Tuli, mesi, õhk ja maa

Sirel Heinloo

Jan Kausi romaanil „Ma olen elus“ on palju kihistusi ja teemasid, mis väärivad tähelepanu ja järelemõtlemisaega. Loodan, et ei tee teosele liiga, kui võrdlen seda mõningate kihistuste avamiseks pealtnäha täiesti erinevate romaanidega.

Romaani põhitegevus toimub pärast Teist maailmasõda ning liigub tänapäevani välja, ehkki mitte lineaarselt. Tegevuskohtadeks on Tallinn, Haapsalu ja Tarurootsi poolsaar. Kindlat peategelast romaanis pole, kuid tegelaste võrgustiku olulisemad sõlmkohad moodustuvad Haraldi ümber, kes on pidanud meremehe ametit ja parandanud külmkappe. Tema isa oli Tarurootsi jaamaülem ja ema Armilde kasvatas meetaimi. Armildel oli salajane suhe mesinik Karliga ning seega on Haraldi vend Georg (laulja, võõrastemaja- ja muuseumipidaja) tegelikult Karli poeg. Haraldi naine on Marje (matemaatikaõpetaja), kellega tal on poeg Mihkel (spordiarst, laulja). Mihklil on poolõde Eve (ujuja, nõustaja), kes on sündinud Haraldi suhtest Laraga (Venemaalt sisse rännanud keelteõpetaja), kelle kaaslaseks saab Leo (soome-ugri keelte professor) ja hiljem Philip (poksija). Mihklil arenevad suhted bändi trummari Kellyga, Evel aga tekib Jaagu kõrval suhe ka Rasmusega (neurokirurg), keda seob Tarurootsiga isa Hannes Alter, endine Eesti Kristlike Demokraatide peasekretär. Tarurootsis püüavad omal moel toimetada veel kirikuõpetaja Rops, raamatupidaja Tiina, külajoodik Timo, rahvusvahelise ravimtaimede firma Camocorpi juhid ja töötajad ning Arnold Huitberg – Jaan Poska kaasaegne ehk mees, kes ei vanane.

Nagu näha, on Tarurootsi tegelased omavahel seotud peamiselt kärgpereliine pidi. Tegelaste ameti või tegevusala tõin aga välja põhjusel, et „loetelu“ ei paistnud seal olevat niisama. Kohati mõjusid nimetused nagu sildid inimeste rinnas: mingis mõttes tähtsusetud, kuid ometi ei jäta me oma pilku neile heitmata. Üks viis ametite mainimist tõlgendada on ajastu kaardistamise ambitsioon. Kuna aga Kausi nimekiri ei ole kuigi hõlmav ega esinduslik, ei ole see oletus ilmselt kõige õigem, eriti kui tuua võrdluseks Michel Houellebecqi looming.

Näiteks kaardistab Houellebecq ajastut, kopeerides „Kaardis ja territooriumis“ hotellide ja restoranide reklaamlehti. See ei ole ehk kujundlik, aga see kannab endas infot ja niisugune info edasiandmise vorm on kooskõlas tundega, mis võiks raamatut lugedes ajastust tekkida. „Kaardi ja territooriumi“ peategelane kunstnik Jed Martin omakorda loob seeriat XX sajandi ametitest. Ta on võimalikult kõikehõlmav, püüdes ajastut kokku võtta. See „kõikehõlmavuse“ püüd on prantsuse traditsioonile väga omane, sellegipoolest mõjub niisugune lähenemine kohati mehaanilisena. Seda mehaanilisust püüab kunstnik vähendada, liikudes fotograafia juurest maali juurde. Maalikunstil olevat suurem potentsiaal väljendada teatud „inimlikku, sümboolset tõde“.¹ Ajastu kokkuvõtmise juurest jõuab kunstnik lõpuks tõdemuseni, et tahab „maailma kokku võtta“.²

Siit ei ole pikk tee küsimuseni, kumb annab inimesest tõesema pildi, kas teadus või kunst. Kaldun hetkeks Kausi romaani juurest kõrvale, kuid eeldan, et see pole päris kohatu. Igatahes on romaanikunstis flirti teaduslikkusega küll ja küll, näiteks realismi objektiivsuse taotlus, naturalismi teadlikkus looduse ja keskkonna mõjudest, psühhoanalüütilisus … Üsna edukalt toimib objektiivsuse taotlus ajastu kujutamisel. See, mis teeb „Elementaarosakeste“ ajalooõpikuliku ja ajakirjandusliku stiili talutavaks, on just see kohatine sisu ja vormi ühtsus. Kui teadus ja meedia vormivad meie ühiskonda, vormigu nad siis ka romaani.

Houellebecqist inspireerituna pakun välja, et romaani ülesandeks võiks olla kujutada inimese ja ajastu (ja maailma) külgnevust.³ Külgnevuse väljendust peab Houellebecq pigem luule eeliseks, kuid ka romaanist teeb hea teose seoste ja suhete kujutusviis. Peale narratiivi, kuivõrd seda on (ma ei nõustu Houellebecqi mõistaandmisega, et romaani võiks taandada narratiivile), suudab romaan väljendada „teatud inimlikku, sümboolset tõde“, sest romaan on inimese looming ning seda on ennekõike tarvis, et rääkida inimesest nii, nagu seda ei tee teadus. Ning selleks on paratamatult vaja lisaks narratiivile ka kujundlikkust.

„Ja ma mõtlen, et kui mu maailm on konkreetne, tuled korraga Sina ja ma hakkan metafoore otsima. Kurat, mulle pole metafoore vaja!“ kirjutab Rasmus Evele ja lisab: „Ja ma mõtlen, et ma ei mõtle õigesti. Tulin ju mina, mitte Sina“ (lk 237). Ta jätkab: „Sa ütlesid kunagi midagi sellist, et olulised tunded Sinu sees ei tundu vananevat, neile kasvab lihtsalt peale päevade kiht, aga kogu selle rutiini ja eluga harjumise all elavad oma sooja elu need hetked, mil me kellegagi kokku sulasime, mil me olime kellelegi nii lähedal, et ulatusime temast läbi, et need hetked on nagu magma maakera südames – seda katab koorik, aga see koorik – aeg – ei suuda soojust lõplikult lämmatada. Umbes nii Sa ütlesid ja see oli väga ilus. See on midagi muud, kui mina näen ja usun. Ma näen, et inimene on naljakas masin. Ühelt poolt hästi keeruline ja kompleksne, osaliselt arusaamatu. Soe küll, aga ikkagi masin. Masina töö tekitab soojust. Nagu ikka. Soe ja naeruväärne masin. Talumatult naeruväärne“ (lk 240–241).

Niisiis võivad Kausil olla kohati sarnased ambitsioonid kui Houellebecqil – võtta kokku teatud ajastu –, kuid tema poeetika on teistsugune. Ta ei tee seda mehaaniliselt kuhjates. Ning ta ei taanda siiski üksikisikut ametite ees, ehkki ka temal on ajalik inimene koos oma tegevusega kohati sama tühine nagu Houellebecqil. Kui need mainitud ametinimetused peaksidki aitama tegelasi ja inimesi mingil moel defineerida, pole need tegelikult sugugi „isiklike lugude käimatõmbajad“. Kausi romaanis, ma pakun välja, võiksid need ametid olla seotud elu- ja ajastuetappidega nagu mesilastel. Töömesilased teevad küll tööd kogu elu, kuid nad ei tee kogu see aeg ühte ja sama. Nad liiguvad edasi. (Päris kohaseks muutub autori miniatuurikogu pealkiri „Kaart ja teekond“.)

Poeetikaga jätkates on Kausi romaanil kohati rohkemgi ühist Aino Kalda „Reigi õpetajaga“. Esiteks tekkis seos muidugi teatud kattuvustes olustikulises ja süžeelises plaanis, kuigi aeg (XX vs. XVII sajand) on hoopis teine. Armilde meenutab vägagi Catharinat, kes eelistaks elule maailma otsas linnas inimeste keskel aega veeta. Mõlemal tekib õige pea ka kõrvalsuhe. Catharina meeleheitlik soov pääseda piiravatest oludest päädiks justkui Lara ebaõnnestunud katses alustada uut elu Inglismaal. Nii Kalda kui ka Kausi romaanis on jõuliselt esil neli klassikalist elementi: tuli, vesi, õhk ja maa. „Ma olen elus“ seostub nendega rohkemgi kui elementaarosakestega, vaatamata romaanis kujutatud tõu- ja sordiaretusele ning võitlusele vananemisega. Kokku hakkasid kõlama ka kohad, kus Harald, püüdes oma sisemist kuumust jahutada, käis mõnikord „puutoikaga põõsaid peksmas, tormise ilmaga meeldis talle seista kõhuni vees, vastutuult, ja teda tabavaid laineid rusikaga lüüa“ (lk 35), ning kus tuline Jonas Kempe, kes vahetevahel ei saanud pikemaid reise Hiiumaal ette võtta, selle asemel „hulkus … iga Jumala õhtu, tuleraud ja tael taskus, külatagusel karjanõmmel ning süütas kadakapõõsaid põlema, nõnda et need paistsid nagu lõõmavad tõrvaksed“.⁴ Või kui Paul Lempelius, oskamata veel õnnistust oodata, vaatleb Catharina „tuju märkisid, otsekui meremees elik rannaelanik paneb tähele ilma märke. Sest see naine oli mulle minu taevas ja minu ilm, minu pilv ja minu ilmaspeegel, ning mina olin, – on häbi tunnistada, – lasknud oma õndsuse ankru tema ega mitte igavese elu lootuse sisse“.⁵ Niisamuti mõjub Lara Haraldile taevaselt, sest suutis kustutada Haraldi pideva hõõgumise, mille põhjustas hirm, hirm isa ja maailma ees (vt lk 262), „tema hingeõhk kustutas tule, Lara puhus justkui muuseas sütele ja need kustusid, [—] see oli maailmade ime ja mitte keegi ei tea seda, sest nüüd on Lara hingeõhust saanud tuhk ja tolm“ (lk 264), rääkimata sellest, et Lara seljal armastas Harald näha Orioni tähtkuju.

XVII sajandit iseloomustav kristlik kaksikjaotus, mis tule Saatanaga samastab ning selle hukka mõistab, Kausi romaanis loomulikult puudub. Harald mõistab küll hukka oma isa ning niisamuti teeb tema enda poeg temaga, kuid isa tulisuses ei näe pojad kurjust, vaid pigem nõrkust ja saamatust (kas või (päris)tulega ümberkäimisel). Kuna tuli ei ole vaid Saatana sümbol, vaid ka loomise algjõud, ei ole „igavese elu lootuski“ Kausi romaanis kristlik. See lootus kehastub pigem Arnold Huitbergis ning Hajun Dehelaris, kes püüab oma eluiga pikendada sel teel, et räägib oma rakkude ja telomeeridega. Nii et selles osas sarnaneb „Ma olen elus“ Houellebecqi loominguga, kus igavese elu lootus põhineb pigem geneetikal ja tehnoloogilistel saavutustel. Erinevus Houellebecqist seisneb aga Huitbergi kujus. Tema on „kogemata“ niisugune, nagu ta on, mistõttu tal on oht saada edasiste geenimanipulatsioonide näidis- ja katseeksemplariks. Ka ei ole Kausi romaanis ettemääratusel nii suur roll. Tegelaste vaba tahe näib olevat midagi nende pärisosast, mingi loomisjõud, mida ei taheta käest anda.

Kui aga mainitud külgnevuse küsimuse juurde naasta, tuleb öelda, et romaani eri lugude aeg saavutab oma kompositsiooniga „uus peatükk, uus lugu“ tõesti teatud kummalise külgnevuse. Kõrvuti satuvad elemendid, mis tavaliselt külg külje kõrval ei ole. Tundub, et kohati polegi oluline, mis oli enne ja mis pärast. Lugemise teeb see muidugi raskemaks. Õnneks hakkab Haraldi tegelaskuju avanemine ka teisi lugusid üsna pea toetama, põnevust lisab Arnold Huitbergi ilmumine. Muljet avaldab Kausi jutustamisviis, mis annab isegi ühe peatüki jooksul edasi palju vaatepunkte. Tegelaste kujutluslik sisekõne harmoneerub ja põimub vastastikku väga loomulikult. Palju leidub huvitavaid detaile: näiteks hääled, mis „kulutavad muru“ (lk 32), võõraste sõnade hääldamine kui millegi magusa söömine (lk 172), Georgi „kohatu“ kujutluspilt, „kuidas ema lõpuks päevalilleõie sisse ära mahub“ (lk 193) või Eve kihk põletada e-kirju (lk 271).

Suhe ajastuga ei ole Kausi romaani tegelastele kõige määravam. Palju rohkem vaeva nõuab neilt ajatu püüd mõista teist inimest ning küsimus, kas midagi jääb ka igavikule. Enamik inimesi sureb enne, kui jõuab kedagi-midagi mõista, millestki aru saada, midagi taibata, luua. Nii ka Kausi tegelased. Eks oli seesama hirm Paul Lempeliuselgi, kes võrdles end Iiobiga: inimesed varisevad enne, kui saavad õnnistuse, rääkimata topelt­õnnistusest. Veidi paremini läheb ehk neil, kes on vähem kinni oma territooriumis ning tajuvad elu rohkem teekonnana. Põhimeeleolult sarnaneb „Ma olen elus“ Koguja raamatu „kõige tühisusega“ (nt viimase peatükkides 1:14, 2:11, 4:4, 4:16 ja 6:9, romaanis viidatud lk 274). Pealkiri ja hoiak kõnelevad aga pigem Iiobi raamatust. Sest kas ei võtnud Iiob oma skeptitsismile vaatamata elu(solemise) väljakutset siiski vastu?

1 Michel Houellebecq, Kaart ja territoorium. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2014, lk 130.

2 Samas, lk 410.

3 Samas, lk 250.

4 Aino Kallas, Reigi õpetaja. Tlk Friedebert Tuglas. Eesti Päevaleht, 2008, lk 46.

5 Samas, lk 35.