TÜHJUSE SÜDAMETEMURDJA

Jelena Skulskaja

Mees heitis lasso hammastele, lämmatas toidutükikesed ja vedas välja. Sisenes ääreni külma piimaga täidetud naine ja võttis kübara peast. Kohemaid tõstsid halud kaminas oma punased pärdikutagumikud ja üritasid teise paika ümber istuda. Mees tõusis samuti ja läks akna juurde. Aias metsiskles viinamari. Ronis nahkhiirena mööda seina, kaitstes end väänlatega. Marjade küpsemata vesiville jahutas tuul. Mees avas akna.

Momentaanselt hakkas muusika valjemini mängima ja võitis kuulmismeele usalduse.

Ja samal ajal lõi katteriie tiivad laiali ja kukkus maapinnale – kuju ei jõudnud suud sulgeda ja kipshammastel vilksatas hetkega ära limpsatud ja alla neelatud veretilgake.

Siis astus sisse tüdruk ja istus diivanile. Oma sülle pani ta nuku istuma. Tüdruk vabandas ja väljus.

Ja ääreni külma piimaga täidetud naine tõmbas pudelikaelalt korgi ja piim valgus igaveseks katkisesse kannu.

Tüdruk kiskus nukul silmad peast ja asetas – vedrukesed ees – oma silmaaukudesse; ta lahkus trummilööjate rühma eesotsas.

– Kuju, – ütles mees, pöördudes hoolsalt suletud suuga kuju poole – on

olemas kavatsuste leping elu ja surma vahel, – ja hakkas karahvinist jooma.

Ja siis jäi ka kaminavõretagune ahvipuur vaikseks ja lagunes koost. Ainult

õhuke odav kopeerpaber, mis jätab sõrmed nõgiseks, püüdis säilitada tähti, kuid ei suutnud.

Aias kõndis sahinal vihma ja laose ülevaataja. Tema kõrval sibas maha jäämata päevitunud kaseleht. Lombid üritasid neid näha läbi esimese ootamatu jää pragunenud pensnee. Nende kohal seisid puud, pesade pusad peas.

Mees läks aeda.

Ära seisa taeva all! – karjus talle sisehääl, – Ära seisa taeva all, astu kõrvale, ära seisa!

Ära seisa taeva all, mis on valmis alla sadama ja sind lömastama

hilissügisel, kui oled kaitsetu oma kurbuses ega tea, kelle vastu liibuda oma üksinduses. Kui summutad karjega valu ja valuga summutatud kibedust. Kui öösel näed unes ööd ja hommikul näed unes koidikut. Kui vead enesega kõiki oma surnuid ja kukud jõuetuna. Kui hakkad iseendaga rääkima ärakuivanud häälel. Astu kõrvale, kullake. Astu kõrvale …

Tõlkinud Juku-Kalle Raid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming