Ussisõnade teadja

Eero Medijainen

Hindrik Prants, Soome sild. Eesti-Soome ühtsus aastatuhandete jooksul. Loomingu Raamatukogu 2008. 104 lk. Ajaloolased võib grupeerida sellisteks, kes esitavad rohkem küsimusi, ja neiks, kes annavad vastuseid. Mõnedel aegadel on enam ühtesid, teistel teisi. Hindrik Prants kuuluks sellise jagamise korral aega ja inimeste hulka, kes pakuvad vastuseid, mida paljud ootavad ning vajavad. Neid inimesi võib pidada ka missiooni hoidjateks ja edasiviijateks. See on üllas amet ja õnneks on selliseid ajaloolasi Eestis ikka jätkunud. Nemad on need, kes teavad meie ussisõnu ja teenivad niimoodi suurt asja. Nagu Toomas Haug raamatukese uustrüki järelsõnas kinnitab – just niisuguste kirjutiste vaimu toel ja seesmisel jõul loodi Eesti Vabariik.

Siinkohal võiks teha ettepaneku koondada ühtede kaante vahele muidki allikad, mida aastatel 1918–1920 Eesti-Soome sillataladeks on peetud. Heino Arumäe on ühe selletaolise algatuse arhiividokumente publitseerides mõni aeg tagasi teinud. Ühte kogumikku mahuksid siis nii Gustav Suitsu nägemus Eesti-Soome töövabariigist, Konstantin Pätsi ühise riigi ettepanek, ideed ühisest kuningriigist, Oskar Kallase päevaraamatud, mitmed ajalehtede-ajakirjade artiklid, mälestused, päevikud ning muidugi Hindrik Prantsu lugu.

Täienduseks sobiksid sinna viimase aja uurimused, mis toetuvad näiteks veregruppide ja geenide päritolu ja leviku kaartidele, samuti antropoloogia, arheoloogia ning lingvistika uuematele seisukohtadele. Tulemus võiks vist olla üsnagi õpetlik, kindlasti interdistsiplinaarne, vähemalt huvitav eksperiment.

Samas võiks niimoodi tõeline sõnum ehk moonduda. Kas me võime tänasel päeval ühemõtteliselt kinnitada, et Prants avaldas oma loo selleks, et näidata eestlaste algollusest pärit, ürgset ja kustumatut püüet omariikluse poole? Või hoopis püüet Eesti-Soome ühtsuse poole? 1919. aasta kevadel võis tunduda, et neil kahel püüdlusel pole vahet. Sõnumi tähendus muutus paraku juba 1920. aastatel üsna kiiresti. See peaks tõestama, et sõnade, teksti, allika tähendus võib ajas muutuda. Kas isegi tõeliste ussisõnade oma?

Peamine pole siiski kaduma läinud. Meie saatus on vist ikka veel kurb nagu kanapoegadel, kelle kaitsev munakoor enneaegselt lõhki lüüakse, nagu kinnitab Prants (lk 32). Ka see, et me ajaloo otsustavatel hetkedel oleme olnud üksi (34). Seda mantrat on ikka ja jälle kasutatud, eriti tänapäevaste otsuste õigustuseks. Ka veendumus, kuidas ajalugu tekib ja mida ning kuidas ajaloos peab uurima, pole kadunud.

Prants kinnitab, et „teadmatult ja tugevalt rahva hingepõhjas elutsev iha ja aimdus tabab mõne suure asja juures vahel õigemalt märki kui kõrgesti koolitatud ja tegevuses karastatud suuremõtteliste poliitikameeste vaade”. Tõelised ja õiged on need, kes selle iha ja aimduse ära tunnevad ning raamatusse, kivisse, klaasposti jms raiuvad. Ajalugu tuleb kirjutada seda iha ja aimdust ära aimata püüdes, see on tõeline rahva, see on meie ajalugu.

Seega – meetod on teada. Nii jääbki ainult üle pettunult küsida, mida need ajaloolased tänapäeval õieti teevad, et nad ikka veel ei suuda näiteks 20 aasta tagustest sündmustest, Rahvarinde sünnist ning tegevusest õiget ja objektiivset ülevaadet anda? Rääkimata paljudest muudest küsimustest, millele ammugi vastuseid oodatakse. Vabandusi polegi palju ette tuua. Neist üks ja levinuim ehk sobib: meil on täna ikkagi veel liiga vähe Hindrik Prantsu taolisi asjatundjaid.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming