Uskuda uskumatut

Ott Kilusk

Nikolai Baturini hilisloomingu põhjal Kirjanik Nikolai Baturini romaanilooming on olemuselt justkui üksainuke suur ja totaalne liialdus ehk hüperbool, mis pihustub uuriva luubi all tohutuks hulgaks väiksemateks hüperboolideks. Nii vormiliste kui sisuliste liialduste abil loob Baturin väljamõeldise, õigemini läbi romaanide kestva väljamõeldiste süsteemi, ebatõelise aegruumi ehk avarilma, mis tahab otsustavalt olla midagi muud kui harjumuspärase tegelikkuse peegeldus.

Alljärgnevad mõttekäigud on inspireeritud eelkõige Baturini viimastest romaanidest „Kentaur”, „Sõnajalg kivis” ja eriti eelviimasena ilmunud kirjutisest „Delfiinide tee”, kuid kõnetavad takistusteta ka vaadeldava autori kogu loomingut. Viimati ilmunu – „Lendav Hollandlanna” jätsin sellest kirjutisest välja sellel lihtsal põhjusel, et olen sellest juba varem kirjutanud.

Baturini teostes valitsevale aja ja ruumi kujutamisele on iseloomulik teatav avarus. Tegevuspaigad nagu kõrb, taiga, ookean, troopiline vihmamets jms moodustavad tema romaanides kujutatud maailmu allusioonide kaudu üheks suureks mõtteliseks tervikuks liites üheainsa, lõputu välja. Baturini käsitluses kannab see – iga uue teose ilmumisega üha laienev väli – romaanist romaani korduvat nimetust „avarilm”.

Lugejal, kes on lugenud mitut Baturini romaani, tekib järk-järgult illusoorne kujutelm, justkui oleks metafüüsiline avarilm mingis kättesaamatus dimensioonis olemas ka väljaspool neid mõistatuslikke teoseid. Tema eepilised tekstid oleksid justkui valitud võimalikkused, vilksatused või aknad sellesse lõpmatusse, absoluutsesse kõiksusesse. Kirjeldatud kujutlust aitavad lugeja teadvuses äratada ka romaanist romaani liikuvad tegelased, peategelaste teisikud jms. Nõnda nagu võimas naftaimpeeriumi looja ja valitseja Nikyas Bigart romaanist „Kentaur” kohtub tähenduslikel elupöörakutel ikka ja jälle iseenda lapsepõlveminaga, kohtub ka romaani „Sõnajalg kivis” peategelane kaptenkomandör Nikolas Batrian eksistentsiaalsetel hetkedel Laevapoisiga, kes on identifitseeritav kui protagonisti imaginaarne mina.

Baturini romaanidest tuletatavat tähenduste välja laiendavad märgatavalt ka autori allusiivsed viited mütoloogiale. Nikyas Bigart, saanud kentaurikoopas müstilise kogemuse, ilmutab edaspidi üliinimlikke võimeid ja ambitsioone. Nikolas Batrian, peripateetiliste saatusepöörakute ohver, karistab end ise just nii, nagu see on kohane mõnele müütilisele tegelasele iidsest eepikast. Seesugused viited, vahel eksplitsiitsed, vahel implitsiitsed, liidavad Baturini loomingu sujuvalt maailmakirjanduse avara ja intertekstuaalse väljaga.

Kas sellise kirjutusviisi kaudu avaneb nende liialduslike ja fantastiliste maailmadega tutvumisel lugejatele mingi uus tähendus, mis jääks muidu märkamatuks? Tähendus, mis ei toimiks vastanduseta? Need on küsimused, mida kas teadlikult või alateadlikult esitab enesele iga lugeja, kes Baturini kummastavate tekstidega kokku on puutunud.

Nagu eespool tõdeda võis, ei vasta Baturini teoste aegruumid tegelikkusele ehk on fantastilised. Seega, rangelt väljendudes, ei saa tema väljamõeldised olla mingi tõde. Veelgi enam – fiktsionaalset väljamõeldist polegi ju tegelikult olemas ja sellega võikski arutlus piirduda, kuid nii nagu tegelikkus kätkeb eneses lõputult võimalikkusi, on ka siin võimalik veel üks vaatenurk: fiktsionaalne väljamõeldis kui puhtakujuline fantaasia saab ometi sisaldada tõde, mille võime fiktsioonide uurimise tarbeks nimetada väljamõeldise tõeks. Väljamõeldis, olgu ükskõik kui fantastiline, lähtub ikka ja alati tegelikkusest ja on paratamatult ka viimase suhtes tähenduslik. Selle asjaolu tunnetamiseks tuleb lugejal seniseid hoiakuid ja eelarvamusi ületades läbi elada teatav baasinihe, mis tal Baturini tekstides esinevaid aegruume külastades enamasti ka takistusteta õnnestub.

Lõigud, kus Baturin kirjeldab loodust või mõnd ehitusobjekti, linna- või loodusvaadet, on autori spetsiifilise keelekasutuse tõttu kordumatu lugemiselamus. Kirjanik pole hoidnud kokku ei sõnade ega kujundite pealt. Piiramatu fantaasia seob omavahel objektid, mille metafoorne ühendamine ja kujundlik paljusus tekitab lugejates imetlust ja nõutustki. Tekib aimdus, et sõnasõnaliselt esitatud teksti varjus kavatseb autor edastada veel midagi, mille tuvastamine ja tähendustamine on jäetud lugeja kanda.

Väljamõeldises esinevate tähenduste tuvastamise ja üldistamise kaudu saab lugeja tungida sügavamale, läbi siluvate konventsioonidega kaetud pealispinna, et tuvastada suuri pettusi ehk illusioone, milles empiiriline tegelikkus paratamatult elab. Selleks tuleb lugejal käesolevast eemalduda, võtta omaks jutustaja vaatenurk ja väärtuste süsteem.

Hüperboolsusel, olgu siis vormilisel või sisulisel, on Baturini loomingus kindel teavet edastav ja illustreeriv funktsioon, mille eesmärgiks on kriitiline ja hoiatav tegelikkuse kõnetus. Metafoorse või mudeltähendusi loova kirjelduse kaudu saavad väljamõeldise tõed võrreldavateks tegelikkuse tõdedega.

Näib, et ülima liialdamise varjus tahab Baturin vihjata asjaolule, et kujundlikus tekstis polegi mingeid piire: ükskõik, kui suureks, võimsaks ja uskumatuks miskit kirjeldatakse – ikka on seda võimalik teha suuremalt. Selles mõttes on kujundlik keel kui väljamõeldist loov „ehitusmaterjal” lõputu ressurss, mida polegi võimalik ammendada.

Selle võtte abil edastab Baturin narratiiviks vormistatud kujundliku teksti vahendusel lugejatele veel ühe varjatud, kuid tähendusliku sõnumi: ükskõik, kui suured on inimese ambitsioonid võitluses aja, saatuse ja looduse stiihiatega, on need ikkagi ajalised ning universumi seaduspärasustega võrreldes kaduvväikesed. Nõnda jõuame Baturini loominguga tutvudes näiliselt paradoksaalse järelduseni, et kõik selles väljenduv on uskumatu, kuid ühtlasi tõene.

Kõik inimese loodu, olgu suured ookeanilaevad, ebareaalsed ehitised, ülikeerulised tehnoloogilised seadeldised või muu kui tahes gigantseks ja uskumatuks kirjeldatud objekt, osutub Baturini käsitluses ikkagi ajaliseks ja tühiseks. Uhked ookeanilaevad hukkuvad, hiiglaslikud marmorpaleed mattuvad liiva sisse ja kõrbe puurtornid hävinevad looduskatastroofis.

Kuid autor läheb veelgi kaugemale, nõudes, et kui tema loodud, täiesti uskumatus maailmas toimub omakorda midagi veelgi vähem usutavat, peaks lugeja toda eelmist uskumatut äkitselt uskuma hakkama. Nii nagu tegelikkuseski, kus takistusi saab ületada ainult veelgi suuremate takistustega kokku puutudes.

Lugeja jõuab väljamõeldise tõe uskumiseni järk-järgult, eelarvamusi ületades ja uskumatult veelgi uskumatumale liikudes. Selle protsessi selgitamiseks heitkem pilk romaani „Delfiinide tee” süžeeliinide arengule.

Algatuseks kutsub autor lugeja tutvuma Lasuuria rannikuga. Selle, jälle kord geograafiliselt tuvastamatu koha enneolematu ilu, avarus, troopiline kliima ja lopsakas loodus on uskumatud, kuid siiski võimalikud, nendib lugeja juba esimestel lehekülgedel.

Järgmiseks kirjeldab autor ookeanirannale uhutud tohutut laevavrakkide kuhjatist, mille olemasolu on sedavõrd uskumatu, et lugeja on märkamatult hakanud mängult uskuma Lasuuria ranniku olemasolemise võimalikkust. Lugemise käigus selgub, et selles kuhjatises elavad inimesed, nimelt maailmakärast eemaldunud, ebatavaliste võimetega veidrikud, kelle omaksvõtmine isegi väljamõeldise tõe piirides oleks lugejale ületamatu kutsumus, kui peagi ei ilmneks tekstis midagi sellist, mis oleks veelgi uskumatum. Märkamatult on lugeja edasise üllatumise ja eelarvamuste ületamise tõttu jõudnud mängult omaks võtta laevavrakkide kuhja ja kujutab enesele (autori poetatud vihjetele toetudes) elavalt ette selles asuvaid kajuteid, baariruume, koridore, treppe jms.

Vrakkide kuhjatises elav rahvas, keda autor kutsub ferrumiitideks, laskmata ennast sugugi häirida asjaolust, et lugeja nende olemasolusse veel päriselt ei usu, vihjab aga omavahelistes, varjatud tähendusega dialoogides, et kogu selles uskumatus aegruumis ehk ülejäänud maailmast käsitamatult kaugel, kusagil Lasuuria rannikul, mille liivaribal asub hunnitu laeva­vrakkidest moodustis ja mille tagant algab vihmamets, täis piraate, seiklejaid, suguharusid ja eksootilist faunat, on veel miski, mille olemasolusse ei suuda uskuda isegi ferrumiidid. See on Lainekarjus – ookeanis elutsev tõmmunahaline poiss, kes ujub delfiinidega. Seejärel esitab autor Lainekarjuse üksikasjaliku „histooria” kui kõige enesestmõistetavama tõsiloo, kiskudes temalt hoolikalt ettevalmistatud saladuseloori. Edasi loeb kummastustest haaratud lugeja „Delfiinide teed” nagu igat teistki romaani, kus juhtumisi jutustatud sõprusest ja vihkamisest, usaldusest ja reetmisest, armastusest ja armastuse puudumisest.

Baturini fiktsionaalsetes maailmades toimuv, nagu olen eespool korduvalt tõdenud, on empiirilises tegelikkuses võimatu. Lugeja võiks õigustatult küsida: kas autor luiskab? Kuid ei tee seda mitte, sest aimab, et autori luiskamisel on motiivid, ehkki varjatud. Lugeja aimab sedagi, et fiktsionaalsesse maailma sisenedes astub ta mängu, mille läbiviimiseks on vaja tunda mõningaid reegleid.

Nii nagu reaalses maailmas elades on tarvis tunda seal kehtivaid seaduspärasusi (kas või arvestada Newtoni seadustega), nõuab ka fiktsioonimaailma sisenemine lugejalt teatavat valmisolekut. Lugeja peaks olema võimeline väljamõeldises toimuvat mängult uskuma, samuti olema võimeline tundma nn kvaasi-emotsioone. Kes seda ei suuda, selle ees jäävad väljamõeldise väravad igavesti suletuks.

Ükskõik kui võimatud ulmad, unistused ja fantaasiad käivituvad meie teadvuses takistamatult, pisemategi impulsside algatusel. Ainult mängult uskumise toel saavad võimalikuks laste mängud ja väljamõeldiste virtuaalne ettekujutamine lugeja teadvuses. Nõnda on sisseelamisvõime fiktsioonidesse lugejale ette antud, spetsiifiliselt antropoloogiline ilming, mille olemasolu teeb võimalikuks väljamõeldise tõe.

Tegelikkuses usub inimene tegelikke tõdesid, väljamõeldises aga mängult tõdesid. Juhul kui fiktsioonis kohatavad tõed on tõed ka tegelikkuses, usub lugeja neid mängult tõdedena, kuna need on liidetud väljamõeldise universumiga. Nõnda loob lugeja endale piirid, mida loo seisukohast uskuda või mitte. Mängult uskumise tõed on identsed fiktsionaalse autori tõdedega. Väljamõeldise tõdede äratundmise ja tajumise kaudu tunnetab lugeja ennastki fiktsiooni loomises osalisena, tunnetades, et lugu jutustatakse just temale. Kahemõõtmeline tekst kasvab lugeja teadvuses kolmemõõtmeliseks, virtuaalselt tajutavaks aegruumiks.

Nõnda saab kirjanduslikust väljamõeldisest riukalik mänguväli, kuhu autor lugeja tõmbab. Lugeja, kes väljamõeldisesse siseneb, hakkab aga justkui detektiiv selle autori kaudu tegelikku taotlust otsima. Võiks arvata, et teatavas mängus, kus üks otsib seda, mida teine tema eest varjab, peaks valitsema teatav opositsioon. See on siiski näiline, tegelikult mängivad nii otsija kui leidja ühise eesmärgi nimel.

Mängulisus ehk mängult uskumine on eluliselt vajalik mõlemale poolele, sest selle abil lüüakse üksmeelselt tagasi eksistentsiaalne igavus, mis säeks võimule pääsedes iga indiviidi sisemise tühjusega silmitsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming