TriaLogose 2011 kevadsessi​oon kirjandusf​estivali HeadRead raames

Doris Kareva

Esimest korda toimub mõttekultuuri festivali TriaLogose poeesia osa muusikast, teatrist ja filosoofiast eraldi, 28. ja 29. mail. Sel puhul on Sirbis juttu vene-juudi juurtega inglise kirjaniku Elaine Feinsteiniga ja skulptorist luuletaja Pascale Petit’ga.  Kõnelused surnutega  Elaine Feinstein, kuna sel aastal on TriaLogos’e festivali teemaks perekond, siis ehk kõneleksite oma päritolust lähemalt.    Kõik mu neli vanavanemat olid vene juudid,  pärit Odessast. Isaisa oli kõrgelt haritud pühakirjatundja, kes valdas viit keelt, Inglismaal hakkas ta tegema aga hoopis puutööd, mille lapsedki kiiresti ära õppisid. Mu isa lahkus koolist 12aastaselt, et aidata perele elatist teenida. Emapoolne vanaisa seevastu polnud intellektuaal, vaid klaasikaupmees, kes teenis aga küllalt hästi, et kõik oma pojad ülikooli panna, kaks neist Cambridge’i.    Milline roll teie elus on olnud erinevatel keeltel?    Ma ei ole suur keelehuviline. Vene keelt küll mõistan, aga ei söanda eriti kõnelda. Mu vanaisa lemmikkeel oli jidiš ja selle kõnelemist  nautis ka mu isa, mina kasutan ehk üksikuid käibefraase, nalju või vandesõnu, ma ei räägi seda igapäevaselt nagu inglise keelt.   

Mismoodi jõudsite Marina Tsvetajeva luuleni?     

Kui valmistasin kunagi üsna ammu ette loengusarja rütmi teemal, juhtusin lugema Pasternaki lauset naisest, kelle “rütmid liuglesid üle kõikide kaasaegsete”. Otsisin seepeale Marina Tsvetajeva loomingu välja ja kui selgus, et seda inglise keeles ei ole, hakkasin iseenda jaoks vaikselt tõlkima. See oli ümbersünni koht –  Tsvetajevat tõlkides vabanesin mitmetest inglise luule kaanonitest, mis mind omaenese arengus luuletajana ahistanud olid. Tsvetajeval ei ole kammitsaid.   

Kuidas õnnestus teil noore inimesena tõlkida nii keeruka keelekasutusega autori nagu Marina Tsvetajeva luulet?   

Ei olekski õnnestunud ilma nende kirjanike abi ja julgustuseta, kes vene keeles rohkem kodus on kui mina – nende loetelu leidub „Jääpruudis”. Nii et sain töötada sõnasõnaliste tõlgetega, muundades Tsvetajeva tihedust omaenda ingliskeelseks keelemuusikaks. Võisin endale lubada hulljulgeid riske, lihtsustusi ja isegi väljajätteid, olles kindel, et nad murravad mu sõrmed niipea, kui vähegi eksin tema vaimu vastu!  Olen püüdnud austada tema luuletuste välist vormi, asetust leheküljel. Tema riimidega ei suuda ma sammu pidada, küll aga olen püüdnud säilitada tema rütmi. Selle struktuuri omandamine on tugevasti mõjutanud mu enda luulet. 

Kes veel on teid märkimisväärselt mõjutanud? 

50ndatel, kui alustasin omaenda kirjandusajakirja Prospekt, kirjutasin Allan Ginsbergile, kuna mulle tõeliselt meeldis ta varane luule, mida paljud tol ajal naeruks panid. Tema varane luule meeldib mulle tänini, erinevalt paljust, mida ta  hiljem on kirjutanud. Ginsberg vastas mulle ja saatis terve nimekirja ameerika luuletajatest, kellega võiks ühendust võtta. Olin sel ajal kahe lapsega kodus, nii ma seda ka tegin. Ja sain suurepärast tagasisidet – Corso, Ferlinghetti, eriti mõjutas mind Olson … Mis puutub vene luuletajatesse, õpetas ennekõike Reznikov mind keskenduma ühele inimesele, tema olemust luuletuses avama. Tema stiilis olen kirjutanud ühe luuletuse oma isast ja teise vanaisast. 

1960ndatel ja 1970ndatel puutusin sageli kokku peale vene ka ungari, poola ja tšehhi kirjanikega. Mäletan, kuidas ühel õhtul saabus ühise sõbra telefonikõne peale meile Cambridge’i külla Jevtušenko, kõneles kogu öö ja meie üksnes kuulasime. Kui läksin Moskvasse Marina Tsvetajeva biograafia jaoks materjali koguma, oli ta väga abivalmis ning tutvustas mind ühtlasi mitmete naisluuletajatega, kellega BBC jaoks intervjuu tegin. Margarita Aligheriga  saime lausa sõpradeks. Jevtušenko pole siiski minu kirjutamist mõjutanud, olime selleks liiga erinevad inimesed. Pigem Szymborska, kellega ma pole kunagi kohtunud, aga kelle loomingut tundsin aastaid enne tema Nobeli preemiat. Veel enam ungari luuletajad, nagu Jancos Pilinsky ja Sandor Weores, eriti Agnes Nagy.       

Olete tõlkinud ennekõike naiskirjanikke. Mismoodi suhtute naiskirjanduse mõistesse?       

Ma armastan nii paljusid naisautoreid: Emily Dickinsonist Sylvia Plathini, või proosas Colette’ist minu kaasaegse Michele Robertsini. Naisautoreid on leidunud alati! Ja praeguseks muidugi on Tsvetajeva ja Ahmatova sulanud mu vereringesse. Ma ei tunne erilist kokkukuuluvust selle liikumisega, kuid ma olen väga tänulik selle jõulise puhangu eest, mis aitas hajutada naiste kirjutatud luule kohta kehtivat  eelarvamust, et see on kas iseäralik või vanapiigalik. Kirjutasin sel teemal luuletuse „Kannatlikkus”. Keskpäraseid luuletajaid leidub mõlema soo seas ja igal ajal!   

Kuidas tulite toime rollide jaotusega noore emana, kui teenisite elatist ja avaldasite samal ajal oma esimesi raamatuid? Milline periood kirjaniku arengus on kõige määravam? Kõige raskem?   

Oma esimesel töökohal, õpetades Cambridge’i  ülikoolis kirjandust, tundsin end kogu aeg ränga süüdlasena. Ma jumaldasin oma lapsi. Aga me olime üsna rahatud ja minu sissetulek oli hädavajalik. Minu abikaasa tegi sel ajal tudengina uurimistööd. See oli äärmiselt kurnav aeg ja küllap tundsin end süüdi ka tema ees; perenaiselik külg pole kunagi olnud mu tugevaim. See oli üks mitmetest momentidest, kus tundsin Marina Tsvetajevaga hingesugulust – me jagame samu nõrkusi. Suurtes peavoolukirjastustes hakkasin avaldama suhteliselt hilja; enne seda olin avaldanud peamiselt luulet väikestes ajakirjades. Kummaline küll, nii mu esimesed Tsvetajeva tõlked kui peatükid mu esikromaanist „Ring” ilmusid väga väikese trükiarvuga ajakirjades, kust Penguin ja Hutchinson nad siis üles leidsid. Tänapäeval sellist asja naljalt enam ei juhtu. Minu läbimurdeks kujunes esinemine Faberi kirjastuse värskes luulesarjas tänu Ted Hughesile 1970. aastal. Tänapäeval on  kogu kirjanduspilt muutunud. Kõige olulisem on kuuluda mõnda kirjanike gruppi ja iseäranis tähtis on valida välja enda jaoks õige.       

Olete kirjutanud väga paljudes žanrites: luulet, romaane, näidendeid, kuuldemänge … Kuidas ja millal tunnete ära, millise vormi algidee (mõte, tunne, pilt, kujund) võiks võtta?         

Luuletus algab sageli sõnade kobarast või siis päevaraamatu märkusest, millest aimub mingit salapärast elektrit. See võib olla miski, mis silma jäänud, aga sagedamini küll meelde jäänud  sõnad. Siis alustan ma tööd – selleks et kindlaks teha, millist emotsiooni leid täpselt äratab. Eesmärk on jõuda suurima võimaliku selguseni. Viimasel ajal kannab mu luuleraamatuid kindel teema – nagu näiteks „Linnad” või mu uusim kogumik „Portreed”. Romaanide puhul ma süžeed ette ei kavanda. Tegelased tingivad loo, see on nende jutustada. 15 romaani kirjutamise käigus on mu stiil arenenud, alates eriti eksperimentaalsest,  mõnevõrra joyce’likust tehnikast ja punktueeritusest. Sel ajal langes mu romaanide hääl suuresti kokku mu luule hääle ja rütmiga. Nüüd on see nii klaar, karge ja teravalt selge, kui suudan kirja panna. „Piir” ühendas päevikutele ja märkmetele toetudes erinevaid hääli, rääkides mehe, tema abikaasa ja armukese lugusid – või õieti, tuleb tunnistada, mu enda loo sellest ajast. Kandsin selle üle Teise maailmasõja eelsesse Viini ja Pariisi ja tõin lisaks sisse Walter  Benjamini endalt elu võtmise Port Bous. See raamat teeb kõvasti haiget, aga ma loodan, et annab ka eraelu valule õiged proportsioonid.   

Kui oluline on teile tagasiside? Milline hetk loomisprotsessile järgnevas – avaldamine,  arvustamine, tõlkimine, tõlgendamine – on kõige tähenduslikum?   

Tagasiside, kui see on heatahtlik ja näib aru saavat sellest, mida ma teen, on mulle erakordselt tähtis. Ja kuigi ma kirjutan ennekõike leheküljest lähtudes, hakkavad luuletused elama hetkest, kui need ennekõike iseendale valjusti ette loen. Kõigepealt kuulan ma neid – ja saan aru,  et luuletus on valmis, kui ta kõlab minu peas minu meelest õigesti. Mulle meeldib ka esineda: mulle meeldib erinev kuulajaskond ja lugemise käigus kujunev õhustik. Aga ma ei tea uute luuletuste puhul kunagi ette, milline neist publiku peal töötab ja milline mitte. See ongi avastamise asi. Mida nõuate endalt kui kirjanikult – ja ootate kirjanduselt? Milliste oma teostega olete kõige enam rahul?  Nii endalt kui teistelt nõuan ennekõike ausust – niivõrd kui see võimalik on – ja muusikat, mis peab kokku kõlama kõne loomuliku rütmiga. Kõige rohkem olen rahul oma kahe viimase luulekoguga „Kõnelused surnutega” ja „Linnad” ning romaanidega „Ring”, „Piir” ja „Tume pärandus”. 

www.elainefeinstein.com   

*

Skulptori töö sõnaga       

Pascale Petit, kunstiülikooli lõpetanud tuntud ja tunnustatud skulptorina pöördusite mõne aasta pärast luule poole. Mis selleks õieti ajendas?       

Skulptuurist kaugenesin sedamööda, kui avastasin, et metafoor, erinevad kõnekujundid pakuvad mulle rohkem kui käegakatsutav materjal. Luuletusi kirjutasin kogu aeg ka skulptorina, muu töö kõrval. Kui aga loobusin skulptuurist selleks, et keskenduda täienisti luulele, läksid mu luuletused paremaks – enam polnud raskuste või kirjutamiskrambi eest kuhugi pageda. Enne, niipea kui kirjutamine muutus liiga raskeks, heitsin selle kõrvale ja tegin aasta aega ainult skulptuuri. Aga nende kahe kunstivormi vahel liikusin edasi-tagasi kogu aeg.         

Mõnes mõttes olete jäänud skulptoriks ka oma luules. Teie kujundid on väga selgelt aistilised, kõnetades korraga või kordamööda kõiki meeli. Samas on need tekstid väga intensiivsed, puhastatud kõigest ülearusest. Ehk just oma konkreetsuse ja detailirohkuse tõttu on lugejal kerge tekkima  mulje, et ta on kirjeldatu ise läbi või üle elanud. Kas see on taotluslik?       

Tänan leidmast mu luuletustes skulptuursust. Jah, ma püüan teadlikult selle poole, et mu luuletused  oleksid võimalikult füüsilised, vahetud, külluslikud – otsekui objektid või installatsioonid, kui nad ka ei kõnele üksnes füüsilisest maailmast. Skulptorina tegutsen ma ka siis, kui mu materjaliks on sõnad. Heidan kõrvale kõik, mis kujundit hägustab või koormab ja püüan muuta oma luuletused nii üldarusaadavaks kui võimalik. Mulle on oluline, et neid mõistaks igaüks, mitte üksnes poeedid, kes on luulevormiga harjunud. Mind rõõmustab väga,  kui mu tekste loetakse omaenda eluloo osana, kui neis nähakse midagi universaalset, mitte üksi mu enda eluga seonduvat!     

Mis on luules teile tähenduslik? Milliseid meetodeid kasutate oma õpilaste arendamiseks?       

Luuletusi, mis mulle palju tähendavad, on liiga palju, et neid loetleda! Mulle meeldivad tekstid, milles on adutav tugev füüsiline kohalolu, aga mis on ometi vaimsed, ehk isegi müstilised. Ma eelistan loodusest lähtuvat kujundlikkust  urbanistlikule. Ja mis puutub õpilastesse, siis julgustan neid kirjutama kõigi oma kaheksa meelega sellest, millest nad kirjutada tahavad, üllatada iseend värske keelekasutusega. Ma ärgitan neid uurima, koguma materjali ja tegema märkmeid, selleks et ehitada omaenese maailmu. Tähtis on julgelt kirjutada sellest, millest vaja, muretsemata trendide pärast või püüdma selle poole, mida nad arvavad, et peaksid tegema.     

Mismoodi suhestuvad kirjandus ja kujutav kunst? Kuidas langetate nende vahel valiku, olgu siis isikliku kogemuse või idee  edasiandmiseks?   

Kuna ma õppisin kujutavat kunsti, siis on kogu mu looming visuaalsest kunstist tugevalt mõjutatud. Teine määrav mõjuallikas on Amazonase etnoloogia, millega tegin tutvust  reisidest Venezuelas mööda Amazonast. Oma viimases raamatus, „Mida vesi mulle kinkis. Luuletused Frida Kahlo järgi” olen püüdnud tõlkida Kahlo maale luuletusteks. Iga luuletuse pealkirjaks on ühe tema maali pealkiri ja minu sõnastatud versioon sellest. Praegu töötan romaaniga, mille peategelaseks on maalikunstnik, nii et loodetavasti sisalduvad selles proosas sõnamaalid. Minu eelmistes luulekogudes („Loomaaiaisa”, „Kütitar”) on mõnedki  pealkirjad, nagu näiteks „Autoportree tulisipelgatega” (e.k Looming 2011, nr 5) mõjutatud Kahlo pealkirjadest, nagu „Autoportree ahvi ja papagoiga”. Mõlemad kunstivormid väljendavad mõtteid ja tundeid kujundite kaudu. Ma jumaldan kujundeid! 

Kui klaar ja teadvustatud teie looming ka poleks, mõjub see ometi omamoodi džunglina, täis ettearvamatuid pöördeid, lummava,  kuid kaunis ohtlikuna. See on tulvil värvikaid ja haruldasi liike nii floora kui fauna osas. Kas kogute neid teadlikult või avastate juhuslikult? 

Rõõm kuulda, et tajute seda džunglina. Jah, ma kogun nii floorat kui faunat, niihästi raamatutest kui reisidelt. Ei teagi õieti, miks mind eriliselt  tõmbab Lõuna-Ameerika liikide poole. Aga tegelikult vist tean küll, miks ma loon „džungleid”. Kõige õnnelikuma osa oma lapsepõlvest veetsin kõmri-aasia päritolu vanaema juures Kesk-Walesis. Tal oli suur aed, tulvil kõikvõimalikke lillepeenraid, aga minu lemmik oli just lopsakas põõsastik – minu Walesi džungel. Siis ostis mu ema, kellega ma kuigi sageli ei kohtunud, Languedocis Lõuna-Prantsusmaal järsu nõlvaga viinamäe, mis alati metsikult vohas, tulvil sisalikke, madusid, tsikaate ja palvetajaputukaid. Need olid hiigelsuured ja lapsele lõpmata põnevad. Ma armastasin seda pulseerivat rütmi. Suvevaheaja veetsin enamasti koos oma võõrandatud emaga, kuni ta vaim jäi pöördumatult haigeks. Minu mälestused sellest ajast pärinevad perioodist, mil ta oli suhteliselt korras ja mitte veel nii hirmuäratav nagu mõni aeg hiljem. Minu lapsepõlv oli täis ootamatuid pöördeid ja sündmusi, edasi-tagasi pendeldamist  Walesi ja Prantsusmaa vahel, ühe hoidja juurest teise juurde. Miski ei ole ettearvatav. Ma ei arva, et elu oleks ettearvatav, kuigi selleks, et ellu jääda, peame püüdma seda õdusamaks muuta. Nii et võib-olla taasloon oma luuletustes sedasama lapsepõlve ohtu ja ettearvamatust, aga püüan seda teha võimalikult nauditaval viisil.       

Te reisite väga palju, enamasti professionaalsetel põhjustel. Kui oluline on teile teistsugusus, eksootika – maastikud, inimesed, reaalsused? Kas nad mõjuvad pigem lõõgastavalt või inspireerivalt?       

Teistsugusus mõjub koduselt. Oli aeg, mil tundsin end pärinevat teiselt planeedilt – nii „teine”, nii täielik autsaider. Alati tuli mul unustada üks keel ja õppida uuesti prantsuse või inglise keelt. Praegu ei tunne ma end enam sel määral  autsaiderina. Kui palju ma ka ei reisiks, meeldib mulle üle kõige elada oma väikeses majas Londonis. Ma olen suur koduarmastaja. Linnad ei meeldi mulle eriti, küll aga Ida-Londoni multikultuurilisus. Seal saan ma elada ühe autsaiderina paljude seas.     

Enamik teie luuletusi tunduvad olevat ehitatud otsekui sillad – kas siis põgenemiseks, et need enda järel põletada, või kaarduvatena teiste kultuuride, uutmoodi tunnetuste juurde. Ja alati näib nende konstruktsioon olevat väga selge, kandev ja usaldusväärne.  Kas mõni sild mõlgub meeles, mis seni on veel ehitamata?   

Kui põnev, ma pole kunagi mõelnud oma luuletustele kui sildadele. Enamasti mõtlen neist  kui tubadest looduslikus majas (nagu Keatsi „meelemõisad”), kus ma saan elada taasloodud maailmas. Lapsepõlvest saadik leidsin, et pean elama kujutlusmaailmas, kus oht pole reaalne, kuna tegemist on kunstiga. Aga ma loodan, et mu luuletused on ka jäljed või sillad uute radadeni džunglis (looduslikus majas), avastusretked nii füüsilisel kui vaimsel planeedil. Ma ei tea, kuhu tee mind järgmiseks viib. Praeguseks on selginud vaid väike lõik.   

www.pascalepetit.co.uk   

Küsinud Doris Kareva

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming