Uku Masingu esimene väike luuleraamat

Kui kellelgi on soov anda läbilõiget, peamist, olulisemat jne – need inimesed tuleks Uku Masingu valimiku tegemisest eemale hoida.

VALLO KEPP

Uku Masingu luuletajasaatusel on ainulaadne käekäik – kodu-Eesti avalikkuse ette tuli ta „Luule“ kuue köitega. Kui mitte arvestada raamatuna haruldast debüütkogu 1935. aastast, samizdat’i paljundusi ja paguluses ilmunud ning nõukogude ajal Eestis üliharuldast seitset luuleraamatut ja lõpuks Loomingu Raamatukogus 1988. aastal üllitatud pealesõja-aegset debüütraamatukest „Ehatuule maa“. Viimases sünteesitakse tulevase abikaasa Eha ja kasuõe Helmiga seotud elamusi-impulsse. Autoril pooleli käsikirja lõpetas Hando Runnel „päevikulise või üldkäsikirja servadelt“ (lk 8) tõestamaks meile kõigile ja Eha Masingule, et uutes oludes saab trükkida isegi Uku Masingu tekste.

Viis aastat hiljem – Ilmamaa kirjastuse sünd Tartus ja selle esimene raamat, Masingu „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt“ (1993). Veel seitse Masingu luule järele kurtvat aastat ja aastatel 2000–2005 ilmub kuues köites lõviosa Masingu luulest – tõsi, enamasti varem ilmumata luulekogude jaotus köidetesse on pisut probleemne ja kommentaarid kasinad.

Kohe selgus, et lehekülgede hulk Uku Masingu luule kodunemiseks, ruumi tegemiseks Eesti Parnassil ja omaksvõtuks pool sajandit pärast kirjutamist, on tohutult suur. Kuid pärast „eikusagilt“ välja ilmunud 25 luulekogu kuues köites trükkimist pole arbujate luulemaastik ja kindlasti kogu eesti luule enam endine. Pole silma hakanud ainsatki arvustust nende ligi kahe tuhande lehekülje trükkimise lõpuleviimise kohta. Lihtsalt ollakse ehmunult vait. Näiteks „Arbujate“ teise trüki (2001) järelsõnas – ei märget seitsmest luulekogust paguluses, ei teadet ilmuva kuue köite kohta, isegi mitte Ivar Ivaski nime Uku Masinguga seoses.

Lisaks on Tartu filoloogilises õhustikus hõljunud tubli pool sajandit „paljukirjutamise süü-asi“. Näiteks kui Bernard Kangro küsib kirjas Mart Lepikult üle, kas ta koondkogu „Minu nägu“ (1970) tuli tsensuurist läbi ja on Koidula tänavale, see tähendab Betti Alveri käeulatusse jõudnud, siis nipsakas vastus vähe kirjutava Alveri lähikonnast kõlab nii: „Nägu on muidugi ammu nähtud, aga kokku on nii palju, et pärisrosinate leidmine võtab aega, sest rohkus otse masendab. Aga noh tore ikka.“1

Bernard Kangro 18 luulekoguga ja Masing umbes 25 autorikäega piiritletud koguga on luulet päevikupõhiselt kirjutajate lipulaevad meie tippluules. Uku Masingu vaated oma loomingu trükkimisele vaheldusid hävitavast eitusest teatud mööndusteni, eriti „kingitusena pagulusse saadetu“ ilmumisele. Ka kiusab mind vahel mõte eituse sissepoole suunatusest – sest „seintel on kõrvad ja kõrvades kuldsed kõrvarõngad“, mäletamisi Paul-Eerik Rummole kuuluv mõte. Senini oli ainuüksi arutlus Masingu luulevalimikust seotud hoomatava süüdistusega pühaduse teotamises, sest „Uku polnud nii mõelnud!“.

Veel kümme aastat ja on päevselge, et vajatakse tõhusat valimikku, nimetatagu seda Uku Masingu väikeseks luuleraamatuks või koolivalimikuks aktustel kinkida.

Uku Masingu publitseerimine taasvabas Eestis on mitmeti tähelepanuväärne: see on koondunud ühe kirjastuse ja ühe ideoloogi kätte, lisaks on Johannes Esto Ühing avaldanud kaheksa Masingu tõlget. Kuigi Ilmamaa ja Uku Masingu Kolleegium on saatnud ja mina tänuga läbi uurinud ning paigutanud oma raamaturiiulile vähemalt 35 arbuja Uku Masingu nime kandvat raamatut, on ikkagi kiusatus mõelda, kas luuletaja Uku Masingu omaksvõtt oleks sujuvam olnud, kui enne mahukaid luuleköiteid oleks saatnud maad kuulama ja teed tasandama ühe valimiku koos mõne­leheküljelise elulooga, seal päris alguses koos „Vaatluste …“ raamatuga. Midagi pisut rohkemat „Ehatuule maast“ ja „Sõnarise“ teises köites avaldatule, sarnaselt „Inimeselapsele“. Võime asiste inimestena muret tunda, kumb variant, kas valik ja siis kuus köidet või vastupidi, oleks müügiedus eespool?

Ja see raamat oleks pidanud olema tervik – ühe inimese koostatud ja järel- või eessõnastatud visioon. Miks ühe? Sest iga Uku Masingu luulevalimiku ja saatva sõna kokkupanemine on katse mõista ja mõtestada autorit. Mind lugejana huvitaks, millise valimiku Masingu luulest koostaks ja sõnastaks Viivi Luik või Jaan Kaplinski Masingu mõjuväljas elanud loojaisiksustena. Suhe ja koostaja autorivisioon on tähtis, võime nimetada seda koostaja fookuseks.

Aga kui kellelgi on soov anda läbilõiget, peamist, olulisemat jne – need inimesed tuleks Uku Masingu valimiku tegemisest eemale hoida. Kambakesi kirjastaja ja koostaja Hando Runneli käealustena luuletusi juurde pakkuda on üpris tänamatu ja eelkõige Runneli Masingu-arusaamu lahjendav tegevus. Hea meelega oleksin selle raamatu lõpus lugenud poeet Runneli vanatestamentliku Masingu-visiooni põhjal arutlust valiku võimalikkuse eri tahkude üle. Siit ka valiku ehtrunnellik, aga ebamasinglik pealkiri „Inimeselaps“.

Seda, et Ilmamaa on koostanud antud ajahetkel eesti luule vaieldamatu tipu üldse läbi aegade esimese luulevalimiku – selle tõsise suhtumise puudumise, mitte valiku enese, loen „Inimeselapse“ suurimaks miinuseks. Üle poole sajandi lahutab meid kaua peidus olnud luuletuste kirjutamise ajast. Ainuüksi see asjaolu eeldab selgitava konteksti mõtestamist. Täpsemalt: kuidas mahutada tagantjärele arbujate aega ja järgnenud kümnenditesse samal ajajärgul Uku Masingu kirjutatu? Sisepagulane õndsa Eesti Vabariigi ajal – Kirjanikkude Liitu kutsumata, Looming talle suletud, otsaees „neetud teoloogi märk“. Vajadus võimatu järele? Kuidas lükkida usuvaenulikul nõukogude ajal välja kujunenud eesti luule tervikpilti Uku Masing? Toonitan: tema ise, mitte „ja teised“ sildi all.

Järgnevalt veel mõnest, mis silma riivab.

Uku Masing

Wikimedia Commons

Järelsõna. Miks kirjastus ei arvesta, et väga paljudele on see esimene Masingu luuleraamat? Miks ei suudetud koostada raamatusse samaväärset klassikalisusele viitavat Uku Masingu mõneleheküljelist „Lühielulugu ja luulelugu“ koolides pruukida? Mujalt pole ju suure tööta suurt võtta. See võlg paistab Ilmamaa uksest ja aknast kätte.

Kuidas talitab noor inimene, kes esmakordselt hoiab käes Uku Masingu luulet? Jah, ta loeb läbi ja talle vahest meeldib ja ta tahab pisut lisateadmisi. Kas või selle kohta, miks on luuletajanimi Uku Masing ristide vahel raamatu seljal, võib-olla meenutamaks ühe tõlgenduse järele muinasjuttu, et mis päeval ehitati, see öösel lõhuti, kuni teadjamees pani ristid töö mõlemasse otsa ja ehitus valmis palju kiiremini?2 Raamatu lõppu paigutatuna oleks ka Ilmamaa Masingu raamatute nimekiri öelnud rohkem. Miks kirjastajana pole jätkunud Runnelil kõrgelt hinnatud missioonitunnet järelsõna tarvis? Praegune järelsõnalaadne toode ei rahulda ja on Masingule kohati solvav.

Raamatu pealkiri. Masingu enda pandud luulekogude pealkirjades nagu „Neemed Vihmade lahte“, „Udu Toonela jõelt“, „Piiridele pyydes“, „Hurtsik lammutaks enda“, „Kurtes Taevaskoja varisevat kallast“ on mingi Masingule omane pealkirjasisene dünaamika, kuid Ilmamaa raamatute pealkirjad „Uskuda, elada“ (2006), „Põlvest põlve“ (2010), „Inimeselaps“ (2016) ja eriti eneseabiraamatu laadis ristitud „Usalda ennast“ (2015) on Masingu kontekstis kentsakad ning mõjuvad pigem häirivalt ja eksitavalt. Kas võõrast signaliseerivaid pealkirju kasutades on võimalik potentsiaalseid lugejaid alt vedada või juurde võita?

Juhtmõte. Järelsõna kujul puuduva Masingu-käsitluse võimalik juhtmõtte algus võiks peituda järgnevas mõttekäigus: Kui „autoriteediorjuses“ (Oskar Looritsa sõna) vaevleva väikerahva „noor poeet oli suuteline oma 21. ja 25. eluaasta vahel looma ainulaadse stiili, mil pole palju kokkupuutepunkte meie luule varasema tavaga (mis näiteks kergendas teiste arbujate loomingut), ja et nii paljudel esikkogu luuletustel oli juba veenvat küpsust ja vormi – see oli geniaalne tegu, kuid just seda pole seni suvatsetud näha ja tõsisemalt hinnata“. Väide kehtis nii Issanda aastal 1959, kui Ivar Ivaskilt ilmus Masingu „Neemed Vihmade lahte“ teise trüki eessõna, kui ka A. D. 2016. Neid Ivaski 18 tekstilehekülge võiksime lugeda esimeseks tõsiselt-võetavaks Uku Masingu käsitluseks alles veerand sajandit pärast esikkogu ilmumist.3

Lugejast lugupidamine. Viisakas on sisukorda panna viide iga luuletuse päritolu-kogu kohta. Pisutki uudishimulikum ja süvenemisaltim lugeja saab teada selle luuletuse algse paigutuse konteksti, pistab pea kuude köitesse. Muidu talitame ETV lõputiitritest tuntud kuulsa sisutühja viite kohaselt: „Kasutatud ETV arhiivi“. Jääb peale põhimõte: „Otsi, kui tahad, vaata, kui tead, tea, kui leiad!“.

Koostamisest. Tahan pisut puudutada ühe nähtuse mitut nägu mõnede Ilmamaa mõtteloosarja raamatute ülesehituse puhul. Masingu luulekogude rühmitamine kuude köitesse on sellesama nähtuse teine pale. Neid koostatakse kirjastaja seisukohalt – pidulaua sekseri valikutena.

Võtame näiteks viis Ants Orase artiklikogumikku. Mis oleks olnud loogilisem, kui Arbujate käilakuju kaheksa arbuja käsitluse ühte köitesse koondamine, lisades mõned artiklid autoritest, keda Oras pidas oma surmani arbujateks? Võiksime nimetada seda siis tõlkimise kõrval Orase kriitika peateoseks, mille mõjujõud ei näita kahanemise märke, pigem tähtsuse kristalliseerumist ja selginemist. Kuid ei, artiklid jaotatakse laiali köidetesse. Selle juures läheb kaotsi üks poeetilisemaid ja avatumaid Orase Masingu-käsitlusi „Torn uttu“ tema paguluses ilmunud artiklikogumikust „Laiemasse ringi“ (1961).

Kuigi Uku Masingu luule ei allu hästi liigitamisele, on ikkagi etteheide luuletuste ühes jorus liigendamatusele valikkogus omal kohal. Sellest oleks võinud hoiduda kas või mõne pildiga vahelehe või järjehoidja lisamisega, seegi suhtumine.

Tema kuninglik kõrgus – kommentaar. Uku Masingu iga luuletus vajab kommentaari, eriti valimiku luuletus. Masingu toimetamine on ilmselgelt suur erimeelsuste allikas algkäsikirjadest väljalugemisest alates. See inimtõug, toimetaja-kommenteerija, hakkab pisitasa välja surema. Töö aegluse ja tasu minimaalsuse suhe hävitab ka kõige suurema huvi asja vastu. Masingu rikkalik artiklite kogum evib tugevat seost tema veel külluslikuma luulega – navigeeritav tekstimass on muljetavaldav. Ja mis eriti tähtis – Uku Masingu kommentaar on alati poleemiline.

Ka on tegemist meie klassikuga, kelle kohta ootaks iseseisvat Masingu entsüklopeediat. Ütleb ju Uku Masing ise kirjas Liile oma araabiahuvi kohta: „Mu meetodid on ju idamaalised ja sellasele läänemaalasele nagu Bulmerincq [Masingu õppejõud ülikoolis] täitsa võõrad, aga ma leian ennekuulmatuid asju sellega, – milledest pole mingit kasu.“4 Tüüpiline Masing: väide ja selle väite tühistamine korraga samas lauses.

Või näiteks, kui võimsaks oleks kujunenud raamatu „Mälestusi taimedest“ (1996) mõju, kui toimetajad oleksid varustanud selle raamatu viidetega kümnetele ja kümnetele tekstile vastavatele Masingu luuletustele, lausa kaks paralleelilma oleks udust selginenud! Süvenemistunnustega järelsõna ja kommentaaride asemel tõstavad meie raamatutes pead infovaesed tundlemisaltid saatesõnade kuldmunad, küll ümbrispaberi laka peal, küll avalehel.

Üks tsitaat ja üks küsimus, mis küll õnneks selle luulevalimiku kohta ei kehti, kuid käib lõviosas Ilmamaa 35 Masingu raamatu kohta: „Sellepärast on loobund iseseisev eesti kultuurkeel ka saksa ü-st ja w-st ning on võtnud tarvitusele rahvusvahelikud tähed y, v. Ja tõesti tundub siis veider y mõnitamine ja saksapärase ü ylistamine eriti nende poolt, kes muidu nii kõmuliselt armastavad pidada just endid suurimaiks rahvuslasiks ja saksavaba iseseisva kultuuri loojaiks Eestis“.5 Siit küsimus armsale Ilmamaa rahvale: mida on Uku Masing teile halba teinud, et olete keelanud Masingule ainuomase y kasutamise?

Lõpumõtted. Müts maha Ilmamaa kirjastuse saavutuste ees, sest Masingu raamatutest ei saa rääkida ilma Ilmamaata. Tallinna küla mehena nende majast möödudes kangastub mulle, et see ongi eelkõige Ilmamaa peakorter KGB ehitatud jõepoolsete müüride ja autotallide embuses. „Eesti mõtteloo“ sari ja selle sarja kontraforssidena sarjad „Ilmatargad“, „Aken ilma“, „Ajajõe tagant“ kohta ütleks isa sõnadega: „See on hää – see jääb“. Nauding on luuletaja autogrammiga seljal sari, eriti Ele Süvalepa koostatud, kommenteeritud ja järelsõnastatud Betti Alveri „Koguja“ – lihtsalt võimas. Kõik valiku põhimõtted, suhtumised on elegantse täpsusega sõnastatud. Sellise suhtumise fookusega oleks võinud „Koguja“ olla ees­kujuks Uku Masingu väikesele luuleraamatule. Üksainuke kord on Orasel kirjas uue pealkirja mõte: ta pakub Alveri esikkogu pealkirjaks „Raudne taevas“. See sobinuks pisut rohkem Ele Süvalepa teedrajavale tööle.6

Ilmaelu käigud on imelikud. Tartu Kirjanduse Majas ulualust leidnud Ilmamaa heastab õndsal Eesti ajal Uku Masingule samas majas Kirjanikkude Liidus ja Loomingus osaks saanud ülekohtuse, eelkõige tema usust lähtuva, tõrjuva ükskõiksuse. Mida püüdis aga Uku Masing sõdurisaabastes marssival Saksamaal otse õhust kinni, kahe koptist sõbra seltsis jalutades ja keelt õppides, et ta kirjutas 22. VIII 1932 Berliinist Vaivarasse: „Kuuetuhande aasta eest yks mu nägu šumeri kuningas ehitas templi, siis õitses yks kultuur sama ilusate asjadega, aga mitte inetu. Gudea jäljed on Libanonilt kadund, eurooplased kaovad varsti ja ma olen õnnetu ainult, et ma seda aega ei näe ja ei saa rõõmustada. Jan Mayeni jäätand tipu ümber lendavad vist valged kajakad“?7

1 Kirjad üle mere. Mart Lepiku kirjavahetus Julius Mägiste, Karl Ristikivi ja Bernard Kangroga. Koost Sirje Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, 2000, lk 150.

2 Inimesepoeg valgel laeval. Uku Masing 100. Koost Arne Merilai. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool, 2010, lk 472.

3 Ivar Ivask, Tähtede tähendust tunda. Koost Jüri Talvet. Ilmamaa, 2003, lk 169.

4 Uku Masing, Kirjad Liile. Ilmamaa, 2012, lk 203.

5 Oskar Loorits, Eesti keele grammatika. Odamees, 1923, lk 172–173.

6 Ants Oras, Luulekool II. Koost Hando Runnel ja Jaak Rähesoo. Ilmamaa, 2004, lk 380.

7 Uku Masing, Kirjad Liile, lk 296.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht