Uno Schultzi vaiksed teed

Mait Talts

Kui keegi kirjutab luulet üksnes aeg-ajalt, oma loomingut järjekindlalt sulepeast välja imemata, siis nimetakse teda enamasti „harrastusluuletajaks”. Vahel, ja tegelikult põhjendamatult sageli, omistatakse sellele mõistele selgelt negatiivne kaastähendus. Justkui ei suudaks see, kes kirjutab luulet vaid siis, kui selle järele otsest vajadust tunneb, luua midagi head ja  kunstiküpset. Kuid, nagu teame, on see arusaamine pahatihti täiesti põhjendamatu. Pigem on lugu lausa vastupidine: head luulet sünnib harva, kuid just siis, kui tal endal on soov loomulikul kombel siiailma tulla.   

    

Uno Schultz on aastaid Rootsis elanud mitmekülgne eesti kultuuritegelane, ajakirjanik ja tõlkija. Luule kirjutamist on ta harrastanud juba üle kolmekümne aasta ja teinud seda vabana ambitsioonist olla „suur luuletaja”. Ta on teinud seda muude talleks samuti oluliste asjade kõrvalt ja eelkõige siis, kui on tundnud  selle järele vajadust. Aegade jooksul on ta jõudnud kokku pannud kolm mahult tagasihoidlikku, kuid muus suhtes tähelepanuväärset kogu. Viimane, praeguseks järjekorras kolmas luulekogu „Teed” jõudis lugejani 2009. aastal. Teetähistena varasemast olgu mainitud esikkogu „Igat augustiööd” (1995) ja kümme aastat hiljem ilmavalgust näinud „Läänemere luiged” (2005). Uno Schultzi looming pole olnud mahukas, kuid ikkagi võib öelda, et tal on seljataga  üsnagi silmapaistev luuletajatee. Kui Uno Schultzi varasemas loomingus (eelkõige esikkogus) domineeris vabavärss, siis teisest kogust peale on ta teinud selge pöörde riimilise(ma) luule poole. Enamgi veel, viimase kogu puhul on tema riimitud luule rütmilisus hakanud end järjest enam kehtestama. Teinekord ka veidi vemmalvärsiliku irdriimi abil, mis toob sisse teatud koomilis-iroonilisi nüansse. Seetõttu tundubki nii mõnegi luuletuse puhul,  et see ongi mõeldud eelkõige kiireks, musikaalseks retsiteerimiseks, mitte niivõrd vaikseks omaette lugemiseks. On ju Uno Schultz oma esikkogu annotatsioonis ise juhtinud tähelepanu muusikale (just rütmilisele jazzile) kui ühele olulisimale inspiratsiooniallikale. Kuid eelöeldust hoolimata moodustab ka viimase, kolmanda kogu lõpuosa traditsiooniliste ja ebatraditsiooniliste, põhimõtteliselt ju vabavärsiliste haikude plokk (lk 45–53), mis mõeldud  just vaikseks omaette mediteerimiseks.   

Teiseks torkab viimase kogu puhul silma seegi, et oma luules püüab Uno Schultz vältida isiklikke teemasid. Praegu on Uno Schultz luuletajana justkui endast väljapoole jääva maailma vaatleja, lugeja võib vaid aimamisi tunnetada tema sisemaailma vaevumärgatavaid peegeldusi. Seega on tegemist traditsioonilisele „luuleminale” vastandliku lähenemisega, enda (kohati vaevumärgatava) kajastusega  maailmas, mitte maailma kajastusega luuletajas endas. Vahel kanduvad ta luulesse mingid suuremad, rahva kui tervikuga seotud teemad. Kas või Eesti rahva keeruline ja valulik ajalugu, mis tungib korraks esile luulekogu ühes kaunimas, aga ka traagilisemas luuletuses „Vanaisa” (lk 18), sama motiiv on jõudnud ka ühte haikusse („kellaosutid / kui vanaisa viidi / punnisid vastu”, lk 50). Luuletuse „Püha Nikolai ikoon” (lk 33) põhjal saame aimu sellestki, et autori  huvisfääris on muu hulgas ka õigeusu maailm. Üldiselt jääb autor siiski justkui eemalseisjaks. Maastike olulisusele tema luules on juba varemgi tähelepanu juhitud (Hannes Oja, EP L, Stockholm 9. III 2006). Need võivad, kuid ei pruugi alati olla hingemaastikud. Uno Schultz näib jätkuvalt ammutavat inspiratsiooni igapäevastest asjadest. Omal ajal tema esikkogu arvustanud Janika Kronbergi sõnade kohaselt ajendab Schultzi värsse  „argipäeva sekundite sakraliseerimine, imeteldavaiks muutmine, mis on ka üks klassikalise luule sagedasemaid motiive” (Postimees 19. IX 1995). Selles mõttes on Uno Schultzi luule justkui „objektiveeritud luule”, mille puhul tunnegi peaks tekkima pigem mõttest (mitte vastupidi!). Mõtet kui sellist toetab keeleline kalambuur ning riimi dikteeritud rütm. Mõnes lühemas luuletuses kasvavad lihtsad kalambuurid või oskuslikult leitud kujundid ilusateks,  suurejoonelisteks üldistusteks („Rahvalaul”, lk 7, „Inime”, lk 42). Ka kogu lõpetav haikude tsükkel toob taas uue, kogu põhitonaalsusest erineva tundenüansi, milles ei puudu ka päris isiklikud motiivid, kuigi üksnes vihjamisi, nii nagu haikule kohane.     

  Kõige olulisem näib Uno Schultzile luuletajana olevat siiski emakeel. Tema vaimustus  eesti keele kõlast ja semantilistest võimalustest on ilmne. Siinkohal meenub teine, väliseesti taustaga, kuid eesti keelest ja rahvuslikust vaimsusest haaratud mitmekülgne isiksus Aarand Roos, kelle luule intonatsioonidki on kohati Uno Schultzi omadega kaunikesti sarnased. Tuletagem siinkohal meelde kas või Aarand Roosi kodumaast eemal avaldatud luulekogusid „Oma voli, oma koli” (1976) ja „Rändamaie” (1982). Hoolimata sellest, et  Roos on selgelt idealistlikum ja isamaaliselt angažeeritum, pole ta olnud Uno Schultzile otseseks eeskujuks. Pigem on tegemist n-ö konvergentse arenguga: mõneti sarnase taustaga, kodumaast eemal elanud luuletajad on hakatud teineteisest sõltumatult veidi sarnases võtmes luulet looma.   

Veelgi ilmsem on autori tugev vaimne side rahvaluulega, ühe oma olulisima inspiratsiooniallika, mitte niivõrd otsese matkimise objektina. Nii näiteks on luuletuses „Minu mõtete viljapuuaial” (lk 39) saanud kandvateks rahvaluulega  üsnagi sarnased poeetilised kujundid. Luuletus „Vennad-õed” (lk. 29) tõukub aga juba üsna otseselt rahvaluulest („päevad pole vennad / ööd ei ole õed”). Mõnesse luuletusse (näiteks juba mainitud „Inime”) on kandunud ka rahvaluulele iseloomulikud algriimilised võtted („selg on selge / nägu näeb / kõrva kõrval / käsi käes”). Uno Schultzi luule valdavalt objektiivset põhikudet on tunnetanud ka luulekogu  kujundaja Jaanus Samma, kes on illustratsioonide puhul kasutanud vanavaraliste tarbe- ja iluesemete poolfotograafilisi näiliselt kiretuid, kuid kohati vaikselt kõnekaid motiive, mis täiendavad Schultzi luulet ja annavad sellele justkui teatava kõrvaltähenduse. Uno Schultzi kolmas luulekogu annab taas kord aimu autori tugevast vaimsest sidemest nii argipäeva imede kui ka oma kodumaaga, millega ta sidet katkestada ei taha. Omal kombel  võib Schultzi pidada eesti rahvalaulu traditsiooni jätkajaks, mis sest et ta on modernne, kalambuurne, kohati veidi nukralt irooniline ja justkui endast võõranduda, ennast „objektiveerida” ja seeläbi justkui isiksuseüleseks saada püüdev vaimsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming