Tõlkes leitud

Doris Kareva

Ilmar Lehtpere, oled elanud mitmes maailma paigas ja viimased aastad Viljandis eesti kirjanduse tõlkijana. Millisena tajud tänast Eesti kultuuriruumi?          Kasvasin üles USAs eesti kogukonnas. Lähedased inimesed minu ümber olid kõik põgenikud. See keskkond muidugi mõjutas mind väga otsustavalt. Kui asusin Eestisse elama pärast pikki aastaid Saksamaal, oli see mulle tõeline kojutulek – tundsin kõik ära, kuigi  ma polnud Eestis kunagi elanud. Saksamaa ja USAga võrreldes on Eesti ikka väga inimlik maa. Eriti märkamisväärt ja paljuütlev on see, et eestlased ikka loevad luulet. Luulekogude tiraaž on Eestis suurem kui näiteks Suurbritannias, kus on üle 50 miljoni elaniku, või Saksamaal, kus on 75 miljonit.  

     

Iiri kõnekäänus nimetatakse kolme halvimat asja, mis võivad küla tabada: katusemeister tooreste õlgedega, külvaja, kes paneb paksult, ja naine, kes luuletab. Kuidas sina, eesti soost luuletaja ja tõlkija, olles abielus iiri luuletaja Sadie Murphyga, selle peale vaatad?       

Luuletamine pakkus naistele vähemalt mõnes  kultuuris võimaluse ennast ausalt ja iseseisvalt väljendada. Seda on selgelt näha näiteks iiri rahvaluules. XIX sajandi kodanlikud naisluuletajad olid enamasti tohutult tugevad ja iseseisvad inimesed oma ühiskonna väga kitsas kontekstis (teatud tingimustel võiks neid võrrelda naisregilaulikutega Eesti külaühiskonnas). Luuletamine andis ja annab naistele võimu, ja tänapäevani on see paljudele meestele ikka väga ebamugav. Nad kahjuks  ei saa sellega hakkama, kui naised kirjutavad ausalt naise vaatenurgast. Kristiina Ehin rääkis hiljuti, et enne tema luule- ja jutukogu „Viimane Monogaamlane” avaldamist näitas ta käsikirja mõnedele sõpradele. Ühed, kes olid enamasti noored ja naised, ütlesid, et see tuleb kohe avaldada. Teised, enamasti vanemad ja mehed, arvasid, et seda ei tohiks avaldada. Olen väga rõõmus selle üle, et mina, võrdlemisi vana mees, kuulusin noorte ja  naiste hulka. 

Kas tajud tõlkijana vahet mehe ja naise kirjutatud  luules?   

Jah, üsna selgelt. Enamasti polegi vaja autori nime näha, et ära tunda, kas autor on mees või naine. Naiste luule on tihtilugu intensiivsem ja emotsionaalselt ausam ja küpsem kui meeste luule. Mehed seevastu väljendavad ennast tihti iroonia, huumori ja intellektuaalsuse kaudu. Kahjuks levib ikka see vana hoiak, et tunnete väljendamine pole mehelik. Ma  muidugi üldistan – erandeid nii mees- kui naisluuletajate hulgas on õige mitu.   

Oled tõlkinud mitmeid eesti luuletajaid, ennekõike Kristiina Ehinit, kellega üheskoos olete pälvinud rohkelt tunnustust. Kuivõrd kattub nende tekstide retseptsioon Eestis ja muuilmas?     

Kristiina Ehini esimene ingliskeelne luulekogu „The Drums of Silence” pälvis inglise keeleruumi kõige mainekama tõlkeluulepreemia Popescu Prize. „The Scent of Your Shadow” on Poetry Book Society Recommended Translation, mis on ka väga mainekas auhind, ja peale selle Ventspilsi Kirjanike ja Tõlkijate Maja luuleauhinna Hõbedane Tindipott.  Suurbritannias ja Iirimaal on ilmunud tema neli luulekogu ja üks proosakogu. Üks ingliskeelne luule- ja üks proosakogu on ilmunud Eestis. Minu tõlgete järgi teistesse keeltesse tõlgitud Kristiina Ehini raamatud on ilmunud ja ilmumas iiri, kõmri, šoti-gaeli ja makedoonia keeles. Me oleme nüüd sinnamaani jõudnud, et tuntud luulekirjastused Inglismaal, Iirimaal ja  USAs pöörduvad meie poole sooviga Kristiina Ehini loomingut avaldada. See on tõepoolest üliharuldane inglise keeleruumis. Ainult kõige kuulsamad luuletajad ei pea oma käsikirju pakkuma kirjastustele ja siis mitu kuud vastust ootama. Nii et Kristiina Ehini tekstide retseptsioon välismaal ei erine palju tema retseptsioonist siin Eestis. 

Nii Marie Underi kui Kristiina Ehini luule puhul on kriitika kohati väljunud tekstianalüüsist ja keskendunud pigem luuletaja isikuomadustele või moraaliküsimustele. Kas see on Eesti kultuuriline eripära? 

Nähtusena pole see kindlasti Eesti kultuuriline eripära. Kuid Eesti ajakirjanduse kohatist labasust see ei vabanda. Kas me oleme siis nii madalale langenud, et autori kohta peetakse väljendeid nagu „ihulised vajadused”, „titevalu” ja „mehevalu” sobivaks? Ajast aega on meeskriitikud üritanud naisi kõrvaldada kirjandusest, teadusest ja kunstist viitega, et nad olevat tütarlapsed, neiud, mingid armuvalus ogarad loomad, kes peaksid kodus nõusid pesema ja lapsi kasvatama ja oma tundeelu häbenema. Näiteks eelmises Sirbis ilmunud Kaarel Tarandi artiklis pole sõnagi „Viimase Monogaamlase”  tõelisest sisust. Tarand pureb Ehini näppu, mis osutab postmodernistliku ühiskonna kitsaskohale – meeste ja naiste suhete halenaljakale keerulisusele tänapäeva maailmas.       

Mida pead eesti kirjanduses eriliseks ja maailmale vahendamisväärseks? Milles näed põhilisi takistusi?         

Pean vahendamisväärseks muidugi eesti luulet. Eestis on kirjutatud ja kirjutatakse ikka veel nii palju tõesti head luulet. Põhiline takistus on see, et lihtsalt ei ole piisaval hulgal häid luule tõlkijaid.

Küsinud D. K.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming