Tulevane raskekaallane

Taavet Kase debüütromaanis „Surmamaks“ on surm eksklusiivkaup, mitte kaasasündinud paratamatus.

ILZE TĀLBERGA

Kirjastuses ;paranoia on ilmunud Taavet Kase romaan „Surmamaks“. Taavet Kase sai 2007. aastal Eduard Vilde muuseumi korraldatud krimi- ja põnevusjuttude võistlusel „Musta mantliga mees“ teise koha ning on avaldanud lühijutte, luuletusi ja plaadiarvutusi. „Surmamaks“ on tema romaanidebüüt.

Mis sind ilukirjanduse juures köidab?

Jah, võiks ju küsida, et miks üldse peale aabitsa ja kokaraamatute midagi lugeda. Et kus on faktid, kus reaalne kasu lugemisest? Aga midagi selles väljamõeldud lugude lugemises ja jutustamises peitub. Midagi väga vana. Ja midagi annab see enesele juurde. Ilukirjandus aitab eri maailmu tundma õppida, olgugi need fiktsionaalsed.

Kust tuli idee kirjutada „Surmamaks“?

Alguses polnud ideel surmamaksuga mingit pistmist. Oli lihtsalt hägune mõte kirjutada üks hollywoodilik, möllu täis romaan. Romaan räägib tegelikult kahest vennast, kes sõidavad oma isa matusele. Kõigi kolme omavahelised suhted on võrdlemisi külmad. Ühesõnaga selline psühholoogiline sci-fi, ma ütleks. Selles maailmas, kus need tegelased eksisteerivad, on kehtestatud surmamaks – suremise eest tuleb tasuda. Vastasel juhul hoitakse sind kunstlikult elus.

Inimesed tavaliselt kardavad surma, kuid selles teoses nad ei saagi enam nii lihtsalt surra. Järelikult ei teki enam hirmu suremise, vaid mittesuremise ees?

Nojah, eks see surmamaksu kehtestamine on romaanis maailma parajalt pea peale pööranud. Kui millelegi piisavalt kõrge hind külge kleepida, saab sellest tavaliselt eksklusiivkaup. Siin on surmaga niimoodi tehtud – surm on luksus, mitte kaasasündinud paratamatus.

Taavet Kase: „Olen täielik stiilihull. Keel on ju tööriist ja eks kogenud puuraidurgi oska kirvega kõiksugu trikke teha.“

Glänel Tirrand

Kui suurt rolli mängib selle teose puhul keeleloome? Kasutad romaanis kalambuure nagu „sigadussagedusele häälestatud“, „lootusseadus“ jne.

Keel oli mulle väga oluline, vaat et sama oluline kui teema. Selle vahel, mida kirjutatakse ja kuidas kirjutatakse, peab olema teatav kooskõla. Olen täielik stiilihull. Keel on ju tööriist ja eks kogenud puuraidurgi oska kirvega kõiksugu trikke teha.

Romaanis puuduvad konkreetne koht ja aeg, küll aga oled loonud huvitavad linnanimed, ning raamatutegelased kasutavad ikka veel kirju, telefone, ronge ja autosid. Kas kohanimedel on mingi tagamõte ning kas loo sündmused võiksid hüpoteetiliselt aset leida juba lähitulevikus?

Ma ei tahtnud, jah, mingit järjekordset Tartu või Tallinna tänavatel toimuvat sündmustikku luua. Tahtsin täiesti iseseisva maailma joonistada. Kõik linnanimed tulevad ladina keelest, neil on tähendused, mis haakuvad sündmuste käiguga.

Aga et seal autod ja kirjad on, see on vist mingis mõttes düstoopia eripära – ajas on justkui samm tulevikku astutud, aga tegelikkuses kaks tagasi. See raamat ei pretendeerigi tegelikult lendavatele autodele ja tehisintellekti hüpoteesidele. Lugu on inimestest.

Kui palju pidid tegema faktide kogumiseks uurimistööd?

Uurisin enesetapuprotsenti, kuna tahtsin, et see oleks reaalne ja võrreldav („Surmamaksus“ on enesetapuprotsent oluliselt tõusnud). Ja teine asi, mida guugeldasin, oli Led Zeppelini laulusõnad. Rohkem ma uurimistööd ei teinud.

Raamatus on selline lõik: „Kirjaniku asi on idee esitada toorelt, sest kirjutamine on üksnes seemendus. Kasvamine ja küpsemine saab toimuda alles siis, kui kirjutatu lugejani jõuab“. Mida sinu arvates annab „Surmamaks“ lugejale ja Eesti kirjandusmaastikule üldiselt?

Ega kirjanik saa ju lugeja eest mõtet ära mõelda. See peab inimese enda hooleks jääma.

Usun, et Eesti kirjandusmaastikule annab „Surmamaks“ ühe tavatu vaatevinkli, ühe uue maailma. Ja loodetavasti ühe teistsuguse kirjutamisstiili. Kui edasi kirjutan, siis kindlasti ka ühe kirjandusmaastikul mäsleva raske­kaallase.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht