Trakl, yksiklaste eest lausutud palve

LAURI SOMMER

See on imelik, et sada aastat möödub ja rindeteateid tuleb ysna samast kaarest. Ikka Ukraina ala, praegused tapatööd käivad õnneks veel teispool Dneprit. Esimeses ilmasõjas hukkus ka palju kultuurirahvast. Väljaanded ei jõudnud avaldada kõiki nekrolooge. Oli sõja esimene sygis, idarinne liikus Galiitsias. „Iseäranis äge, ajalooline lahing oli Gorodoki all, kus austrialased wihases wõitluses kõik jõu kokku wõtsid, et Lwowi tagasi saada, maksku mis maksab. Kuid otsustawal silmapilgul lõid nad taganema, raudteesildasid õhku lastes, roopaseadjaid purustades ja telegrafi ära häwitades.”1 Vene võit. Selle ukraina linna nimi on praegu Rava-Russkaja.

Haavatute voore viidi tagalasse. Kyhmus seljaga välihallis rindeapteeker nooremleitnant Georg Trakl oli kaks päeva välilaatsaretis nr 7/14. See asus turu juures kyynis, kuhu Grodeki (Gorodoki) lahingu järel toodi sadakond haavatut, köndistunut, teadvusetut ja surijat. Purustatud ihud purunenud hinge lohutada. Vähesed valuvaigistid ja sidemed lõppesid kiirelt. Abilisi polnud. Mitu vaesekest palusid end maha lasta. Keegi tulistaski endal coup de grâce’ina ajud seinale, et mitte kauem piinelda. Mahajääjatele see vend ei mõtlend. Oma valu kõige lähem. Trakl jooksis välja. Seal kõlkusid puude otsas poodud ruteeni talupojad. On asju, millele hingel midagi vastata pole. Jäi ainult kaitsetus. Myrkide võlu ja abi olid ta jaoks kadunud. Viimaste kuude luuletused hääbusid. Neile eelnenud „Ulmava Sebastiani” selgus oli tumedaks pateetikaks tardunud. Hävingu keskel seistes otsis ta abi Dostojevskist, öeldes: „Mul pole õigust põrgut vältida.” Kuid nyyd yletas elu syngus luule oma, yldine kannatus yksiku. Mõni päev hiljem lõunalauas proovis ta end maha lasta. Kaaslased võtsid relva käest ja vapustatud Georg viidi Krakówi sõjaväehospidali uuringutele. Tal oli poolvõimalik luul, et ta lastakse desertöörluse eest maha, hingeviletsus nagunii. Teisipäeva, 3. novembri õhtul tappis ta end valvurilt smugeldatud kokaiini yledoosiga. Viimane trip. Kõik vaimusilmas nähtu sai ilmsiks. Syda seiskus, atakk. Rauakaubapoodniku ja antiikmööblisse armunud oopiumitari poeg, maalilisest Salzburgist pärit dekadentsi tiitlita kroonprints, oli läinud. Endamõrva olla ta yritand juba lapsena.

Viimseks luuletuseks jäi „Grodek”. Lahkumise noot sai traagilis-eleegiline, yksik vabasurm tuhandete rindel hukkumiste hulgas. Trakl oli vana hing. Ta vaatab moodsat aega, kus suurlinnades elab kalk, õel ja häviv rass („Õhtu”), majades kajab kulla jõle naer, taevaste kohal vehklevad öös valguse magnetpiitsad ja inimkond teeb endale koobastes võigast raudset isandat („Vaigistatuile”), kuid ei võta seda vastu teisiti kui mytologiseerituna. Eelistas introspektiivi. Nagu ta kaitsepyhakul pyhal Jyril, tuli ka Georgil terve elu heidelda lohega. Kloroform, veronaal, morfiin, oopiumiga immutatud sigaretid … Igayks neist oli baudelaire’lik „kunstlik paradiis”, mis avas ukse veidi isemoodi tegelikkusse. Valge Ingli deliirne apteeker tegi oma õegi sõltuvaks. Tema loost vaatab vastu narkomaani elu kohutavus. Taeva ja põrgu ääred, narkominestused talvisel maastikul, aias ja apteegi salakambris, õrnus, võlad, väljatõugatu tunne, kurjus, resignatsioon, gnostiline äraigatsus. Kuid tas oli muistsete märtrite ja ylikute rangust ja keskendatust. Luules, selles „puudulikus lunastuses”, saavutavad piirseisundid ainukordselt klaari kõla. Elavad olendid kas helisevad või hääbuvad, ymbrus peegeldab neid protsesse. Teema pärineb symbolistidelt, aga taustal mängib juba hoopis teine ambient. Monomaan Trakli surematuse yks alustalasid on ta eluaastate lyhidus. 27. Teda ei saanud liiga palju. Kogutud luuletustes säilinud värsid on loodud vaid seitsme aasta vältel. Variante ja motiivide peegeldumist on niigi kyllaga. Ei kujutaks ette teda samas vaimus jätkamas, uusasjalikkuse aegu elatist otsimas või Hitleri all „mandunu” stigmat kandmas.

Eestisse tuli Trakl Euroopa kontekstis õige varakult. Marie Underi tõlgitud buketi läbi „Valikus saksa uuemast lyyrikast” (1920). Aavikliku myndiga keel sobis originaali omatuletuslikkusega. Columbia ylikooli kirjandusteadlane Maire Jaanus Kurrik avaldas Georgi kohta väljapaistva uurimuse (1974). Valikkogu „Luulet” (1991) tõlkis Debora Vaarandi. Ta jõudis autori vanapärasele väljendusviisile tihti vaimustavalt lähedale. Kuid riimiline Trakl pole siiski päris „Saaremaa valss”. Paljud kylmad ning hallutsineerivad kohad vabavärsis on tehtud tavaliseks ja lakituks. Trakl on meil pigem naiste käes olnud. Ilmar Laaban, Ain Kaalep, Uku Masing, Tõnu Luik ja Paul-Eerik Rummo on vahendand vaid yksikuid värsse. Tasakaalu huvides tegime vana traklisti Taavi Eelmaaga Klassikaraadios 2007. aastal tunnise saate „Hinge öine tiivalöök”.2 Luuletaja maailm pysib oluline seni, kuni säilib tema tunnetustyyp. Eskapism, ilujanu, enesehävitus, nägemused ja apokalyptika ei kao lääne kultuurist kyll kuhugi. Seepärast on Trakl see päevalill, millelt põhjatihased, puukoristajad, pasknäärid ja isegi rongad on leidnud seemneid nokkida terve sajandi vältel. „I had my time with Trakl,”3 tunnistas muusika-asjamees, „patareidega Buddha” Holger mulle kord Berliinis.

Ja ta oli täiesti juhuslik snoob. Trakli lemmikuks kirjatyybiks oli antiikva, „mis annab tekstile rahuliku ilme ja sobib mu meelest mu luuletuste laadiga”.4 Vanaaegsus ja kaemus, jah. Aga milline? Trakli luule kerge kummastusega väljendeis ei saa olema lõplikku keelelist selgust. Me saame täpsustada vaid oma ettekujutust. Saksa uustrykid on põhjalikult kommenteeritud, eri versioonid kõrvuti, motiivid eksegeesitud. Gunnar Deckeri põnevalt jutustatud „piltidega elulugu” ilmus tänavu. Trakli luule heliliseks ja mõtteliseks algyksuseks on lause, mitte rida. Inglise keelealal on sel sajandil ilmunud vähemalt kymme uustõlget. James Reidel plaanib kolmeköitelist, musikaalse kompositsiooni ja ajaloolist vastavust yritava keelega väljaannet. Traklist tõukuvaist raamatuist on ehk huvitavaim Mitchell Parry „Poolik lunastus” („Imperfect Penance”, 2008), kus selle elu nurgataguseid uuritakse ilukirjanduse luubiga. Võib-olla saab kõigist Georgi peenelt varieeritud motiividest kokku yhe endasse suubuva pildi, maastiku aia, väljade, veekogude, tihnikute, loomade, lindude, tähiste mägiaasade ja lagunevate sammaldunud myyride, hyttide ning lossidega. „Oh meie kaotatud paradiis …” („Psalm”).

Nyydseks on Traklist ka film tehtud, Christoph Starki „Tabu – hing on maa peal võõras” („Tabu – Es ist die Seele ein Fremdes auf Erden”, 2012). Seal on kenad eksterjöörid. Georgi rolli leiti ere elujanuline näitleja Lars Eidinger. „Tabu” maailm pöörleb aga liialt õe-venna telje ymber. „Mu armsale väiksele deemonile, kes on pärit 1001 öö muinaslugude sulnist sygavusest,” kirjutas Georg 1908. aastal Gretele kingitud raamatusse.5 Yhise lapsepõlve, õe klaveripalade ja katoliikliku guvernandi sisendatud syytundlikkuse ja marianismi mõjud on luules loomulikult olemas. Oli „valge rauk”, kellega õde läks, armukadedus ja kaotusevalu. Kõik muud olid neile vaid enesepettus, jonn ja vilets asendus. Äärmusliku võimalusena võisid nad kellegi sigitada. Georg elas Grete nurisynnitust ylimalt yle, tundis tema valu, nagu oleksid nad yks olend. Hingerännu uskuja ytleks, et tegu oli karmilise eksitusega, kus mitmeid elusid koos olnud armastajad synnivad vales konstellatsioonis, ning nõuaks kooseluseadusele veel yht laiendust. Trakleid tundnud biograaf Otto Basil mainib, et nende kahe sarnasuse, vaimse kiindumuse, teisikluse ulatus yletas ajalike kehade piirid. Kysimus pole keelatuses, vaid seoses. Sellest metafyysilisest tasandist, mis tolle yhiskondliku muutuse keskel tekkinud luule lätteks oli, ei saa filmist pea miskit teada.

Novalisliku kuldaja möödumisele liitub pere vaesumise järel kadunud sissepääs lapsepõlve aeda ja selle „leht­onni”, mida nad Salettliks kutsusid. Veel yks „kadunud kodu”. Trakli luule värvimeelest on kirjutatud uurimusi. Seal valitseks justkui pidev kahe ilma vahel olek, pyha maisus, mille äärel heiastuvad surnud nagu kahvatud astraalsed kyynlad. Nende näod ja nimed vahetuvad, aga valgus jääb. Sama kumaga algas seegi hingedeaeg.

Georg Trakli luuletusi saab kuulata YouTube’is Marie Underi, Uku Masingu, Lauri Sommeri ja Debora Vaarandi tõlkes.

Marie Under: http://youtu.be/hxj8Yk9sxBA

Uku Masing: http://youtu.be/VQ8aKNSzgg0

Lauri Sommer: http://youtu.be/UxiBG_6woUA

Debora Vaarandi: http://youtu.be/lsl5sbVuXvQ

1 Päewaleht 30. IX 1914.

2 Eetris 7. XII 2007. Järelkuulatav http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=759833

3 E.k „Mul olid Trakliga omad rännud.”

4 Tsitaat Alexander Stillmarki koostatud raamatu „Georg Trakl: Poems and Prose” (2001) eessõnast, lk xiii.

5 Gunnar Decker, „Georg Trakl” (2014), lk 47.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming