Toorekene veel

Berk Vaher

Kultuuril on nüüd oma väike rahvakogu – 21. märtsini saab täiendada strateegiakava, mille suupärasemaks pealkirjaks „Kultuur 2020”. Millised täiendused on selles enne riigikogule esitamist hädavajalikud? Sirbi poolt ette antud mahus saan viidata vaid mõnele aspektile. Kindlasti on vaja põhjalikumaid analüüse, mis võrdleksid valdkondlikke sisendeid nii omavahel kui koonddokumendiga – ja kui viimase koostajad tõesti on valmis uuteks ettepanekuteks, siis võetagu esiteks ette vanad, valdkondlike töögruppide omad. Suurem osa valdkondlikke sisendeid on konkreetsed ja detailsed, kummutades ministri meedianurina, nagu oleks kultuuriinimeste endi panus olnud vilets. Tundub küll, et minister on vaevunud lugema vaid üheksal leheküljel toorevõitu koondit, mis paraku on tõesti jätnud enamjaolt järele vaid ebamäärase „soodustamise-tagamise-arendamise”. Eriti hämmastav on, kuidas „Kultuur 2020” praeguses tööversioonis pole peaaegu üldse kasutatud töögruppide tähelepanekuid kultuuri seostest teiste poliitikavaldkondadega. Veebilehel samuti nähtav dokumendi struktuurikavand nägi küll ette selle teema lahtikirjutamist ja seda on mitmed grupid konstruktiivselt teinud, ent koond piirdub vaid nendinguga „on seotud jah”. Sellest ilmselgelt ei piisa kultuuripoliitika kui juba aastaid mõneti getostunud valdkonna ühiskondliku kaalu tõstmiseks.

Üldosas on mõnevõrra toonitatud kultuuri ja hariduse seost: „Nii formaalses kui mitteformaalses hariduses on olulisel kohal loovusõpe. Haridusvaldkonna korraldamisel arvestatakse, et kultuurierialade puhul on järelkasvu tagamiseks väga oluline alustada teadmiste ja oskuste omandamisega juba varajases eas. Kultuuriinstitutsioonide hariduslik tegevus on põimitud haridussüsteemi”. Mida selline esseistlik muljetus peaks kajastama – kas see on koostajate arusaam praegusest olukorrast või unistus 2020. aastaks? Vajame konkreetsemat ettekujutust, kuidas nende kahe valdkonna komplekssemat koostoimet järgmise seitsme aasta jooksul arendatakse.

Samalaadne kummastus tekib kogu dokumendi tööversiooni lugemise jooksul. Kohati on tekst justkui äratuntav hetkeolukorra kirjeldusena, kohati korratakse tuimalt üle enesestmõistetavusi („Riiklike kunstimuuseumide roll on koguda ja säilitada eelkõige Eestiga seotud kunstiteoseid; uurida, vahendada, tutvustada, populariseerida ja eksponeerida Eesti ja maailma kunsti nii Eesti elanikele kui külalistele”). Kohati on tõepoolest sõnastatud tähtajaks taotletavad eesmärgid, isegi lausa aastase täpsusega („Valdav osa kultuuripärandist on digiteeritud 2018. aastaks”), teisal jälle väljendatakse lähilootusi: „Riik võtab suuna riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate ja kutsekvalifikatsiooniga atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu tõstmiseks täistööaja korral Eesti keskmise palga tasemele”. Ma vähemalt eeldan, et see on lähiaja teema, mitte unistus 2020. aastaks – seitsme aasta tööplaaniks on pelk „suunavõtmine” palgaküsimuses küll liiga madallennuline.

Küllap sõltub see ka kultuurialade enesekehtestusvõimest: näiteks muusikavaldkonnas on konkreetselt postuleeritud: „riik toetab …”, „riik rahastab …”. Teisal jälle pakub dokument mingeid eikuskilt tulevaid ja eikuhugi minevaid uide, mil puudub laiapõhjaline mandaat ja mis nõnda ei peaks kuuluma selgesihilisse strateegiakavasse: „Kaaluda tuleks perspektiivis ühtse Kaunite Kunstide Akadeemia loomist”. Mis alustel, kes, milleks? Miks on vaja kehandit, mis veel enam ressursse killustaks? On see mõeldud kõrgharidusliku või kõrgstaatusliku kehandina?

On ka näha hea tahte avaldusi, mida reaalne tööpraktika eriti ei kinnita. Kultuuripoliitika kujundamise avatus ja ministeeriumi koostöövõimelisus vajavad veel tõestamist nii selle dokumendi õnnestumisega kui ministri suutlikkusega selle põhimõtteid järgida. Samalaadne soovmõtlemine on praegu see, et „[a]rgumenteeritud otsuste tegemiseks kogutakse riigi eestvedamisel süsteemselt statistikat kõikide valdkondade kohta, teostatakse uuringuid ja soodustatakse teadustööd”. „Uuringuna” esitletud kultuuripoliitika aluste ja põhimõistete dokument osutus üsnagi pealiskaudseks, riigikontroll tõi eriaruandes välja suured statistiliste andmete puudujäägid mitmes valdkonnas ning minister kuulutab, et kunsti- ja kirjandusteadlased pole loovisikud ja neile ei peaks laienema ka loojate hüved. Kas strateegiakava vastuvõtmisel on tõesti neis küsimustes meeleparanduslikku pööret ette näha?

Paar sõna ka kirjandusest, mis on ses dokumendis jäetud viimaseks. Nähtavasti tähestiku järgi – „Kirjanduse ja kirjastamise” ning „Raamatukogude” ühitamisel on kokku saadud „Sõnakunst”. Ent paraku on kirjanduse valdkonna sisend ka tasemelt viimane: vaid kahel leheküljel, kus välditud „suurt pilti”, tegeldakse oma ninaesisega ning väljendatakse taotlusi umbisikulises kõneviisis. Taotlused ise on ju üldjoontes õiged, ehkki kohati agressiivselt Tallinna-kesksed (tõlkemagistriõpe ja tõlkijate residents Tallinna), aga koonddokumenti pole seda paigakesksust alles jäetud. Kahju on aga sellest, et Eesti Kirjanike Liidu juhatus ei vaevunud liidu multitalentses liikmeskonnas laiemat arutelu käivitama ja käigus hoidma ning nõnda sai töögrupi lõpptulemus teistest palju lahjem.

Niisiis, kirjarahvas, esitagem oma ettepanekud nüüd. Kindlasti on neid vaja „Kultuur 2020” punkti 36.4: „Kui riik omandab autorilt litsentsi tema teose väljaandmiseks e-raamatuna, peab see olema kõigile tasuta ja piiranguteta kättesaadav”. Kuidas need litsentsid kirjanikele püsiva ja väärilise sissetuleku tagaksid, on ka meie endi teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht