Üks roll

PILLE-RIIN LARM

Tänaval sa teda ära ei tunne. Sonimüts peas, portfell käes, võib tegu olla ükskõik kellega. Mis sonimüts – tegelikult sa isegi ei tea, keda otsida, on ta mees või naine. Portfellis võib tal ka olla teab mis, soolaheeringas ja mitte 15 köidet omaenda „Kogutud teoseid“. Teinekord sõidab ta jalgrattaga mööda, kleidisaba lehvimas, ja sa märkad, et ta sukasilm jookseb. Ta sööb hommikuti putru, mitte linnupiima, hoiab füüsise head vormi näiteks ujumistreeningutega ja, kui vaja, laenab naabrimehele kruvikeeraja (või vastupidi). Mõnikord ka kümneka. Tal võib olla vastik iseloom, aga üsna kindlasti on tal hea lastetuba ja süda õiges kohas. Ta on pealtnäha tavaline inimene.

Ainult pealtnäha! Sest koolilapsed loevad kirjandusõpikutest tema tekste. Kui ta on elus, käib ta ise ka koolides esinemas, samuti raamatukogudes ja muidugi mõista festivalidel. Ta kirjutab ka lehtedesse artikleid, sest esiteks januneb eesti rahvas (arvamustoimetaja isikus) kuulda targa inimese sõna ning teiseks näib, et meil ikkagi veel austatakse kirjasõna, no kindlasti rohkem kui niisama ettekandeid. Leheveerus kangastub mõnelegi sõnameistrile ruunikivi – sõnum, mis jääb kestma! Mõne teise kolumn on sündinud kehastama musta monoliiti, mille puudutamine teeb targaks. Ja eks honorar, olgugi tagasihoidlik, kulub ka marjaks ära. Seetõttu ongi arvamusloost saanud domineeriv kirjandusžanr – viimast tõdes hiljaaegu 2017. aasta kirjanik, kes on ka ise ses vallas vägagi viljakas ja austatud.

Enamasti on kirjeldatav isik aga surnud ning siis austatakse teda veel rohkem kui elavana. Talle pühendatakse konverentse ja püstitatakse mälestus­märke, tema nimi antakse mõnele tänavale ja auhinnale, talle asutatakse muuseum, üks tubli doktorant uurib ta tekste ning ta maetakse ümber.

Kes ta siis on? Kirjandusklassik. Kõigil tema ametivendadel ja -õdedel nii hästi läinud pole ning ega ta endagi koht parnassil päris vankumatu ole.

Päris hästi on läinud näiteks Eduard Vildel ja Anton Hansen Tammsaarel. Kadriorus Lydia Koidula tänaval, mille ühes otsas asub ühe ja teises teise klassiku majamuuseum, peetakse homme esimest Kirjandustänava festivali. Ka Mati Unt saab seal au osaliseks, kui avatakse tema nime kandev pink. Kui meenutada, missugune kära tõusis üheksa aasta eest Mihkel Raua arvamusloo peale pühadest lehmadest just Tammsaare näitel,1 ei ole nende meeste unustamist niipea karta. Inimesed kohe tahavad, et klassikud neil sõna otseses mõttes silme ees oleksid – mõne päeva eest käidi taas välja Tallinnas elanud vene kirjanikule Sergei Dovlatovile mälestusmärgi rajamise idee.2 Juttu on olnud vajadusest tänavanimed „kultuurseks“ muuta: näiteks inspireeriks Aatomiku, Sipsiku või Toomas Nipernaadi tänav rohkem kui Kesk, Soo ja Puiestee tänav.3

Kirjandustänavale nime andnud Lydia Koidula ise on viimastel aastatel sümboolselt, aga jõuliselt naasnud oma kunagisse kodulinna Tartusse, inspireerides ühe hotelli vadereid (Lydia hotell) ning Ülejõe pargi uuendajaid (Koidula ja J. V. Jannseni mälestusmärgi ideevõistlus). Tema nimega tänav Tartus juba on, aga miks mitte kaaluda ka Ojamöldri jm nimede käikulaskmist. Kui ainult tartlased tänavanimede suhtes nii pepsid ei oleks! Ojamöldri tänav, see ju peaaegu nagu Madruse tänav. Oleks siis veel Neevamöldri …

Kirjandustänava festivali üks huvitavamaks kujuneda tõotavaid osi on välinäitus, kus linnaruumi on paigutatud uusi võimalikke kirjanike monumente, ning õhtused valgus­installatsioonid: valgustatud raamatud, tsitaadid majaseintel, kirjanike jalajäljed … Mis aga kõige tähtsam, kohal on päriselt hulk klassikuid: Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, Andrus Kivirähk, Kristiina Ehin, Karl-Martin Sinijärv, Indrek Koff, Doris Kareva, Janika Kronberg jpt, just niisuguses järjekorras saab nende nimesid lugeda Kirjanduskeskuse kodulehelt. Ma ei ütle meelega, et tegu on elavate klassikutega. Klassikutega küll, kuidas muidu, kuid surnud klassikute puhul ju nende teispoolsust ei rõhutata (v.a kuulsas Peter Weiri filmis „Surnud poeetide ühing“, aga millega see lõppes?). Klassika on alati elav ja klassikud niisamuti. Tuldagu nendega festivalile kohtuma! Ärge otsige neid suvalistest kohtadest.

1 Mihkel Raud, Pühade lehmade aeg. – Eesti Päevaleht 29. IX 2008.

2 Sotsidest kirjanikud soovivad mälestusmärki Sergei Dovlatovile. – ERR 3. IX 2017.

3 Peeter Helme: tänavanimed kultuurseks! – ERR 24. VIII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming