Tsensor minus eneses

Poliitkorrektsuse juurutamise asemel piisab lihtsast inimlikust viisakusest ja sisemisest kultuurist.

MEELAS KARUTALD

Ain Kaalepi luuletuse tantsijatari Susannah Warri prototüüp ei ole Josephine Baker (pildil), ehkki sageli nii arvatakse.

Lucien Waléry, Wikimedia Commons

 

Tsensuuri teema ületab aeg-ajalt ikka uudisekünnise. Nõukogude unelaadsest elust ja tsensuuri panusest sellesse on möödunud kümnenditel raamatu mõõtu uurimusi kirjutanud Kaljo-Olev Veskimägi, Enno Tammer, Maarja Lõhmus ja Gennadi Muravin, lisaks on ilmunud mitmesuguseid almanahhe ja erinumbreid ja peetud konverentse. Viimati pääses Loomingu Raamatukogu juubeldamise tähe all trükki Arvo Krikmanni vanasõnakogumik, millest saab igaüks oma järeldusi teha, mis see ikkagi võis olla, mis kommunismiehitajat nii väärale teele ahvatles, et rahvatarkust pungil raamatuke võimude korraldusel 1975. aastal ära keelati ja hävitati.

Aga ju on siis miski muu ka praegusel ajal keelel ja meelel, et teema taas üles võeti. Tsensuuri kui institutsiooni vanas diktatuurirežiimi mõttes meil ju ei ole – kuidas muidu saavad meediasse lekkida kohtutoimikud või on võimalus kaebealusel enesel kinniste uste taga toimuvast istungist avalikkusele omakäelisi protokolle avalikkuse ette saata. Ja juristid laiutavad takkajärgi käsi, et nii ei tehta. Ei olnud ideoloogilist tsensuuri kui ametit ka pagulastel, muidu oleks Arved Viirlaiu loomingus esinev venelasest metsavend vähemalt setoks tehtud või reeturiks mängitud. Oli kirjastaja või toimetaja-korrektori poliitiline hoiak ja muidugi ka maitse, mis määras.

Ilmselt on miski nüüd jälle ajendi andnud, midagi toimub või on muutumas, olgu siis lausuja või kirjutaja siseilmas, kirjanduslikus konnatiigis, meedias, keelereeglistikus, poliitilises vaimuilmas või ühiskonnas tervikuna. Ning mulle näib, et sedapuhku on teema ülesvõtmine seotud eelkõige poliitkorrektsuse mõiste kui enesetsensuuri ühe eeldusega ning keelepruugi ja edasi ka sellest järelduva mõtteviisi võimaliku muutusega. Kas me tahame seda või mitte? Kuivõrd meie identiteet eestlastena on niivõrd keelekeskne, on esmajoones keele küljes kinni, siis on küsimus ka selles, kas poliitkorrektsusest tulenevaid mis tahes nõudeid tõsiselt võttes ja oma emakeelt nende järgi seades, koolutades ja kallutades, jääme endiks või kaotame midagi olulist? Või hoopis saame endiks, uuemaks ja paremaks?

Poliitkorrektsusega on asi laias laastus lihtne. Selle tekke ja geneesi on oma Ameerika-kogemuse põhjal piisavalt selgeks kirjutanud Vene dissident Vladimir Bukovski, kelle mainimise peale hulk lugejaid nüüd kindlasti tagajalule tõuseb. Tõuske pealegi, ammu juba aeg teilgi kahel jalal käia. Kui ma oleksin kindel, et Bukovski süüdistamine pedofiilias on põhjendatud ja ei ole Vene võimude järjekordne teisitimõtlejate hävitamisele suunatud käsitöö, poleks ma talle siin ka osutanud. Sellisel juhul oleks Bukovski kurjategija, talle ei saaks viidata seoses kõlbelisusega ning enesetsensuur, tsensor minus eneses, oleks toiminud täiesti loomulikul moel. Aga et ma usun Bukovskit ja tema poolehoidjaid rohkem kui Kremlit, siis soovitan lugeda Bukovski Sofias peetud ettekannet „Poliitiline korrektsus ja kõlblus“1 ja asja üle ise otsustada. Minu järeldus sellest on ühene: poliitiline korrektsus ei ole kõlbeline, ei ole moraalne. Sest miski väär ja vale ei saa olla kõlbeline. Poliitkorrektsuse juurutamise asemel piisab lihtsast inimlikust viisakusest ja sisemisest kultuurist, mida mõlemat napib näiteks sellel naisel, kes talle pahaaimamatult ukse avavat meest sõimab šovinistlikuks seaks. Maailmas, kus sellised asjad toimuvad, on viisakuse ja kultuuriga lood halvasti. Sest just tähelepanelikkus, hoolivus, viisakus ja kultuur ongi tsensor minus eneses.

Või võtame näite Mihkel Muti värskeimast romaanist „Eesti ümberlõikaja“, milles kirjeldatakse euroametnike ja diplomaatide ümberütlevat salakeelt, milles ei saa kõike nimetada õigete nimedega ja pühendamatuile arusaadaval moel. Ei saa öelda, et keegi või miski on PITA2 isegi siis, kui ta seda on. Niisuguse salakeele olemasolu õigusemõistmises möönab taunivalt ka Muti romaani lugenud õiguskantsler Ülle Madise politsei- ja piirivalveameti ajakirjale Radar antud interjuus.3 Keerutamine ja vingerdamine poliitikas on muutunud nii tavaliseks, et fraas „ei kinnita ega lükka ümber“ kinnitab küll enamasti vaid üht – et sel moel vastaja ei võta endale ega lükka ka kellegi teise kaela mingit vastutust. Maailm ja riik toimivad, ärge segage, kõik on semud ja neid ei saa sisse vedada. Kas me sellist mittemidagiütlevat korrektsust tahamegi?

Püüdsin mõttes tõlkida poliitkorrektsesse uuskeelde kahte parasjagu pähe karanud kultuuriteksti. Esimene on pehmeid väärtusi kaitsnud epikuurliku moralisti ja muidu sooja südamega mehe Kalev Kesküla 2001. aastal kirjutatud essee „Neeger sinus eneses“,4 mille vaevu kolmel leheküljel esineb sõnatüvi „neeger“ kokku 27 korda. Essee aluseks on Silja Line’i laeval kohatud soome puuetega inimeste seltskond, kelle eest hoolitseb mustanahaline, „väga tume neeger“, teenistusvalmis nagu onu Tom ja suursugune nagu neegrikuningas. Kesküla järeldus on aga jahmatav: eestlased on veel väga viletsad neegrid, sest me ei oska uhked olla teist teenides. See ei ole solvang, vaid läbi võimsa kujundi antud kõlbelise eestlase enesekriitiline pilk, mida tasub tõsiselt võtta. Kesküla silmis samaväärne hoolivus meis siis puudus ja ma ei ole kindel, kas see on essee ilmumisest möödunud aastate jooksul kasvanud.

Teine tekst on Ain Kaalepi 1956. aastal kirjutatud värssnovell „Neegritar sigaretiga“.5 Täna karjub juba selle pealkirjas valvsale vaatlejale näkku kaks ebasoositavat komponenti – neegritar ja sigaret. Pikas luuletuses ajavad mustanahalise tantsijatari Susannah Warri tuharad, must kõht ja higilõhn eesti meeste päid segi – mis rassism ja seksism! Ja mida teha sigaretiga? Kui asendada see e-sigaretiga? Või kui seegi mõjub kõlvatult, siis lutsigu pulgakommi. Aga igal juhul mitte Eskimo jäätist. Sest see tuleb kohe müügilt kõrvaldada või Inuiti jäätiseks ümber nimetada, kui seda veel tehtud ei ole. Aga õnneks keelatakse suitsetamine ka luuletuses täiesti tänapäevasel kombel:

Nüüd tuleb katastroof! Näe: peos etüi,

sealt sigaretti võtmas on Susannah,

et valget pulka musta näkku panna,

kust tema teab, et see on surmasüü!

Tuld igamees nüüd ulatada püüab.

Ta tänab… Mõned mahvid neelatud …

Sealsamas kõuehäälel Toomas hüüab:

Suits kustutada! See on keelatud!“

Aga klassikaliste maneeridega Kaalepi luuletus on kirjutatud viiejalalises jambis ja mustanahaline ei mahu sellesse kuidagi ära. Kas midagi amputeerida? Tervel, puudeta inimesel on nahavärvist olenemata vähemalt kaks jalga, ja kui mõnikord öeldaksegi kolm, siis vähemalt üht osa soomuutjaist peaks see võimalus rahuldama.

Naaseme aga poeetika juurde ja mööname, et kirjanduses ja kunstis on võimalusi ja vabadusi alati rohkem kui mittekunstilises sõnas. Nii on ja peab ka jääma. Vaidlused maitseküsimuste üle ei kao samuti kuhugi. Näiteks vaielnud kord üks tuntud kirjanik ja korrektor roppuste üle. Kirjanik olnud seda meelt, et paber kannatab kõike, aga suu tuleb puhas hoida, sest selle kaudu inimene sööb. Aga ropu suuga korrektor andis igale mahlakale väljendile punasega pähe. Tõmbas läbi. Aga see ongi pigem maitse- kui tsensuuriküsimus, ja hakata oma maitse järgi kirjasõna kujundama – selles osas antagu küll eelisõigus kirjaniku sõnavaistule ja -suutlikkusele. Ja targale lugejale ja tema vastuvõtulävele. Kellele kirjanik kirjutab, millist lugejat ta püüab – siivsat või siivutut, vooruslikku või pahelist, täis- või alaealist? Kuskil seal on muidugi ka moraalne piir ja sellest siis ka teatud paratamatud ealised keelud. Piirid aga just nimelt „kuskil seal“ on hägusad ja neid pätid ja ulakad piiririkkujad ikka katsuvad.

Vastselt riigi kultuuripreemiaga pärjatud akadeemik Jaan Undusk on aastaid tagasi kirja pannud oma veendumuse,6 et kunst ei saa kuidagi moraaliga vastuollu sattuda ja kui me kunsti moraaliseadusega mõõtma hakkame, ei pea me seda eelduslikult enam kunstiks. Kunstiteos iseenesest ei saa olla ebamoraalne, nagu ei saa seda olla ka teadus, ebamoraalne saab olla ainult selle rakenduslik külg. Siit edasi saame järeldada, et kui kunstiteos (või sellena välja pakutav) millegipärast satub moraalse vaagimise või hukkamõistu alla, pole selle esteetiline kaitsekiht tugev ja tegemist on kehva, küündimatu, mõttetu teosega, mis loodud vahest vaid odava tähelepanu saavutamiseks.

Kui neegri nimetamine on rassism ja ilusa naise kirjeldamine seksism ja kui lähebki nii ja veel hullemakski, siis jäägu ometi alles kirjandus kui vaba sõna oaas ja kinnitagu see üht ammust ja lihtsat väidet, et luulekeel on inimkonna emakeel. Las siis naised luuletavad selles keeles šovinistlikest sigadest, küll mehed selle välja kannatavad. Ja mehed jäägu ikka ülistama naiste ihu. Sest et see hea on ja meile endile tegelikult ju meeldib.

1 Akadeemia 2009, nr 12, lk 2269–2284.

2 Pain in the ass ehk ora sealsamuseski – toim.

3 Tuuli Härson, Ülle Madise: Jäik norm tekitab ebaõiglust. – Radar 2016, nr 24, lk 37.

4 Rmt: Külma kodumaa. 40 esseed vabariigi ihust ja hingest. 1994–2002. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2002, lk 170–172.

5 Ain Kaalep, Muusad ja maastikud. Tänapäev 2008, lk 305. Varem ilmunud teoses „Paani surm ja teisi luuletusi“ (1976).

6 Kirjandus ja/või moraal. – Eesti Päevaleht 28. IV 1999.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming