Üks roll

PILLE-RIIN LARM

Eesti kirjanduse väli uueneb jõudsalt. Paljud algatused ei olegi põrganud märkimisväärsetele takistustele – küllap ütleb see midagi rõõmustavat ühiskonna vaimse olukorra kohta. Näiteks: hästi on käima läinud kirjanikupalga projekt, äsja loodud Tallinna Kirjanduskeskus annab loodetavasti uue hoo Eduard Vilde ja Tammsaare muuseumile, enam on väärtustama hakatud toimetajaid, kriitikuid, mõttekirjandust.

Ka Tartu saamine UNESCO kirjanduslinnaks 2015. aastal oli sündmus, mille virgutavat mõju Tartu ja Eesti kirjanduselule saame lähiaastail kindlasti näha. Ma ei räägi sellest, et Vanemuise tänaval Kirjanduse Majas käib viimaks ometi remont või et bussiaknaid ehivad luuletused. Sisuliselt palju määravamad on sellised algatused nagu linnakirjaniku stipendium.

Kui linnakirjaniku idee välja käidi, oli muidugi neid, kes kõrvutasid linnakirjaniku ametit õukonnanarri auväärt institutsiooniga (umbes samamoodi nagu kirjanikupalga saajaid on riigikirjanikeks tögatud). Nad eksivad sügavalt kõigepealt seepärast, et ehkki Neinar Selit on vahel Tartu kunniks kutsutud, ei ole Tartus monarhi. Teiseks seepärast, et linnakirjaniku ametit saab võrrelda hoopis trubaduuri omaga.

Trubaduurid olid luuletajad, heliloojad ja lauljad ühes isikus, kelle kuldaeg jääb XII sajandi teise poolde ja XIII sajandi algusesse Lõuna-Prantsusmaal. Paljud neist koondusid valitsejate õukondadesse, olid n-ö elukutselised. Trubaduuride muusikas oli kesksel kohal daamikultus (aga daame oli ka nende hulgas) ja idee armastuse õilistavast mõjust ning nende luule olnud peenelt töödeldud, vormiliselt vaheldusrikas ja musikaalne. Trubaduurid täiustanud oma kunsti väsimatult, sest nende kujutlust mööda peegeldanud kunstitäius tunde täiuslikkust.

Õukond, olgugi valitsejata, Tartus ju on, asi siis üks trubaduur palgale võtta. Õukonna moodustavad kõik need luuserid (tähenduses ringiluusija ehk flanöör), kes Tartust Emajõe Ateena teevad ning kelle nimel tervitab tänases lehes Loomingu Raamatukogu toimetajaid ja pidulisi Marju Lepajõe. „Flaneerimine on teatavasti igasuguse vaimuelu, teaduste ja kunstide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik Stendhal, kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sel­list summat Tartus naljalt ei kohta, ome­ti on flanööre huvitaval kombel palju.“

Esimene linnakirjanik on nüüd teada – esimene mitte ainult Tartu ja Eesti, vaid ka UNESCO loovlinnade arvestuses. Teisipäeval anti minimaalne viljakaks flaneerimiseks vajalik summa üle Kristiina Ehinile: stipendiumi saab ta 10 320 eurot ning see makstakse välja aasta jooksul 12 võrdses osas.

Marju Lepajõe ütleb veel, et Tartus valitseb aastast 1632, mil rajati ülikool, rõõmus dekadents. Nõus, ja just selles ülikoolis pidas Kristiina Ehin alles nüüdsama vabade kunstide professori ametit. Aga mida kõike ta veel ei ole teinud! Viljakas ja hinnatud kirjanik, sealjuures üks Eesti tõlgitumaid, on olnud näiteks festivali „Prima vista“ ning elulugude kogumisaktsiooni matroon. Huvitaval kombel on viimased aastad talle väga viljakad olnud ka muusikaliselt, nagu trubaduurile kohane: Ehini ja Tõnu Kõrvitsa laul „Puudutus“ puudutas 2014. aasta laulupeol sadade tuhandete südant, Curly Stringsile kirjutatud „Kaugel külas“ on omandanud lausa rahvalaulu staatuse, ansambel Naised Köögis tõi Ehini osalusel oktoobris koju mitu etnokulpi ja Tartu Ülikooli Kammerkoor, kes tähistas oma 45. sünnipäeva Ehini sulest pärit kontsert­etendusega „Südamepeitjate planeet“, sai muu hulgas just selle eest laupäeval aasta koori tiitli.

Arvan tõesti, et Kristiina Ehini sees on peidus mitu Kristiina Ehinit.

Vabade kunstide professori Ehini juurde tuli kirjutamist õppima ligi 200 noort inimest. Ehin jätkab nende juhendamise ja julgustamisega ka linnakirjanikuna. Tema teine prioriteet, õigemini unistus, nagu ta ise sõnas, on liita Tartu kirjanikke. Ilusad unistused „kiirete klikkide ajastul“!

Keskaja trubaduuride aegset tormilist lüürikapuhangut ei osata praegu millegagi seletada, aga kunagi XXI sajandi esimese poole Lõuna-Eestimaale tagasi vaadates on asi kindlasti selge. Kui seal siis üks taas tuhandeid puudutanud puhang terendab, olgu selle eest tänatud praegused kirjanduslinna eestvedajad, ärksad linnaisad ja -emad ning muidugi Tartu trubaduur. Stipendiumi üleandmisel luges ta luuletuse „Tartu“ oma peagi valmivast luulekogust „Kohtumised“. Selles luuletuses ütleb ta nii: „Võib-olla olen ma ise laul, ise luule.“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming