Tuglase laureaadid pärjatud!

Doris Kareva

Tuglase novelliauhinna pälvisid tänavu Kai Aareleiu novell „Tango” (Looming, nr 4) ja Rein Raua novell „Ja tuleb kord” (Looming, nr 12). Žüriisse kuulusid Mihkel Kaevats, Holger Kaints, Kätlin Kaldmaa (esimees), Marika Mikli ja Merlin Piirve. Küsimustele vastab Holger Kaints. Milline mulje jäi tänavusest novellisaagist? Siin võin vahest mälu järgi tsiteerida kolleegi ja žüriikaaslast Mihkel Kaevatsit, kes pärast esimest lugemisvooru tõdes, et üllatavalt palju on heal tasemel kirjutatud lugusid, aga nende hulgast parimate välja otsimine on juba hoopis tõsisem ülesanne, sest eriliselt väljapaistvaid tippe ei jäänud silma. Sama arvan minagi: sellist lugu, mille kohta kohe oleks mõelnud: vaat see peab kindlasti auhinna saama, ette ei tulnud. Taseme poolest paistsid eriti silma Loomingus ja Vikerkaares ilmunud palad, kus algne selektsioon juba tehtud. Nõnda me siis püüdsimegi sel olemasoleval toredal küngastikul loodida ja rihtida, missugune kaugemalt vaadates suhteliselt ühekõrgusena paistvatest künkakühmudest just see kõige väljapaistvam ja meie meelest teistest vahvam on. Mis valmistas ühisotsusele jõudmisel kõige suuremaid raskusi? Suuri vaidlusi žüriis ei olnud. Kahtlemata olid igal liikmel oma eelistused, aga edasiseks sõelumiseks vajaliku n-ö shortlist’i seitsmest kõigile silma torganud loost saime üksmeelselt kokku. Neist koostas siis igaüks oma pingerea. Pigem oli kõige suurem keskustelu statuudi üle, mis ei luba originaalis teistes keeltes kirjutatud ja tõlkes avaldatud eesti kirjandust arvesse võtta. Nimelt avaldas paljudele head muljet üks P. I. Filimonovi novell.

Mis sai otsustamisel määravaks?

Nii esialgsesse, laiemasse, kui loomulikult ka lõplikku valikusse pääsesid ainult need tööd, mis kõigilt või valdavalt osalt žüriiliikmetest kõrge tunnustuse leidsid. Tihtipeale tõsteti ühe ja sama töö juures esile täiesti erinevaid aspekte, mis samuti peaks väljavalitud tööde taset iseloomustama. Kui hinnatakse kunstiteoseid, ei saa kuidagi vältida hindajate teatavat subjektiivsust. Aga kui subjektiivsed eelistused liita, siis peaks tulemus olema parimal võimalikul moel objektiivne.

Kui auhinna statuut võimaldaks valida 3–5 autorit, kes oleksid kindlasti pärjatute seas?

Kaalusime lisaks neile, keda lõpuks pärgamisväärseks pidasime, ka (tähestiku järjekorras) Maarja Kangro, Tiina Laanemi, Mudlumi pseudonüümi all esineja ning Mari Saadi töid.

Kas ja kui, siis mis laadi novellist tundub eesti kirjanduses praegu puudu olevat?

Siin võin avaldada ainult oma isiklikku arvamust, kuna žüriis sellest juttu polnud. Minu meelest võiks rohkem olla neid lühilugusid, mis järgivaid kõiki klassikalise novelli reegleid. Arvan, et neisse reeglitesse sobib ka tänapäeva olustik ja ainestik väga hästi. Paraku tuleb tihti ette, et jutu alguses on „püss” küll kõigile nähtavalt seinale paigutatud, aga pauku ta lõpus ei tee, pauk võib tulla hoopis mõnest teisest „torust”, kui üldse. Avara(ma)te reeglite vastu pole mul iseenesest midagi, aga klassikalist kompositsiooni võiks vahel reljeefsemalt kasutada, see teeks pildi huvitavamaks. Nii nagu vabavärsilise luule kõrval on teinekord üsna kosutav lugeda kõigi nõuete järgi kirjutatud sonetti.

Tuglase novelliauhinda antakse välja juba üle neljakümne aasta. Milliseid mõtteid see äratab?

Mul on kahju, et viimastel aastatel Tuglase novelliauhinna saanud tööd pärast lühiajalist tähelepanu, mida nad ajakirjanduses saavad, justkui kaovad. Premeeritute nimekirja võib küll leida Vikipeediast, aga tööd ise jäävad sinna, kus nad kunagi trükiti, nende ülesotsimine on paras tegemine. Mul on kodus kolm köidet Tuglase auhinnanovelle algusest (1971) kuni aastani 1985, viie aasta kaupa koos. Paraku nende kogumike väljaandmine 1990ndate alguse rasketes oludes katkes ja edaspidi pole jätkamise peale vist enam tuldud. Arvan, et ka kõik hiljem autasustatud tööd väärivad „unustusest päästmist” ja kaante vahele koondamist, sest valdav osa neist on mõne aja pärast (osa juba praegu) meie kirjanduse klassika. Pealegi annaksid säärased kogumikud väga hea läbilõike kirjanduse muutumisest ajas (novelli näitel). Usun, et kui mõni kirjastus avaldaks soovi uuema aja auhinnanovellid kaante vahele panna ja hiljem ka vahepealne tühik täita, saaks ta kultuurkapitalilt selleks kindlasti tuge.

Selle peale on küllap paljud mõelnud. Jääme lootma!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming