Tuletorni luuleraamatukogu

India luuletaja Sudeep Sen väldib muljeplahvatusi ja laseb luulel lihtsalt voolata.

ANDRUS KASEMAA

Tahaks omada maailmaluuleraamatu­kogu, kus leiduks teoseid Bahamast Kuriilideni. See raamatukogu võiks olla vanas mahajäetud tuletornis, Norra fjordides, vaatega ookeanile. Ma ei astuks vist oma luuleraamatukogust iialgi välja. Aina saadetakse uusi eksemplare. See oleks nauding. Vahel käiks võib-olla mägesid vaatamas.

On muidugi tore, et luulet tõlgitakse. Hindan kõrgelt Hendrik Lindepuu Poola-suunalist tegevust. Soovin, et ta ei väsiks ja leiaks aina uusi pärle. Ka Carolina Pihelgas koos Hasso Krulliga teevad head tööd. Mathura tõlgitud Derek Walcotti raamatuid olen lugenud, nautinud „Saari“. On hea, et tõlgitakse.

Mathura eestindatud Sudeep Seni luulekogu õiglaselt arvustamiseks tuleks võtta ette originaaltekstid, Seni 30 aasta looming, ja võrrelda seda eesti variandiga, süveneda retsensioonidesse. Piirdun siiski vaid juhulugeja märkuste ja mõtetega.

Vaatasin YouTube’ist Sudeep Seni kohta järele: lahe India onu, sündinud 1964. aastal, jagab elu kahe kodumaa ehk India ja Inglismaa vahel, esineb hästi ja räägib huvitavaid lugusid. Kuulajaid on palju. Ta on kindlasti hea auditooriumiluuletaja, meeldejääv nii häälelt kui ka olekult, vaadata ja kuulata mõnusam kui lugeda, sest vähemalt eesti keelde tõlgitud luulevalik on kesine: puuduvad kirehood ja ülevad tunded. Seni luule on pigem jutustav, vaikne, rahulik. Ega peagi tingimata ülevaid tundeid olema, aga midagi võiks juhtuda – et poleks ainult vaikus, sest see vaikus pole isegi vaikus, vaid natuke nagu niisama vaikelu ja igavus. Nagu vahiks nädalate viisi tuletorniakendest sama lammast karjamaal söömas.

Kuna Sudeep Sen on huvitatud fotograafiast, on paljud luuletused inspireeritud maalidest ja fotodest. Püüdsin ka ise internetist mõnd neist leida. Näiteks luuletus „Punane vihm“ põhineb Tanvir Fattah’ fotol ja „Siis kui lehmakari tolmupilves koju saabub“ on inspireeritud Rakeya Sultana maalist. Ei leidnud. Maalid/fotod/ajaleheuudised inspiratsiooni allikana pole midagi uudset, aga mõni luulepilt oleks võinud pildiks jäädagi. Miks dubleerida?

Raamatus on hulk Indiale iseloomulikke pildikesi nagu „Kuumus“, samuti pühapaikade kirjeldusi nutumüürist Govind Deva templini Vrindavanas. On geograafilisi paiku nagu Elm Park Lane Londonis ja Udaipur Rajasthanis. On Sudeep Seni isiklik maailm. Kõik luuletused on muidugi isiklikud: autor on selle kõik läbi elanud, vaimusilmas näinud sõnu, pilte, muutnud need vaikseks sõnavooluks, vaikuseks luuletuste sees. Võib-olla siis, kui elaksin ise ka Indias või Inglismaal, oleks lihtsam mõista nende luuletuste kohavõlu. Ka Sudeep Sen ei mõistaks Jaan Kaplinski kõikide luuletuste võlu, eriti Võrumaa või Kambja kandi kirjeldusi, mis täidavad meid, eestlasi, mälestusega. Seni pildid Indiast ja mujalt jäävad eestlasele kaugeks: on kirjeldusi sammaldunud või hallitanud seintega pühakodadest, palveränduritest või taldadest lihvitud põrandatest, kiviplaatidest, aga ei midagi eriti meeldejäävat. Kui Sudeep Sen oleks maalikunstnik, siis oleksid ta maalid tavalised. Kui Sudeep Sen oleks fotograaf, siis oleksid ka ta fotod tavalised. Sen väldib muljeplahvatusi taotluslikult ja laseb luulel lihtsalt voolata, vaikselt, nagu aegluubis pildikaadritel.

Ilusamatest kaadritest võib esile tuua „Palverännu Mathurasse“ ja „Delhi eleegia“, ehkki ka need jäävad tundetuks. Autori kahe kodumaa, kahe maailma vahel pendeldamist kirjeldab „Kojulend“, milles on intiimset nukrust. Luuletusest „Sati“, mis kirjeldab surnu põletamist, ning ema leinavast luuletusest aimub valu: „Ette teatamata, justkui unenäos / sa haihtusid – enneaegselt, andmata hoiatust“ (lk 14). Luuletuses „Jessore“ on esitatud tiigi vetikavaiba kui inimese teise naha päästev kujund. Selles on tunda erilist vaikust, värviga vaikust. Või siis „Kanarbik“ – kas mina korraga avanesin või on see tõesti ilusate armastusekujunditega luuletus? Ei hakka näiteid tooma, sest üksikute ridade väljatoomine rikuks terviku võlu. Lugege ise.

Viimane luuletus „Päev enne suvist pööripäeva“ on nagu kirss tordil. Selle mõttes pole ju midagi erilist. See on vana tõdemus, et kõik on tehtud supernoova tähetolmust, kõik meis ja meie ümber, nii metallid, veri kui armastatu hingeõhkki, aga lõppu sobib see hästi.

Alati on igas luuleteoses midagi head ja huvitavat, maksab vaid kannatlik olla ja see läbi lugeda. Mina sain „Vaikusest“ mitu uut mõtet, mõned elamused. Ehk ma kord elan luuletuletornis, klaasist, mägede vahel, ja seal ühel riiulil on ka Mathura tõlgitud väike Seni luulevalik eesti keeles – mälestus endistest aegadest ja mõnest tunnist, mis ma kulutasin seda raamatut lugedes. Ainult et mõnel alumisel korrusel, vähem käidavas külmas toas, mille olen ammu unustanud ja kuhu satun juhuslikult vaid kord viie aasta jooksul.