Ühiskondlikult taunitud kooselud

SILVIA URGAS

Kukkusin sel suvel käeluu katki. See oli mu elu esimene luumurd. Olen alati olnud täiesti kindel, et mul ei ole vaja kellegi abi. Üpris abitu paremakäelisena, kes nüüd ainult oma vasakut kätt kasutada sai, ma enam nii ei arvanud.

Nagu tellitult räägivad kaks kipsis olemise aegu loetud romaani – Milvi Martina Piiri „Pelikanide abielu“ ja Miranda July „Esimene paha mees“ („The First Bad Man“, 2015) – ühest ja samast: kuidas inimesel on vaja teisi. Täpsemalt, nende abi, sest elus on mingil hetkel liiga raske, et üksi läbi murda. Seejuures on neis raamatutes tegu väga naisekeskse maailmaga. Naised toetuvad teistele naistele, sest mehed on nad koos lastega juba maha jätnud (Piir) või on nad lihtsalt üpris kasutud ebarealistid (July). Kuigi mõlemas raamatus on keskseks teemaks naiste kooselu, mis traditsioonilise perekonna kaitsjatel kopsu üle maksa ajab, on tegu kahe teineteisest täiesti erineva raamatuga.

Miranda July on tuntud nimi ka eesti lugejale ja vaatajale. July on Ameerika talent, kellele pelgalt ühest kunstivormist ei piisa, ehk ongi ta ennemini režissöör ja stsenarist kui kirjanik. Üheksakümnendatest saadik on July on olnud iseteadlik ja lõputult julge cool girl, kes on teinud riot grrrl-bändile Sleater-Kinney muusikavideoid ja mänginud peaosa iseenda filmides „Mina, sina ja kõik, keda me tunneme“ ja „Tulevik“. 2012. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu pealkirja „Siin oledki sa kõige rohkem oma“ all portsu Carolina Pihelga tõlgitud July novelle. Agnes Neier on Müürilehes märkinud, et lühivormid sobivatki Julyle paremini,* ning pean temaga nõustuma.

Mitte et „Esimene paha mees“ oleks halb raamat. July emakeeles võib selle kohta öelda outrageous. Inglise-eesti sõnaraamat pakub sõna outrageous vasteks ’ennekuulmatu’, aga mulle tundub, et ka „šokeeriv“ ei kata ära seda tähendusvälja, mille outrageous July romaani üle laotab. Kuigi ma ei taha „Esimest paha meest“ lähiajal uuesti kätte võtta, nautisin seda häbitust, mis July rikkalikust keelekasutusest vastu vaatab. Ükski teema või uitmõte pole nii suur tabu, et seda mitte käsitleda. Cheryli ja Clee suhe, selle jälgimatu dünaamika ajas mind närvi, kuni raamatu lõpuks oli mul suhte normaliseerimisest ja sellele järgnenud suhtluse katkemisest täitsa kahju. Ma ei mõista July tegelasi, aga soov neid mõtestada hoidis raamatu küljes kinni.

Keskealine pigem-intellektuaal Cheryl ja USA kõige hullematest tõsielusarjadest tuttavat country girl’i stereotüüpi kehastav Clee ei tohiks kunagi üle viie minuti vestlust pidada. Aga July on pannud nad sellega, et Cheryl oma töökaaslastele teene osutab ja nende raske iseloomuga tütre enda juurde elama võtab, teineteisest läbinisti sõltuma. Alguses on Clee lihtsalt rõve parasiit, kellest on võimatu lahti saada ja kelle tekitatud mustusest läbimurdmiseks on vaja kutsuda eriüksus. Varsti selgub, et Cheryl sõltub samavõrra Cleest. Korraks tekib Cherylil ja Cleel isegi lootus, et koos loovad nad normaalse (sest normaalsus on alati suhteline) perekonna. Muidugi seda ei juhtu ja kõik, kes Cheryli maailma olid põnevust toonud, kaovad sealt sama kähku.

Anna-Stina Treumund. Aune. Installatsioon, pigmentfoto, 2005. Seeriast „Bedtime Stories“ („Unejutud“).

Anna-Stina Treumund. Aune. Installatsioon, pigmentfoto, 2005. Seeriast „Bedtime Stories“ („Unejutud“).

Anna-Stina Treumund

Piiri „Pelikanide abielus“ sattuvad samuti ühe katuse alla elama kaks naist: Lili ja Luisa. Kui Cheryli ja Clee kooselus puudub igasugune ratsionaalsus, siis Lili ja Luisa kooselu on vaid sellele rajatudki. Kõige õigem oleks ilmselt kasutada selliseid statistikaameti andmetest tuttavaid termineid nagu „leibkond“ ja „majapidamine“. Lili ja Luisa on majanduslikes raskustes üksikemad, kes kooseluseaduse arutelu turmtules avastavad, et ainus võimalus oma lapsed üles kasvatada ja ise sellest terve nahaga välja tulla on kahe naise pealtnäha jumalavallatu kooselu. Kui July raamatus on seksuaalset pinget õhus nii paksult, et seda võib noaga lõigata, siis „Pelikanide abielus“ on naistevahelised tunded täiesti aseksuaalsed. Ometi ajab kahe naise liit närvi nende majanaabrid, eriti konservatiivse Jonas Märtinsoni.

Märtinsoni kujust annab prototüübina ilmselgelt välja lugeda ühe ühiskonnategelase, nii et ma lausa imestan, kuidas Piir sellise isikukirjelduse kirjutada julges. Ei tea, kas isegi July oleks olnud nii julge. „See oli ontlik lastega pere, mille noorepoolne isa, ülikorrektse siilisoenguga vibalik mees töötas õigusakadeemias moraalifilosoofia dotsendina, laulis üliõpilaskorporatsiooni meeskooris, pidas korteriühistu esimehe ametit, kuulus konservatiivsesse parteisse ja teenis mäe otsas asuvas kirikus abiõpetajana“ (lk 60). Piir lisab juurde veel kahvatu nurgelise näo ja mustad jämedad prilliraamid ning Märtinsoni kellegi teise näoga ettekujutamine on sama võimatu kui enne raamatu lugemist filmi vaadata ja seejärel raamatutegelased neid kehastanud näitlejatest lahutada.

July ei karda sukelduda seikadesse, mida ei ole tavaarusaama järgi võimalik mõista: näiteks täiuslik hingesugulane koodnimega Kubelko Bondy, keda Cheryl läbi kogu elu mõnes inimeses, ja eriti lapses, näeb. Piir seevastu argimaailmast välja ei murra, keele- ja vormimängudega ei tegele, kui selleks mitte pidada mõnele lehele paigutatud luuletusi, mille olemasolu on lugemiselamuse nimel parem mitte tunnistada. Vägagi tõetruult on Piir matkinud SAPTKi ja EKRE manifesti. Liiga tõetruult, sest ma ei suuda lugeda originaalegi. „Väga kergesti võib juhtuda, et traditsiooniliste vaadetega inimeste elementaarsed õigused ja vabadused satuvad homoliikumise ideoloogilise surve all tõsisesse ohtu ning ühiskonna ümberkujundamine ei jäta kedagi puutumata,“ põrutab Märtinson (lk 74) ja ma vaevu loen seda, sest harjumuspäraselt tuleb ette filter, mis mind sellistest seisukohtadest tavaliselt säästab.

Piir on väga omapärase nurga alt käsitlenud Eesti ühiskonna valupunkte vaesust, üksikemadust ja sallimatust. Ajaliselt kahte dekaadi hõlmav raamat kipub aga end kordama ning karmi toimetajat, keda hädasti vaja läinuks, tiitelleht, selle pööre ega Estri kataloog ei paljasta. Jaburaks kisub ka raamatu lõpp, mis meenutab kaheksandasse hooaega jõudnud seebiseriaali, kus igasugune reaalsustaju on juba ammu kadunud ning kõik vähegi sisse toodud vastassoost tegelased happy end’i tagamiseks paari pannakse.

„Asi ei ole lapses. Asi on selles kohatus suhtes, mis sul meie tütrega on,“ ütlevad Clee vanemad Cherylile (lk 195). Kui Clee ja Cheryli kooslus on tõeliselt ebatavaline, siis Lili ja Luisa elavad oma elu ühiskonnanormide järgi. On heteroseksuaalid, viivad edasi eesti sugu ja teevad ausat tööd. Vaid elementaarseks toimetulekuks samasooliste kooselu­lepingu sõlminult on nad järsku muutunud paariateks ja konservatiivsele kõrvaltvaatajale sama mõistetamatud kui July tegelased. Olgu siis vaesus, rasedus või murtud käeluu – isegi kui inimesed, kes meie ellu sisenevad, sealt kaost külvates sama kiirelt lahkuvad, on elamine paratamatult ülesanne, mida tuleb pidevalt lahendada vähemalt kaheliikmelises rühmas.

* Agnes Neier, Täiskasvanute mäng. – Müürileht nr 57, oktoober 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming