Toomas Raudam

 

John Lennon (1940 – 1980)

John Lennon oli suurtest viimane. Ja esimene, kes ei surnud mitte ise, vaid keegi pidi teda aitama. Pidi aitama surra. Ja surma. Kuid surmal oli mujal maailmas tegemist. Kui John suri, oli sõda Vietnamis juba seitse aastat surnud ja see oli suuresti just tema teene, et enne suri sõda ja alles siis John. Kuid Vietnam oli ainult üks koht, maailm on suur ja sõdu on ilmselt rohkem kui paiku, maid või kohti.

John tundis kohe surma ära. Kui kuul teda tabas, hüüdis ta: “Mind lasti!” Nagu oleks ta seda oodanud. Surma nimi oli Mark Chapman. Enne seda oli ta Lennonilt autogrammi palunud ja selle saanud. Ta oli hull. Hull tähendab seda, et sinuga hulle lugusid enam ei juhtu. Oled ise – hull, lugu. Ja kujutad endale ette, et oled raamat. Raamatu tegelane, Holden Caulfield Salingeri romaanist “Kuristik rukkis”. Ja tahad päästa lapsi: kukkumast, kuristikku. Ja pead selleks tapma selle, keda üle kõige armastad. Mis saab olla loomulikum?

Kui mind tulistataks, mõtleks ma kõike muud. Ainult mitte seda. Ma ei tunneks Teda ära. Ma mõtleks, et keegi torkas mulle näpuga rindu. Mitu korda järjest. Mõned mu sõbrad on sellised. Nähtamatud.

 

John

 

Kui ma räägiksin kaugetest, seostumatutest asjadest ja ütleksin vahele ühe sõna, ühe side- või abisõna (mille nimeks John), siis saaks neist asjadest üks asi, mitmest loost üks lugu.

Minu lugu on mitu.

Üks on see, kuidas ma kinos üht tüdrukut silitasin, aga kui saal valgeks läks, selgus, et tüdruk nutab. Talle polnud minu silitamine meele järgi. Ma polnud tähele pannud, millal ta nutma hakkas, olin arvanud, et ta väriseb mõnust, samast varaküpsest ja eesmärgitust ihast, mis ma isegi. Kuid ma pean tunnistama, et ka siis, kui oleksin aru saanud, et need on nuuksed, mis ta keha vappuma panevad, poleks ma järele jätnud. Tükk aega kartsin, et tüdruk kaebab kodus ära ja mind viiakse miilitsasse. Ta oli alaealine, kõhn ja kondine, nagu selgus, kui valgeks läks ja ma teda lähemalt nägin. Toda tüdrukut pole ma enam kohanud, kuigi elan väikeses linnas, kus kõik kõiki tunnevad. Ning ma mõtlen (olles seal, kus iseenda üle kohut mõistetakse), et ükskõik, kes minust ka tulevikus ei saa, on kõik see, mis ma teen, tema, nimetu ja ka tundmatu (sest ihal pole ei nägu ega nime) tüdruku jaoks talumatu.

Ta ei loe mu raamatuid, kui minust peaks saama kirjanik, ta keeldub lugemast mitte ainult minu, vaid ka teiste kirjanike teoseid, ta püüab kustutada oma teadvusest kirjanduse kui sellise, oma sõpru valib ta nende hulgast, kellel pole raamatutega kokkupuudet, leidub ka sellised (mis pole miski ime), kellele lugemine ei meeldi, kes aduvad lugemises surma märki, elust eemaldumist ja lõpuks ka lahtiütlemist, suurimat pelgurlust, mis eales olla saab ja millest nemad intuitiivselt taganevad.

Too tüdruk tapab minu.

Tapab ka siis (ja kuuldavalt), kui minust saab arst. Tema, too tüdruk, keeldub kõikidest ravimitest. Teades, et minust on saanud arst, ei võta ta suu sisse mitte ainult uusi ravimeid, mida võiks siduda (tõsi, seostamata) minu ja minu kui tuntud tohtri ravimeetoditega, vaid isegi kõige tavalisematest ja kindlasti ka kahjutumatest vitamiinidest – nii radikaalne on tema otsus, nii destruktiivne tema tahe, et tundub, nagu tuleksid maailmas aset leidvad protsessid temast, mitte vastupidi. Ta on kõikidest kildudest kõige killustunum, kuid ühtlasi – ja paraku – ka ise killustaja, teiste kildude tegija. Nii maksab ta mulle kätte – jälestusega kõige selle vastu, mida minu käed (patsiendid ütlevad nende kohta “head käed”) on puutunud. Ja jääb ise terveks. Kui keegi seda väärib – tervist – , siis on see tema. Mina seda kohe kindlasti ei vääri. Ja ega seda mul ka pole. Kuid mida pole endal, annan teistele. Niipalju kui oskan ja tean. Ning sügaval südames hellitan lootust, et ükskord tuleb minu juurde vastuvõtule ka tema. Ning ütleb, mis ta must arvab. Võib-olla polegi see surmaotsus?

Too tüdruk jätab mu ellu.

Jätab ellu ka siis (ning nähtavalt), kui täide on viidud kõik minu kohta tehtud surmaotsused. (Neid on rohkem kui üks.) Ta teab, et mind enam ei ole. Kõik, millest ta elus rõõmu võiks tunda (sõprus, armastus) on tallegi kättesaadavad, nagu poleks mind kunagi olnud. Kuid ta ei tea, et on mind just sellega – rõõmuga – ellu jätnud. Sureksin vaid siis, kui ta pärast mu surmagi edasi vaevleks. Kuidas surra? Selleks on vaja, et tüdruk minu surmast ei teaks. Kuid see pole võimalik – olen osa tema ettekujutusest.

 

Kui John tapeti, oli mul kahju, ma nutsin nagu kõik need (ka need, kes kunagi ei nuta), kes olid temaga koos üles kasvanud, jaganud temaga oma rõõme ja muresid, ilma et ta ise seda teadnud oleks. Kuid pikkamööda, hoomates oma kuritegude pinnapealsust, hakkasin üha paremini mõistma tema mõrtsukat Mark David Chapmani. Ma tahtsin kirjutada loo tema vaatevinklist, kuid ei suutnud. Kuigi oleksin pidanud. Kas olid minu roimad räigemad? Ma ei saanud olla aus nagu tema. Mul polnud, kellele öelda: jah, ma olen süüdi, mõistke minu üle kohut, ma olen kõigega nõus.

Miks jäeti mind karistamata?

Ükskord tuli mu juurde keegi, kelle kohta olin arvanud, et ta on mu sõber. Ta jäi minu poole ööseks. Bussid enam ei käinud. Mul polnud, kuhu teda panna. Heitsime ühte voodisse. Ta surus mind enda vastu ja ei lasknud enam lahti. Ma ei saanudki teada, kes ma olin. Kui ma olin ma ise, siis polnud ma too väike tüdruk. Kui ma olin väike tüdruk, siis mind polnud. Kuid ma polnud ka surnud. Kartsin küsida, kui sõber hommikul kraani all hambaid pesi.

Ükskord tuli mu juurde keegi, kelle kohta olin arvanud (olin selles surmkindel), et ta on mu vanaema. Me kuulasime muusikat. Võimalik, et ta polnud ei vanaema ega ka see, kelle kohta ma nii olin arvanud. Ta võis olla muusika. Ta tuli mulle lähemale (istusin diivanil). Ta tuli mulle lähemale kui muusika. Ta võttis mu käe enda kätte ja hoidis seda. Ta pani oma käe minu käega minu põlve peale. Mul olid jalas teksased, läbi nende ei tunne midagi. Ta kompas mind oma pilkudega. Oma hallide, iga hetk kustuda võivate (kuid säravate!) silmadega. Kas sa armastad mind? Ei, ma ei armasta sind.

John

(Pärit peagi ilmuvast novellikogust “Tänulikud surnud. Lugusid rock’n’rollist”.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht