Tuul iseenese sees

Doris Kareva

Juhan Liivi auhind anti Alatskivil sel aastal välja kolmekümne viiendat korda. See on vanusepiir, mille ületanud enam noore autori määratluse alla ei mahu. Seda rõõmustavam, et tänavuse karjasemärsi pälvis äsja oma teise luulekogu „Läved ja tüved” avaldanud 26aastane luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija Maarja Pärtna. Luulesse tullakse mitmel viisil, ühed uljalt ja häälekalt eelnevale vastandudes – juba Anna Haava kirjutas: „Meie ei taha olla, ei ole, vaikiv lehekülg aegade raamatus”. Sellised rõõmsalt uksele prõmmijad saabuvad sageli rühmiti, üksteise loomingut vastastikku toetava ja võimendava sõpruskonnana, Siurust Purpurmustani. Mõnikord lubatakse endale ka lusti korraks alla laskuda juba saavutatud akadeemilise tuntuse pjedestaalilt nagu Jüri Talvet või Ülar Ploom. Ja mõnikord leitakse luule üles, ilma et autor ise selleks erilisi samme astuks. Tänuväärt traditsioon andekatele debüütidele tähelepanu juhtimiseks on Betti Alveri auhind, ka „Värske Rõhk” ja kultuurisaated rahvusringhäälingus teevad head tööd noorte autorite nähtavaks ja kuuldavaks saamisel. Ei tea enne sellist aega, mil nii paljud nii noored luuletajad oleksid üheaegselt pildil, isegi kui see pilt mõnevõrra võbeleb ja on nii kirju, et pilk seda ühekorraga ei haara. Juhan Liivi auhind on aga midagi muud. See pole julgustuspreemia, vaid eriline tähelepanuavaldus liiviliku vaimsuse kandjatele. Sel aastal olid nominentideks ka Livia Viitol („Sinul ei olegi midagi valida”), Marko Kompus („poeedina lõikan mootorsaag käes”), Mathura („Armastamise kunst”), Peeter Sauter („mis silmapiir on” ja Kaarel B. Väljamäe („sa ju tahaksid uskuda” – kõik väga erinevad autorid.

Peale 1966. aastal 24aastaselt Liivi auhinna saanud Paul-Eerik Rummo on Pärtna noorim Juhan Liivi auhinna laureaatidest, kuigi tema luuletusi on Poognas ja Värskes Rõhus olnud lugeda juba aastaid. Paul-Eerik Rummo ammusele tekstile viidates on tunne, et Maarja Pärtna luule lugeja „hinge ei tungind, vaid imbus”. Autor on ka ise märkinud teatavat rafineeritust, soovimatust oma isikuga ülemäära esile tikkuda; tema luule on kasvanud ja kujunenud omasoodu, ilma tülikate välklampide sähvimiseta, kuigi Pärtna on osalenud ka avalikel esinemistel. Esikkogu „Rohujuurte juures” oli vaoshoitud, mõtlik ja tundetäpne ning pälvis kriitikute üksmeelselt heatahtliku suhtumise, tõustes ka Betti Alveri auhinna nominendiks. Seekordse Liivi auhinnaga pärjatud luuletuse „Sees” puhul tõstis žürii esile pildilisust, detailitundlikkust ja sõnateadlikkust, nagu ka autori oskust kanda vanaaegse luule sisulised väärtused värskesse luulekeelde. Kindlasti on Pärtna luulet mõjutanud ka töö kõrgluule tõlkimisel: tema William Carlos Williamsi ja Carlos Drummond de Andade loomingu tõlked on ilmunud virtuaalajakirjas Ninniku.

Žürii esimees Jaan Kaplinski on Maarja Pärtna luule kohta 4. mai Postimehes poeetiliselt ja tabavalt kirjutanud: „Kas on midagi lihtsamat, argipäevasemat vihmapiisast? Ja ometi suudab luuletaja neid näha ja neist kirjutada midagi olulist, kasvõi seda, et igaühel neist on oma kuju. [—] Maarja Pärtna on jõudnud millegini, mis on tuttav paljudele tõelistele luuletajatele. Ja mis on tegelikult lähedal sellele mõistatuslikule punktile, kust algavad nii luule, filosoofia kui teadus – eks kohta nüüd teaduses suur ja väike – mikro- ja makromaailm.” Tõepoolest, aastaid oli Maarja Pärtna luuletajanimeks kriips – ehk siis rändama läinud punkt.

Kõige lummavamad, kumisema jäävad read äsja pärjatud luuletusest on

tuul on iseenese sees,

maailm siinsamas lähedal.

Ja on hea meel, et Maarja Pärtna rohujuurte juurest tärganud kasv aina jätkub – üha uute lävede ja tüvedeni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming