Triviaalsusest punutud mustrid, muidu kriuksuga lood

Holger Kaints

Arvo Valton võtab kaks reaalsuses täiesti kokkupuutumatut tegevuskäiku, mõttearendust, tundetooni ja juhib oma kirjutise süžees kokku, nii et need puutuvad, lõikuvad, põrkuvad, vahetavad omavahel olemuse või koha, saavad üheks.      Arvo Valtonist, viimase poolsajandi ühest viljakamast lühijutumeistrist, pole ilukirjanduse  autorina viimasel ajal just palju kuulda olnud. Kui on, siis pigem tema tegemistest idapoolsete soome-ugrilaste toetamisel-tutvustamiselpropageerimisel. Erandiks ainult see, kui tema teos „Leidik” tuli Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti lugu” taasavaldamisele ja nimetatust ilmumiseelsel nädalal juttu tehti. Mõne rea siin-seal võib muidugi veel leida.

Kummatigi ei tähenda suhteline vaikus, et Valtonil pole raamatuid ilmunud. Jätkub  Valtoni kogutud teoste ilmumine, see tõotab varsti kasvada kõige mahukamaks sarjaks, mis seni mõne eesti kirjaniku töödest olemas. Selle kõrval on ta aga avaldanud, ja päris tihedalt, ka uudisloomingut. Aastatel, mida viimasel ajal on hakatud märkima minu meelest absurdse sõnaga „nullindad” (null järgarvuna on lihtsalt absurd), aga mis viitab aastanumbritele, milles oli kaks või rohkem nulli, ja on sellisena muidugi arusaadav, on Valtonil ilmunud kümmekond  uudisraamatut: kaks romaani, luuletusi, aforisme, lühijutte ja kunstmuinasjutt. Pole siinse kirjutise eesmärk uurida ja oletada, miks pälvivad ühed kirjanikud ja teosed meedias rohkem, teised vähem tähelepanu. Arvestades asjaoluga, et luulekogusid ja proosaraamatuid ilmub väga palju, ja paratamatult jääb teatud osa ajakirjanduses kahe silma vahele, võib ju oletada, et Valtonil pole lihtsalt õnne olnud. Küll aga jääb mulle arusaamatuks  fakt, miks suursugune, paks ning Jaan Tammsaare poolt kaunilt illustreeritud kunstmuinasjutt täiskasvanutele (võib ka leida teisi žanrimääratlusi) „Ülemiste vanake” (2008), mis valiti samal aastal isegi 25 kauneima raamatu hulka, ei leidnud ilmudes peaaegu mitte mingit vastukaja. Nii raamatulembene publik kui laiem ajakirjandus ju armastab ometi uhkeid ja värvilisi raamatuid! Kas kiita või laita, see on iseküsimus. 

Teadagi, kui jutt on näiliselt totaalsest ja justkui kokkulepitud mahavaikimisest, siis võib tekkida ka kiuslik mõte, et äkki on vanameistri uuemad tööd tippajaga võrreldes nii viletsad, et nendest vaadatakse piinlikkusega mööda, tahtmata avalikult öelda, et meistri talent on lõplikult kuhtunud ja vaim ammendunud. Ent veidi pikemalt juureldes saab sellest oletusest loobuda isegi enne, kui loomingu poole vaatamagi hakata. Tänapäeval ei ole üleüldine  vaikimine lihtsalt võimalik. Alati leidub neid, kes iidoleid põrmu tahavad kiskuda, ja küllap seda oleks juba tehtud. Ja ega see olegi ainult tänapäevale omane. Mäletame ju, kuidas sajand tagasi kuulutas Tuglas, et Vilde ei kõlbavat kuhugi, ja kuidas viimane sellele oma „Tokerjatega” vastas. Näiteid on teisigi. Ja samas, ümberpöördult: isegi kui keegi kusagil oleks kirjaniku loomingule hävitava hinnangu andnud, ei tähenda see sugugi, et seda tuleb  pidada pädevaks. Kuna siinse artikli kirjutamise otsene ajend on Valtoni kõige viimase jutukogu „Saksofon” ilmumine paar kuud tagasi, siis, arvestades olukorda, haarasin kaasa ka teise, neli aastat varem üllitatud proosakogu „Taltsutatud lammas”.

Kahjuks erineb „Ülemiste vanake” neist liiga palju ja selle arvustamine koos novellikogudega ei tundu mõttekas, jutt läheks liiga harali. Nii libisen ka mina tollest raamatust  – vähemalt praegu – üle, mainides ainult, et mingisugune läbikukkumine või ülejala visatud asi see päris kindlasti ei ole, ilmtingimata vajaks huvitav uusmüüdi loomise katsetus kompetentset kirjanduskriitilist analüüsi. Rääkides nüüd proosakogudest, „Taltsutatud lammas” (ilmunud 2005, edaspidi TL) ja „Saksofon” (ilmunud 2009, S), pean kõigepealt kahetsema, et kummalgi pole tööde lõpus dateeringut. Kui tegemist oleks uute,  ilmumiseelsel perioodil kirjutatud juttudega, siis polekski see nii vajalik, aga vähemalt kogumikku TL on võetud mõned üsnagi vanad lood. Näiteks „Roheline armee” pärineb 1980. aastate lõpust. Tänapäevasemate lugude vahele paigutatuna ei saa alguses arugi, miks Leedut on vaja abistada paari kanistri bensiiniga, mõni lehekülg edasi asi muidugi selgub. Täpsema kirjutamisaja lubab määrata lausekatke novelli keskel: „Praeguse keemise avasõna oli fosforiit  …” (TL, lk 86). Mõnes Valtoni varasemas kogus nagu „Väike ilus vangimaja” (ilmunud 1996) on novellide valmimisaeg märgitud. Ehkki dateeringut pole ja seetõttu on ka arvustajal võimatu midagi täpsemat väita, tundub, et vahepeal on olnud üks periood, kus Valton on viljelnud üht üsna omapärast kirjutamislaadi. See seisneb suure hulga triviaalsete tõdede kuhjamises, tehtult naiivses, vahel ka primitiivses suhtumises oma ainesse,  tegelaste taandamises mingile ülilihtsustatud arhetüübile. Ütlen ausalt, et kui hakata sellist lugu lugema, tundub too esmapilgul lauslobana. Kui juttu juba natuke loetud, saab peagi selgeks, et triviaalsused on pelgalt vahendiks. Üksnes lühemate palade puhul tuleb vahel argimula otstarve välja tõesti alles siis, kui tükk on loetud päris lõpuni, sest viimasel leheküljel keerab autor kõik pahupidi, ning selle valgusel on põhjendatud ka kirjutamislaad. Sellist  materjali on rohkem TL-is; S-is on seda vähem, peamiselt esimeses pooles, ja kui on, siis on triviaalsuste kontsentratsioon seal väiksem, mis lubab oletada, et laad on end ammendama hakanud. Tagasi vaadates võib mõnevõrra lihtsustavat laadi täheldada ka romaanides „Leidik” (2000) ja „Fööniks” (2002), neis aga pigem hajusalt, mitte valdava tendentsina. Et „lobaajamine” pole mitte autori võimetus paremini kirjutada, vaid selgelt kirjanduslik  võte, näitavad ka tsitaadid, mis on võetud ehk selle laadi kõige pikemast ja representatiivsemast loost, kogumiku „Taltsutatud lammas” nimijutust, kus tegelasteks on nii autor ise, tema ladina keeles haukuv (!) koer kui ka kaks skeemtegelast.

Kokkuvõttes päris tore ja kindlasti eneseirooniline pajatus kirjanikust, kes on hädas oma tegelaste paaripanemisega, sest neil mõlemal on oma iseloom, mis ei taha painduda isegi raudse autoritahte ees. Loeme:  „Kui oled autor, siis labaste tõdedeta läbi ei saa. Õpetlikud sõnad tükivad ise huulile” (TL, lk 119); tekstis eelnevalt esinenud kulunud mõtteheietuse kohta: „Veel üks triviaalne tõeke, mida autoril õnnestus turule paisata” (TL, lk 121). Põhjenduski leidub: „Pole oluline, kas siia kiilutud teksti lõik sobib või mitte. Öeldakse, et ükski autor ei tegutse suvaliselt, teda juhib vaim” (TL, lk 112). Iseenesest on ju triviaalsed mõttearendused  ja argised tõdemused meie igapäevased kaaslased. Keerukamad mõttekäigud tekivad siis, kui selleks on provotseeriv põhjus (lugedes, probleeme lahendades, elunähtuste üle juureldes), aga näiteks kaupluses toidukaupade riiulite vahel või muudes argiolukordades heietame ikka üsna lihtsakoelisi mõtteid. Neid, kes jätkavad oma keerulisi arutlusi igas olukorras, kutsutakse rahvasuus professoriteks, ja pole ime, kui nad sealjuures tähele ei  pane, et üks jalg astub kõnniteeserval, teine rentslis. Seega ei peaks argitasandi mõttekäikude kasutamine kirjanduslikus tekstis – juhul kui see on asja huvides – olema midagi võõristatavat või taunitavat. Mõned näited triviaalsustest: „Igatahes kui ülesanne osutub raskeks, siis ei tee halba, kui seda püütakse kahe tarmuka neiu jõul lahendada. Eks pärast paista, mis saab” (TL, lk 49); „Muidugi, kaasaegne kirjandus on võimalusterohkem  kui muinasjutud” (TL, lk 65); „Otniel Laines usub, et kõik metsarajad on talle tuttavad ja küllap siis ka eluteed” (TL, lk 75); „Mõnda ajab auahnus taga, mõni lõõtsutab lausuda õõnsaid sõnu missioonitundest ja muust seesugusest” (TL, lk 93); „Mann oli sisukas, tal olid neerud ja muud siseorganid, nendele ei tarvitsenud mõelda, need talitsesid omasoodu” (TL, lk 129); „Kuidas see tegelikult oli, sellest vaikis ajalugu. Aga ega väga vaikinud kah” (TL, lk 140);  „Ega ta vist oodanudki vastust. Näis kogenud inimene olevat” (S, lk 15); „Rikken õpetas inimesi õigesti elama, sest ta ise ei osanud. Nagu öeldakse, teooria kompenseeris praktikat” (S, lk 21).

Üheks huvitavamaks suuresti triviaalsustel põhinevaks jutuks on juba eespool mainitud, iseseisvuse taastamise eel kirjutatud „Roheline rügement” (TL). Täiesti mõistlik oli see avaldada alles nüüd, sest ilmselt oleks kirjutamise  ajal hakanud liigselt segama mitmed otseütlemised toonase realiteedi kohta. Teisisõnu, novelli oleks peetud lahtisest uksest sissemurdmiseks. Praegu on see lihtsalt lugu ühest siiralt põhimõttekindlast metsavahist, kes tunnetab ühtepidi oma kooskõla loodusega ning teiselt poolt tuletab sellest oma sirgjoonelise käitumise. Ka lihtsustatud mõtteavaldused osutuvad õigustatuks: sirgjoonelisus ja lihtsus käivad tihti käsikäes. Mulle tundub, et Valtoni novellide ja  lühilugude parima tulemusega skeem on jäänud laias laastus kogu aeg samaks. Selline oli ta juba neil ammustel aegadel, kui just seesuguse „nipi” kasutamine mõningate nõukogude elu avaldusvormide kallal ajas kõiksugustel ametimeestel ja parteitegelastel harja punaseks ning käe telefonitoru haarama. Kõige lühemalt võib seda meetodit kirjeldada nii: autor võtab kaks reaalsuses täiesti kokkupuutumatut liini (tegevuskäiku,  mõttearendust, tundetooni jne) ja juhib oma kirjutise süžees kokku, nii et need puutuvad, lõikuvad mingi nurga all, põrkuvad, vahetavad omavahel olemuse või koha, saavad üheks või midagi muud sellist. Kui nähtused on piisavalt erinevad ja nende kokkupuutumine üllatav, teravmeelne või võõrastav, on tulemus kindlustatud. Seda näitab ka mõlema vaadeldava kogu sisu. Pole tähtsust, missuguses laadis lugu on kirja pandud. 

Peaasi, et on olemas kaks piisavalt eristatavat lähtekohta ning nende kokkusaamise tagajärjel tekiks paras kriuks – mitte niivõrd tekstis, kui just lugeja mõtetes. Seetõttu võib kõhklemata esile tõsta üsna tugevalt triviaalsustel purjetavad „Ako” (TL) ja „Kohtumine torus” (TL) kui ka asjalikumas stiilis tööd „Jalad” (TL), „Nuumat härg” (TL), „Tundmatu helilooja” (S), „Saar” (S), „Prints” (S), „Tähelepanu pälvinu” (S), „Lemmikeesel”  (S) ja „Viiul” (S). Kahe kogu vaieldamatult parimaks novelliks pean ma aga tööd pealkirjaga „Kirjad” (S). Pole vaja mainidagi, et ka selles kasutatakse tuttavat meetodit, kahe liini suhe on aga iseäralikult peenekoeline ja väljapeetud. Igal pool pole tulemus nii hea. Näiteks pikima jutu „Kriminull” (TL) lõpp (s.t kindla lõpu puudumine) on suhteliselt mage. Vaevalt et keegi, kes Valtoni töid vähegi tunneb,  eeldanuks, et ta kirjutabki päris kriminulli või ufoloo. Aga kogu materjal oleks võinud viia siiski millegi muuni, kui lõpu lihtviisiline ärajätmine ja selle asemel mitmete ühtviisi umbejooksvate arenguvariantide väljapakkumine. Mõnes teises palas võib lõpu ärajätmine või äralõikamine olla aga isegi puändikas. Novell „Orvud” päädib näiteks lausega: „Kogu see asi jäi siiski segasesse seisu, peab käesoleva loo autor tõdema” (S, lk 106). Seal  võib sellise lahendusega rahul olla. Eriti ei paelunud ka need jutud, mis takerduvad liigselt igapäevasesse ellu ja kus kahe kokkupuutuva tasandi erisus on kas liialt väike, need kattuvad laadilt või jääb kokkupuuteefekt nõrgaks, näiteks „Konkurss” (TL), „Golfivarustus” (TL), „Mööda” (S), „Spordivõistlus” (S). Omapärane rütmilistest lausetest koosnev proosaluuletus on „Lugulaul” (S). Kahjuks  on teemakäsitlus võrdlemisi kulunud, tekst ise ei lisa juba teadaolevale midagi uut, pole ka mingit värskemat vaatlusnurka. Teistsugune proosaluuletus, ehk isegi proosapoeem, on TL-i avalugu „Esivanemad”. „Lugulauluga” võrreldavat rütmi selles pole, materjali esitus on aga tunduvalt originaalsem. Kokkuvõttes pole Valtoni kahes viimases lühiproosakogus midagi eriti üllatavat (kui eksperiment triviaalsusega kõrvale jätta),  aga sealt leiab mõned väga head tööd, mis sobiksid igasse autori esinduskogusse. Enamik tekste on tugev keskmine. Vastuolulisemad on ehk kulunud fraasidele üles ehitatud lood. Minule need lõppkokkuvõttes istusid, aga olen kindel, et paljudele ei pruugi sobida; mõistagi ei saa see olla objektiivne hinnang.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming