kogemuse iseloomu. Peamine metafüüsiline etteheide tõlkele on see, et tõlge on teisene, ta saabub hiljem ja on seega hilinenud, teisejärguline võrreldes isakeelse tekstiga, mis on esimene ja esmajärguline. Kui see metafüüsiline etteheide ümber pöörata, saamegi originaali mõiste. Originaal on absoluutne ja algupärane, püha ja lõplik, seda ei saa enam muuta ega tohigi, kuigi temast võib lähtuda hulk tõlgendusi. Tõlge seevastu absoluutne ei ole: tõlget võib alati muuta, aga teda ei saa lõputult tõlgendada. Niisugune eeldus kehtib muidugi ainult siis, kui unustame ära, et tõlke isakeel oli teksti autori emakeel, mida ta samuti tajus lihtsa ja loomulikuna, aga mis polnud tema jaoks kunagi püha ja lõplik, vaid muutlik ja voolav. Seega põhineb originaalikultus metafüüsilisel eksitusel.

Sellest eksitusest saab alguse rida teisi, mis moodustavadki tõlkega seotud metafüüsiliste eelduste seeria ehk lühidalt öeldes tõlke metafüüsika. Kõik need eeldused tulenevad ühel või teisel moel originaali mõistest, mida kujutletakse ülekaalukalt isakeelsena (lisades sellele küll ümberpööratud kujutelma, et originaali mõistavad kõige paremini need, kes loevad seda muutlikus ja voolavas emakeeles). Selliseid eeldusi võib mõistagi olla väga palju ja kõiki neid ei saa ette aimata, kuid lihtsuse huvides võib nad siin jagada kolme rühma.

Tõlge ei saa olla läbipaistev, tõlkija pole kunagi nähtamatu ja tõlkimine pole jäljetu. Üks kuulsamaid tõlkeraamatuid on Ezra Poundi „Cathay“ (1915), mis käivitas luuleuuenduse laine.

Wikimedia Commons

1. Tõlge peab olema läbipaistev. Kuigi algupärand võib olla keerukas, tihe, hämar ja läbitungimatu, peab tõlge mingi imeviguriga muutuma täiuslikult läbipaistvaks, s.t tõlkest peab läbi paistma isegi see, kui keerukas, tihe, hämar ja läbitungimatu on algupärand. Kui algupärandit peetakse lihtsaks ja läbipaistvaks, peab tõlge tekitama samasuguse illusiooni, s.t temast peab vastuolulisel kombel läbi paistma algupärandi läbipaistvus: see on nagu kahekordne aknaklaas, kus puhta klaasi taga teist puhast klaasi ei näegi.

2. Tõlkija peab olema nähtamatu. Muidugi on autor enamasti silmapaistev, tugeva isikupäraga tegelane, kelle omapärane keeletarvitus paistab välja igast lausest. Kuid tõlkija peab olema tema vastand: silmapaistmatu ja isikupäratu, nõrk ja punktiirne. Kui teksti autor pole teada (nt piibel, vanad eeposed jne), siis peaks tõlkija olema veelgi nähtamatum, kui see vaid võimalik on. Tõlkija nähtamatus tõendab tema pühendumust, emakeele jäägitut andumist isakeelele. Kui tõlkija nähtavale ilmub ja tugevaks isiksuseks muutub, võib selle osalt välja vabandada tõlke „täpsus“, „truudus“ jne, kuid illusioon on siiski rikutud.

3. Tõlkimine peab olema jäljetu. Originaal on kahtlemata ajalooline ja sisaldab arvukalt viiteid teksti loomise protsessile, mistõttu sealt võib leida jälgi ühiskondlikust kontekstist ja autori biograafiast. Tõlkimine peaks taga toimuma nii, et selliseid jälgi ei jää: tõlkija on justkui kurjategija, kes peab kuriteopaigalt lahkudes kõik siledad pinnad puhtaks pühkima, et jääda tabamatuks. Kui tõlkija teolt tabatakse, osutub tõlge ajalooliseks ja tõlkimisprotsess on paljastatud, mistõttu tekst justkui kaotab oma väärtuse (nii tajutakse tihti vanemaid tõlkeid, mille keelepruuk on aegunud).

Arvatakse, et tõlkija on justkui kurjategija, kes peab kuriteopaigalt lahkudes kõik siledad pinnad puhtaks pühkima, et jääda tabamatuks.

Tõlkija roll

Neid metafüüsilisi eeldusi võib muidugi võtta kui tööhüpoteesi, milleta oleks raske tõlkimist alustada: sest kui tõlkija kohe arvaks, et tema tekst tuleb hämar, tema isik varjutab autori ja kõik, mis ta teeb, kannab tõlkimise konteksti jälgi, võiks ta tõlkimisest loobuda, kuna see on lootusetu ettevõte. Ometi võib ka väita, et just teadlikkus nende eelduste illusoorsusest annab tõlkijale õige perspektiivi. Tõlkimine on küll jumalik tegu, aga tõlkija ise ei ole deus absconditus, peitu pugenud jumal, kelle loomingust paistab läbi ainult algne kavatsus, aga mitte ta ise. Õigupoolest on tõlkija autoriga analoogses rollis, sest ta püüab vahendada teatavat ideed või kujutelma, ise seda samal ajal ka luues. Selle rolli mõistmiseks võib tuua kolm näidet: retsept, seadus ja luuletus.

Retsept on tekst, mille eesmärk peaks olema puht pragmaatiline: kirja pandud komponentide ja valmistamisõpetuse alusel peaks tulemuseks olema maitsev toit, mida süües retsepti tavaliselt enam ei meenutata. Siiski teab iga perenaine, et tulemus sõltub olulisel määral retsepti tõlgendamisest. Koostisosi võib mõõta kui tahes täpselt, protsessi võib jälgida elektroonilise kellaga, aga kui oma maitsemeelt ei usaldata, ei pruugi saadus ootustele vastata. Toit saab õige maigu alles improvisatsiooni käigus. Intuitsioon ja mäng on niisama tähtis kui range eeskiri. Tõtt-öelda kehtib seesama ka retsepti tõlkimisel. Võiks arvata, et kõige parem on tõlkida retsept masinlikult, ilma midagi lisamata või eemaldamata. Ometi võib olla, et sama nimega koostisosad on eri geograafilistes piirkondades erinevate omadustega. Kõik pole igal pool ühtviisi hõlpsalt kättesaadav, samuti võib mõnda koostisosa ka asendada. Lõpuks oleks väga kasulik, kui retsepti tõlkija ka ise toitu valmistada prooviks: kuigi seda ei saa nõuda, annaks see tõlkele kindlasti väärtust juurde. Tõlkija poleks enam nähtamatu ja tema tegevus poleks jäljetu, kuid tõlke usaldusväärsus kasvaks. „Proovisin ise järele. Kõige parem on ta siis …“

Seaduse puhul peetakse ranget täpsust kõige olulisemaks. Seadus ei tohiks kunagi olla kaksipidi mõistetav: teisest küljest aga peab ta olema piisavalt avar, et teda saaks tõlgendada erisuguste kaasuste puhul. (Võib-olla ei kehti see kõigi tänapäeva seaduste puhul, kuhu tihti jäetakse pragu mõne skeemi jaoks, aga lähtugem siin ideaalist.) Võiksime mõelda, et range täpsuse huvides peab seaduse tõlge olema võimalikult sõnasõnaline, aga selline mõtteviis on ohtlik. Just sõnasõnaline tõlge võib ajada segadusse ja tekitada vääritimõistmisi seal, kus neid mingil juhul lubada ei tohiks. Seaduse tõlkija peab suutma sellist olukorda ette näha: ta peab kasutama oma poeetilist fantaasiat, et kujutleda libastumisi ja neid ära hoida, nii kuidas oskab. Selline tõlge pole muidugi jäljetu ja seal hakkab kaasa mängima isegi tõlkija isik, jäädes loomulikult anonüümseks. Ja ennekõike pole see tõlge läbipaistev: ta sisaldab niisama palju hämaraid momente kui algupärand, mistõttu seadusest on vahel raske aru saada ilma juriidilise ettevalmistuseta. Vist on liigne rõhutada, et need momendid ei saa kahe teksti puhul täielikult kattuda: tõlge sarnaneb siin küll maksimaalselt algupärandiga, aga neid kaht ei saa kunagi täielikult samastada (muidu kaoks võrdlemise võimalus).

Nüüd jõuangi kolmanda näite juurde. See on luuletus, mida sageli peetakse tõlkimatuks ja mis seetõttu näib kahest eelmisest näitest päris kaugele jäävat. Luuletusel pole tavaliselt praktilist eesmärki: selle järgi ei valmistata toitu ega mõisteta kohut. Luuletuse puhul on oluline see, millise hingeliikumise ta lugejas tekitab (seda võib nimetada ka psüühiliseks protsessiks või neuroloogiliseks afektiks, aga sisu jääb samaks). Teatavas mõttes on seegi sisemine toit, mõnikord isegi sisemine kohtumõistmine, mille eesmärgiks on õiglus. Aga luuletus on veel palju enam. Võiks öelda, et luuletus on keele kõnelus keelega, dialoog või polüloog, kus tulevad ilmsiks keele kõige peidetumad varud, kõige salajasemad omadused. Keel kõneleb iseendaga, aga see keel ei ole üks: ta on alati mitu keelt, nii et õigem oleks öelda, et keeled kõnelevad siin omavahel. Keeled kõnelevad omavahel emakeele sees, justkui „emakeele lapsed“. Seda sisemist dialoogi ei saa kuidagi reprodutseerida, ja sellepärast luulet tõlkimatuks peetaksegi. Ehk nagu ütleb jaapani luuletaja Jim Jarmuschi „Patersonis“: kui lugeda luulet tõlkes, mõjub see nii, nagu läheks vihmakeebiga duši alla.

Ometi on luule tegelikult tõlgitav ja tõlgitud luuletus võib mõjuda vähemalt niisama võimsalt kui mõni originaal. Kuidas on see võimalik? Vastus on õigupoolest lihtne, aga selleni tuleb jõuda kolmes järgus, vastavalt tõlke metafüüsika nõuetele. Esiteks, tõlgitud luuletus pole kunagi läbipaistev: vastupidi, ta võib olla niisama tihe ja mõistatuslik nagu algupärand. Kui algupärand tõlkest läbi paistma hakkab, läheb luuletus katki, sest lugeja tajub selgesti, et see, mida ta loeb, ei ole ju päris. Keel ei hakka iseendaga rääkima – selle asemel jõuavad meieni ebamäärased katked kõnelusest, mis jääb meile kaugeks, mille sisukuses peab ennast jõuga veenma. Isakeel on kadunud ja emakeel moonutatud. Seevastu siis, kui tõlkija emakeel ise enesega kõnelema hakkab, kui kõnelema hakkavad „emakeele lapsed“, tuleb ka isakeel vaikselt tagasi: temast saab äraolev kohalolu, mis seisneb äratundmises, et isakeel tõepoolest oli kellegi emakeel, et ta oli tõlke „isa emakeel“, või kui soovite, tõlke „vanaemakeel“. Äraolek tuntakse ära, vana-ema-keel on küll vana, aga ta on samavõrd ema-keel. Luuletus ise on aga seevastu uus: tema keel on luuletuse uus ema-keel, mis on niisama päris kui vana-ema-keel. Aga et asja mitte liiga keeruliseks ajada, olgu siin otse välja öeldud: tõlgitud luuletus on luule ainult sel juhul, kui ta on uus luuletus ja suudab toimida iseseisvalt. Õigupoolest on see ainus kriteerium, mille põhjal saab luuletõlget hinnata; ja ühtlasi on see tingimus, mille tõttu saab ühest luuletusest teha palju häid luuletõlkeid.

Kõige tuntumad Jalāl ad-Dīn Rūmī tõlked on tänapäeval teinud Coleman Barks, kes on kasutanud ainult olemasolevaid tõlkeid ja nende kommentaare. Pildil postuumne Rūmī portree XIX sajandi algusest.

Briti Muuseum / Wikimedia Commons

Tõlke kvintessents

Siin kerkib küsimus, kas pole luuletõlge mitte kõigi olemuslike tõlkeprobleemide dünaamiline kese. Omamoodi tõlke kvintessents? Minu meelest ongi see nii. Luuletõlkesse jõuavad kokku probleemid, mis hajutatult ilmnevad romaanide ja novellide, filosoofia ja esseistika tõlkimisel; samuti leiame siit eest küsimused, mis tekivad näiteks ilmateadet või uudiseid tõlkides (geograafiline asend, aktuaalne keelepruuk jne). Luuletõlge ei tohi kunagi olla ainuüksi tõlge, tal ei tohi olla omadusi, mida peab välja vabandama originaali spetsiifiliste iseärasustega. Kui tõlkija kehitab õlgu ja ütleb: „Olen nõus, et see ei kõla hästi, aga paraku originaalis oligi nii,“ võib ta ehk odava tööjõuna tõlkida mõne seebika subtiitreid, aga mitte mingil juhul ühtegi luuletust. Selles mõttes on luule nagu metsloom, või nagu päris väike laps: vabandused on talle võõrad ja mõistetamatud. Luuletus kas on luuletus või ta ei olegi luuletus; väljavabandatud luuletust pole olemas.

See on ka põhjus, miks õpetlaste tehtud tõlked mõjuvad sageli konarlikult ja ebaveenvalt, luuletajate tõlked aga sütitavad ja jäävad meelde, mingu nad üksteisest lahku kui palju tahes. Analüüsides ühe vanahiina luuletuse tõlkeid, kirjutab Eliot Weinberger: „Hiina luule tõlkijaid on üpris lihtne liigitada. Ühel pool on sinoloogid, kes enamasti luulet kirjutada ei suuda, sest nad teavad algkeelest kõike ega tea kuigi palju keelest, millesse nad tõlgivad … Teisel pool on luuletajad: hiina keelt nad tavaliselt ei oska, mõned oskavad natuke.“ Just luuletaja loob „esimese tõelise, iseseisva luuletuse“, mis on „ligemal algupärandi vaimule, mitte selle kirjatähele“.1 Üks kuulsamaid tõlkeraamatuid on Ezra Poundi „Cathay“ (1915), mis käivitas luuleuuenduse laine: raamatu põhjalikult kommenteeritud uusväljaandes leiab Zhaoming Qian, et seda võib lugeda „niihästi tõlkena kui algu­pärase luulena“, sõltumatult tõsiasjast, et Pound tollal hiina keelt ei osanud.2 Kõige tuntumad Jalāl ad-Dīn Rūmī tõlked on tänapäeval teinud Coleman Barks, kes on kasutanud ainult olemasolevaid tõlkeid ja nende kommentaare: „Püüdsin taas siseneda luuletuse transsi ja jõuda tema loova vabaduse tunnetamiseni.“3 Nende näidetega ei taha ma öelda, nagu poleks luuletuse algupärand üldse tähtis – vastupidi, olen arvamisel, et kõige huvitavamad on kakskeelsed luuleraamatud, kus tõlkija emakeel ja tõlke isakeel seisavad kõrvuti. Küll tahan aga öelda, et kui luuletajatel polegi ühte emakeelt, siis on neil kindlasti olemas ühine vaaremade-keel, muistne vana-vana-ema-keel, mille tundmine on hea luuletõlke ainuke tingimus. Luuletus on luuletus ainult siis, kui ta on päris luuletus: ja päris luuletus on ta siis, kui ta lõppkokkuvõttes põhineb poeetilisel pärimusel, luuletajate ühisel vanavanaemakeelel, mis igast õnnestunud luuletõlkest alati läbi kumab.

Võib-olla saab siit alguse üks teine metafüüsika: tõlke metafüüsika, mis ei põhinegi läbipaistvuse, nähtamatuse ja jäljetuse illusioonil, vaid luuletajate ühisel algkeelel, emakeelte-algkeelel. See algkeel on küll ühine, aga ta pole ühtne, s.t ta pole mingi puhas keel, millel põhineks keelte „üleajalooline sugulus“.4 Iga emakeel ongi sellise algkeele täiuslik kehastus, ja mitte üksnes kauge kaja, ehk teisisõnu: iga emakeel on algupäraselt täiuslikum kui mistahes kujutelm puhtast algkeelest, mida pole kunagi olemas olnud. Emakeel pole lihtsalt üks teisend, vaid ta on juba iseenesest puhas polüloog, kõikide võimalike dialoogide summa. See tähendab ühtlasi, et tõlkija peaks alati taotlema oma emakeele väljendamist just sellisel kujul, nagu see õitseb ja pulbitseb praegu. Nõnda on see isegi juhul, kui tõlgitakse väga vana või kultuuriliselt kauget teksti. Robert Fagles, menukate Homerose-tõlgete autor, on kirjeldanud oma tõlkeprotsessi nii: „Ühel pool on mul Homerose tekstid ja kommentaarid ja sõnaraamatud, ja teisel pool inglise või ameerika luule, kas minu peas või avatud raamatus, nii palju kui suudan seda hõlmata … Neid kaht traditsiooni lahutab teineteisest umbes kaks tuhat seitsesada aastat, aga trikk (ja vaev) seisab selles, kuidas nad omavahel ühendada.“5 See ühendamise trikk ongi tõlke teine metafüüsika: siin valitseb alati emakeel, mis pole kunagi üks, aga on ometi ühine. Ühine emakeel loob kogukonna, millel pole rahvust ega riiki ja isegi mitte nime. Nimetu kogukonna loomine ongi tõlke tõeline ülesanne.

1 Eliot Weinberger, 19 Ways of Looking at Wang Wei (with more ways). New Directions, 2016 [1987], lk 25–26.

2 Ezra Pound, Cathay: the Centennial Edition. New Directions, 2015, lk 13.

3 Coleman Barks, A Year with Rumi: Daily Readings. HarperCollins, 2006, lk 3.

4 Niisugust puhast keelt kujutles Walter Benjamin: „Kui keelte sugulus tõlkes väljendust leiab, siis toimub see teisiti kui jäljenduse ja originaali ebamäärase sarnasuse kaudu … Pigemini põhineb keelte kogu üleajalooline sugulus sellel, et igaühes neist tervikuna on püüeldud ühe ja sellesama poole, mida sellegipoolest ei saavuta ükski keel eraldi, vaid ainult keelte üksteist täiendavate intentsioonide kõiksus: puhta keele poole.“ Vt „Tõlkija ülesanne“. Saksa keelest Tiiu Relve. Vikerkaar nr 2–3, 2003, lk 100.

5 Robert Fagles, The Art of Translation No. 2. Inter­vjueerinud Patricia Sorace. – The Paris Review, nr 151 (suvi 1999).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming