Tuntud ja tundmatu Undusk

Jaan Undusk näitab veenvalt, kui võimas on klassikalise filoloogia ja teoloogiliste teadmistega varustatud kirjandusteadus.

PAAVO MATSIN

Jaan Unduski tekstide lugemine on õpetlik väga mitmes mõttes. Esimesena torkab silma teatud graviteetne tasakaalukus ehk põhimõte, et hea kirjandusteadlane avab kirjutajad ning kirjutatu võimalikult laia diapasooniga: religioossest või pühakirjaga seotud interpretatsioonist kuni moodsate mõtlejateni või siis isiklikest kohtumistest ja suhtumistest kuni ajaloolis-museaal-baroksete faktideni. Ütlen kohe, et paljutki, mida Undusk on teinud, võib pidada normaalseks ideaalse normi mõttes – lugedes tabasin end tihti emotsioonilt, et kuidas saakski kedagi teisiti käsitleda.

Pealegi on Unduskit hea lugeda – kõik on arusaadav. Meelde tulevad muinasjutud, kus heidik kogub kõikvõimaliku ära visatud ja esmapilgul kasutu kraami endale kotti. See kõik osutub aga rännuteel geniaalselt vajalikuks, mistõttu pälvib too lõpuks varanduse ja tunnustuse. See ei ole väga iseenesestmõistetav käitumine midagi: kirjandusteadus on täis inimesi, kes kalduvad-libastuvad näiteks ainult mõnd moodsat ja efektset teooriat tähtsustama, väljendavad end pööraselt keeruliselt ja/või alahindavad kas või piibellikke või lauluraamatulikke luitunud mustreid kirjanike köögivakstul. Selline undusklik laiapõhjaline lähenemine, kui koondatakse vastavalt vajadusele kõike ja kogutakse pealtnäha kõrvalist, mis edaspidi ainuvõimalikult marjaks ära kulub, on loomulik ja meisterlik. See loomulikkus kipub meil tihti ununema või kaduma mingite õpitud ja heakskiidetud pooside taha.

Ei ole midagi imestada, et selline eriliselt vaba ja enesekindel lähenemine, mis on seotud maksimaalse, ammendava faktiteadmisega, viib ka ebatavaliste ja üllatavate tõdemusteni, mis võivad mõjuda lugejale häirivalt või müüte purustada. Meie ette astuvad satanistlik musta missa Juhan Smuul (lk 585), vabamüürlik Karl Ristikivi (lk 621), Marie Underi kui Hiiglaneitsiga Kehras maganud Friedebert Tuglas (lk 285) ja eksistentsialistist Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes kirjutas „Kalevipoja“ vaid absurdi pärast, jne. Need seisukohad on kõik väga olulised ja naiivne on selliseid fakte vältida. Võib öelda, et pärast Unduski käsitlust ei ole vaadeldavad autorid tihti enam need, kes nad olid ennemalt. Kas me neid varem üldse tundsimegi?

Ja siit on võimalus meil kõigil ise edasi mõelda. Kuivõrd geniaalselt kuri oli ikkagi üliandekas Smuul, kes lõi stsenaariumi ühele paremale eesti seiklusfilmile „Keskpäevane praam“, kus ideoloogilises kissellis antakse inimestele tabletina sisse suhtumine, et ainsad, kes probleemi lahendavad, on ennastsalgavad Nõukogude sõjaväelased? Või mida ikkagi tähendab Smuuli monoloogi ainetel loodud ülipopulaarses filmis „Siin me oleme!“ Pätsu-aegse proua naeruvääristamine? Mida see meie kohta ütleb? Kuivõrd mõjutatavad me, kes kaasa elame ja kaasa naerame, ikkagi oleme? Mida Smuul meiega teeb? Kas see ei peaks olema keskne küsimus Smuuli käsitlemise juures? Kui tulla tagasi Unduski Smuuli juurde, jääb üle vaid nõustuda tema filigraanse tõlgendusega üliandekat kirjanikku tabanud Hiiobi raamatu väärilisest masendusest.

Unduski eruditsioon on laitmatu, ehk liigagi. Nii võib tekkida oht, et süsteemi nähakse ka seal, kus seda ei pruugi olla. Näiteks, kui Mati Unt seisab vihmasel laupäevaõhtul Narva maantee vene raamatukaupluses, siis võib seda tõlgendada mingi erilise tähendusliku üksindusena, aga kõik võib olla ka lihtsam või hoopis veelgi keerulisem (lk 790). Või kui Tuglas vastab 1965. aastal Noorte Hääle küsitlusele teemal „Mis on õnn?“ mingi kummalise looduspildiga, siis võib see tähendada „kirjaniku üleolekut nõukogulikest trafarettidest“ (lk 289), mis annab ainest pikkadeks arutlusteks panteismi, Baruch Spinoza ja Pythagorase üle, kuid see ei pruugi nii olla. Kõik võib olla ikkagi kuidagi juhuslikum, ka Tuglase vastus. Vaevalt et keegi ikkagi lihtsalt viitsis hoida üleval mingit tohutut sisemiselt koherentset ja muutumatut süsteemi üle 50 aasta, et siis niimoodi vastata (Undusk viitab tõestuseks tekstile, mis ilmus aastal 1916 – „Aja vaim“). Aga miks ka mitte, ega tegemist olegi ju tavaliste inimestega! Seepärast usaldagem ikkagi Unduskit.

On iseloomulik, et Undusk pillab olulisi seisukohti ka möödaminnes, kas või tsiteerides Ristikivi, et tolle tehtu oli „looming ilma homseta“ (lk 633). Kui mõtleme Mihhail Bulgakovi peale, siis saame aru, et see ongi ainuvõimalik suhtumine millegi suure loomiseks. Oeh, kui väikesed tunduvad nüüdisaja kirjanikud oma merkantiilse müügiedetabeli usuga nende hiiglaste kõrval, kes nagu Bulgakov, lootmatagi avaldamisele, andsid maailmale tähtteosed! Või näiteks sedastus Smuuli-käsitlusest: „Kristliku lauluraamatu luule mõjub tühja ja lamedana sellele, kelles Jumala Sana veel oma tööd pole teinud, kes ei tea, et dogmaatiline religioosne luule ei põhine mitte niivõrd isikupäraste sõnahoonete ehitamisel, vaid ennekõike koguduse teadvusse juba pühitsemise läbi vermitud väheste maagiliste vormelite vahetpidamatul ülesõnumisel – katkematul palvel“ (lk 562). Selle ühe lausega on öeldud palju põhjapanevat, avatud mingi tihti suletuks peetud maailma uks. Mu arust peljatakse siiani eesti kirjandusteaduses teoloogilisi teadmisi, rääkimata okultistlikest, neid peetakse kuidagi vähem filoloogiasse sobivaks. Nii on jäänud juba 1987. aastal kirjutatud Unduski sisseminek Ristikivi ja tema romaani „Hingede öö“ problemaatikasse eesti kirjandusteaduses suhteliselt suveräänsesse üksindusse: kohe küll ei meenu midagi, mida siin toodud Graali otsingutele, templirüütlite ja vabamüürluse (mis siis, et seda käsitletakse diskreetselt Thomas Manni „Võlumäge“ kasutades) rituaalikirjelduste kõrvale panna. Valdav on ilmselt arusaam, et tegu on mõttetute pühademunade otsinguga kellegi loomingust – see ei saa ju ometi olla kuidagi nii imelikult keskne.

Unduski väga asjatundlikke piibli­tsitaate lugedes hakkas üha enam tunduma, et kummalisel kombel on selle artiklikogu puhul tegemist justkui otse eesti kirjandusteaduse autoriteetsest ja akadeemilisest tsentrist pärit võrdlemisi revanšistlikku tõlgendust pakkuva teosega. Mulle tundub, et paljud filoloogid pigem kardavad piiblit, ei tunne seda ja keelduvad seepärast ka nägemast ilmselgeid piibliallusioone kirjandusteostes. Kardan, et sellepärast on Unduskiga juhtunud midagi marginaalsusteooria põhitõega sarnast: sellel, mis on ideaalselt tsentraalne, on oht jääda tundmatuks. Vähemalt ei saa vist küll öelda, et teoloogilised teemad oleksid kas või eesti kirjanduskriitikas päevakorda tõusnud. Kui Unduski suhtumisi teataksegi, ei ole neid eriti omaks võetud.

Undusk näitab veenvalt, kui võimas on klassikalise filoloogia ja teoloogiliste teadmistega varustatud kirjandusteadus: piisab, kui lugeda Läti Henriku ja Kristjan Jaak Petersoni käsitlust. Eriti nautisin aga vägagi veenvaid kõrvutusi Oskar Lutsu „Kevade“ pildikeste ja evangeeliumi vahel, jünger Tõnissoni ja jünger Arno ketsemaniaialikke seoseid (lk 336–338). Jällegi on siin tegu tsentraalsete asjade ümbermõtestamisega, müütide purustamisega, nende täiesti uude valgusesse asetamisega. Meie ette asetatakse veenvalt Peetruse allegooriline käitumine ja meile justkui ülihästi tuntud, täiesti ideaalselt tsentraalsed ja tuttavad tegelased kooli kõige kohustuslikumast kirjandusteosest, mida me tegelikult, nagu ilmneb Unduski artiklit lugedes, ikkagi ei tunne. Või tunneme kuidagi pealiskaudselt. Ometi on just siin tegemist „Kevade“ kõige olulisemate kirjakohtadega, mis mõjuvad kui „kogu „Kevade“ tõstmine müüdilisele foonile“ (lk 334). Nüüd võiks muidugi küsida, miks sellised satanistlikult tõlgendatud Smuul ja evangeelselt tõlgendatud Arno või õrnuke Underist vaevatud morbiidne prints Tuglas juba ammu kooliõpikusse jõudnud ei ole? Tegelikult võiks ju tsentraalselt klassikalisteks ja justkui läbiuurituteks peetud kirjanikke või teoseid ka koolis vahel huvitavalt käsitleda.

Üks Unduski suuruse põhjusi ongi see, et ta otsib iga autori puhul mingit spetsiifilist ja kõige täpsemat taustamustrit: Kreutzwaldil eksistentsialism, Lutsul melanhoolia, A. H. Tammsaarel armastuse ja surma dünaamikad, Jaan Krossil enesearendus ja isiku ülesehitus jne. Ta ei näi leppivat ühe kõike katva mustriteooriaga. Undusk tsiteerib näiteks müstik Jakob Böhmet jun­giaani Marie-Louise von Franzi kaudu (lk 353–354), aga lisab kohe ka kasutatud kirjanduse juures hoiatava märkuse: „Tsitaadi mõistekasutus ei ole loomulikult küll päris kooskõlas siin esitatuga“ (lk 859). Carl Gustav Jung ise ja tema järgijad-jungiaanid on teinud katse luua hõlmavat arhetüüpset teooriat, millega ilmselt annaks seletada kas või seda, miks Smuul ei lahustanud Stalini isikut panteistlikult loodusesse ja kust tulevad niisuguse antikristuse-mehe loomingusse kummalised arhetüüpsed vastavused müstilise teoloogia ja kristliku dogmaatikaga (lk 570–571). Undusk on loonud omaenda erudeeritud süsteemi. Ja see on ju suurepärane.

Jaan Undusk mõtestab tsentraalsed asjad ümber, tõstes näiteks Oskar Lutsu „Kevade“ müüdilisele foonile. Pildil Ketsemani aed Jeruusalemmas.

Tango 7174 / Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming