Torumees ja metafüüsik

Hanna Kangro

  “Selge jälg” võiks kontekstist välja rebituna tähendada mida tahes, kuid see sõnapaar on päris tabav kogu vaimsust kokku võtma. “Selge jälg” jätab palju lahtiseks ning kummitama. Samas, selline luule, mis saab impulsse kuskilt kaugemalt kui reaalsusest ja arvestab ning kritiseerib samal ajal veel seda reaalsust, on omaette klass. Luulekogu on pungil kokkupressitud emotsioone, fragmente, mälestusi, mis annavad kokku ülimalt tiheda ja pingelise koosluse. Hingamisruumi jääb vähe ja see on hea, harva saab üks luulekogu tervenisti seda pakkuda.

Esimene tsükkel ei jäta seedimis- või kohanemisaega, “Kaltsude raudne sisu” avaneb kohe oma intensiivsuses ja teatavas raskuses. Lõpp tundub kuidagi vahetum – ehk on see intensiivsus rohkem hajutatud või lugeja vastuvõtuvõime lihtsalt kohanenud. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti (lk 7) ja sealsamas – Midagi polnud varjata, iseennastki mitte. Edasi tuleb energiajoovastus (“Energia”), mis korrakski ei tundu oma rütmi ja pidevust kaotavat. Algus ei anna, ühesõnaga, mingit armu, mis teebki selle just nimelt paljutõotavaks.

 

 

Maailmavalust vabanemine

Kui oleme jõudnud modernismist postmodernismi ehk eksistentsiaalsest maailmavalu tuima paratamatusse, siis seda vaga viha on kummaline mõista ehk minul ja minuvanustel, kes veel ähmaselt mäletavad talonge ja klaaspudelis Tarhuni limonaadi. Või on asi muus? Igatahes selline feministlik ühiskonnakriitiline või kui mitte kriitiline, siis manguv  toon,  mõjub aegunud, lahtilaskmatu appihüüdena.

Samas kirgastav oma ebamäärasuses – mingi alateadlik viha vastandumas reaalse paratamatusega. “Võõristus” on minu kui lugeja seisukohalt siinkohal õige sõna. See sümboolne kapital, see nartsissism lubab mitte vastata / ühelegi küsimusele (lk 35). Sest nende vaikuski oli ju tühine, olematu (lk 37). Selle alateadliku impulsi, millest tuleneb E. Viidingu tekstide enamik, võiks suunata kuhugi kaugemale kulunud naiseks-olemise temaatikast.

Vastupidiselt mõjuvad aga read pudelikorjajast:  öeldes lahti / me teadvuse kodust, jättes maksmata / aastatepikkuse üüri, ürgne ja asotsiaalne – / pudelikorjajaeit (lk16). Keegi ürgne, kes ei taju, et elame apokalüpsise äärel, paksu saasta sees, ja tema räpane rätt on midagi, millest me tegelikult unistame. Alateadlikult elame ju üle oma kõrgelennulist maailmavalu, sellest vabanemine oleks midagi ilusat.

Luuletaja vastandamine “tavainimesega” on Viidingul rohkem kui irooniline – igasugune eluline ettevõtmine / nende üle laskudes on kohutavalt ebaõiglane / (lk 43). Selline luuletajapoos on ehk luuletajal endalegi teadvustamata, ja seda enam, korra peatudes kõrvaltvaatajana, ülimalt naeruväärne. Midagi neis justkui suri, hääbus ega tulnud iial tagasi (lk 43).

Siinkohal mõjub ka õigustatult naisluuletaja prototüüpi ironiseeriv vaatepunkt. Me oleme ju kõik harjunud nägema ja tajuma naist kui eelkõige sentimentaalset olendit ja siis kui luuletajat. Määratlus naisluuletaja kannab endas palju suuremat eelarvamuste pagasit. On näha, et Viiding sinna kategooriasse kuuluda ei ihka, vaid hulbib julgelt kuskil ebamäärasel skaalal. Seega pole ime, et Viidingut on raske paigutada n-ö klassikalisse “naisluuletajate” lahtrisse. Feminismimaigulised tekstid on niivõrd jõulised oma meisterliku sõnamänguga, et pigem nimetaksin neid ürgnaiselikeks loitsudeks. Ehk ta ei otsigi tänapäeval igaühele tuttava sõna “feminism” kaasaegset tähendust, pigem selle ürgset alget.

 

Nähtamatu võimu hoomamine

Hinge raputas ka tsükkel “1980ndad”: skisofreenia mõnusam / reaalsusest – mis jäigi üle kui –/ taksojuht tahab valuutat (lk 28) 8. märtsil saab iluduskuninganna/ endale päris oma pesumasina (lk 29) ja tagatipuks – tehakse tittesi kui on kellega teha/ (lk 30). Mul on alati mõnus lugeda mälestusi 80ndatest, sest mina, kes oma teadliku elu olen elanud selles paljutõotavas progresseeruvas Eesti Vabariigis, mõistan vaid ehk kümnendikku selle aja tragikoomilisest elust.

Jätkuvalt ei jäta Viiding puudutamata võimusuhteid. Näiline vabadus, mis on mugavalt asetunud me vastuvõtlikku teadvusesse lennates, kuhu iganes / kui olen näidanud passi / või Minagi võin, teha mida tahan, kui olen vastanud / kaubanduskeskuse küsimustikule (lk 48). Viiding ei käsitle võimu kui paratamatust, selles on mingi sügav valu, üleelamine. Ta mitte ei vaata tuimalt kõrvalt, vaid tungib asja tuumani: milliste piiride kohal nad lendavad?/ milliste tarade vahel tuiavad? (lk 49). Piirid ja tuiamine – konkreetne ja hägune, kuskil ja samas ei tea, kus? Tundub, et olukorras, kus igasugused piirid on hägustunud ja tarad maha murtud, rõhubki meid see nähtamatu võim, mille olemasolu ei teadvustata, vaid hoomatakse salamisi.

Ja see kodude põlemine, mis ei lõpe, või kui lõpeb, siis avanevad valusa reaalsuse väravad, aga parem pigistada silm kinni ja öelda: Kõik tühine teadmine, kõik, ümberringi üks ja seesama tuhk / Vaid kodude põlemine (lk 61). Kõik kordub, seesama tuhk, milles ladestunud juba olnu ja tulev. Mälestused, mis kord tulevad ja lähevad, aga mitte ei taha kuhugi ladestuda, vaid ikka tuhast tõusta. Väikeste inimeste vähem valu – Kellel on siis vähem valu? Tundub, et siin kvantitatiivsed väärtused ei kehti. See “ärkamine” ei taba mitte kõiki, aga ehk enamikul meist juhtub seda vähemalt korra elu jooksul, kui me ei sõua enam ostukeskustes kärudega ringi, peatume ja märkame seda mõttetut rahmeldamist. Siin pole erandeid, ole sa siis luuletaja või kes tahes – Kui tulevad meelde kodud, mis ikka veel põlevad (lk 68).

Väikese suunamuutuse võtab kogu lõpus “Päev pärast surma”, kus valdab teine, “pehmem” ja isiklikum lähenemine. Maa peal peab sadama lund su isa ja ema peale /—/ Su verejälgede peale, sinu hingearmidele (lk 78). Selles leidub kurbust, mis ei pretendeeri millelegi, pigem tahab lihtsalt olla. Isegi tsükli nimiluuletus on kui ood puhtale kurbusele, mille atribuudiks on surm.

Kokkuvõttes  intensiivne ja mitmeplaaniline luulekogu. Midagi puudu ei jäänud, vahest ehk üht-teist üle, nagu see igavikuline: naine-luuletaja-maailm. Aga nagu mulle öeldi, pidi see luulekogu mulle midagi ütlema – ja ütles küll! Inimene on ühe puuga löödud, mõtleb ta siis oma metafüüsilisusest või toruparandamisest. Jääme alati otsima midagi kättesaamatut, leides end aga ikka ja jälle tuhahunnikust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht