Uusi teateid Harala kalmistul

Brita Melts

Mats Traat, Vastsed Harala elulood. Toimetanud Mari-Liis Tammiste. Kujundanud Enno Ootsing. Ilmamaa, 2011. 192 lk. Mats Traat on nii oma proosaloomingus kui luules kõnelnud Eesti ajaloost ja (maa)rahva saatusest juba pool sajandit, sama pikk on ka tema Harala lugude jutustamise aeg. 1961. aastast saadik kirjutatud „epitaafid”, Harala kalmistule maetud inimeste lakooniliselt esitatud elulood, koondusid esimest korda luulekoguks „Harala elulood” 1976. aastal. Kui üheksa-kümme aastat tagasi ilmusid järjest esitrüki täiendatud versioon ja „Uued Harala elulood”, võis arvata, et ega sellega Harala kalmistule veel punkti panda. Kolm Ajakirja Looming numbrit nr 11, 2008, nr 6, 2010 ja nr 7, 2011 lasidki aimata, et küll jagub Harala hauakaevajale veel sel määral tööd, et omapärastele epitaafikogudele tuleb järg ka raamatuna. Eriti kui taustana arvestada suurt elulookirjanduse buumi ja traumaatilise minevikuga tegelemise moekäiku, on vägagi loogiline, et Harala rahvaski püsib jätkuvalt pildil oma traagika ja hirmudega.

Harala on luuletaja Mats Traadi loodud koht, fiktsioon, samamoodi on välja mõeldud selle asukad, kes epitaafide vormis oma elust jutustavad. Nende väljamõeldud elulugude külakalmistult jutustamises, murtuna värssideks, võib näha kolme peamist eesmärki. Esiteks on ilmselge ja üsna monumentaalne taotlus läbi kirjutada eestlaste (muidugi ränk, traagiline) minevik, niisiis luua rahvuslikele traumakogemustele luulendatud narratiive ja sellega ühenduses teatud mõttes ka ajalugu erinevate inimsaatuste kaudu. Mats Traat on enda sõnul kirjanik, kes püüab jäädvustada aegade ja eluviiside kadumist: „Kirjanikud ongi kadunud aegade otsinguil”.1 Harala elulood, avades paralleelselt või järgemööda peamiselt XX sajandi Eesti väga erinevaid ajajärke, suuremaid või väiksemaid sündmusi, mis kõik mõjutavad väga lihtsaid inimesi, toovad mineviku siiasamma, lähedale nii ajaliselt kui ruumiliselt, näidates ajaloo tihedat seotust iga individuaalse saatusega.

Teiseks ja samavõrd oluliseks on „ehitada” inimeste kaudu üks kindel koht – küll fiktiivne, mis aga kirjanduse kaudu saab reaalse Eesti osaks ja laieneb selle toel suurema terviku, kogu Eesti metonüümiliseks üldistuseks (võrrelgem Traadi proosaloomingus „ehitatud” koha Palanumäega). Harala on terve suure inimgrupi, külakogukonna kodu. Seda ruumi loob ainult üks inimene, autor, aga ta loob selle sadadele inimestele: eri aegadel ja sotsiaalsetes oludes asunud inimtüüpide kaudu varieerub ruumikogemus ning Harala kujuneb dünaamiliseks nähtuseks. Seejuures on oluline Harala kahetasandilisus: üks on autori tasand, kus ruumikogemused on kõik kontrolli all ning koht kui elulugude kontekst on suure tervikpildina ka väga ühtne; teine on autori loodud elulugude kandjate, külakogukonna tasand, kus teostuvad autori loodud tervikpilti mosaiigistavad varieerumised ja ajalised liikumised, avanevad võimalused ning viited progressile, ruumilistele edasiarendustele.

Nende kõrval saab sellise võttestiku kolmanda eesmärgina näha surma kujutamist, „surma poole” kirjutamist ja mingis mõttes ka (kollektiivse) leina kajastamist, kuivõrd „[k]ogu elu on üksainus lein”, nagu on lausunud Mats Traat.2 Viimasest asjaolust hargneb ka niidiots, miks on Traadi loodud Harala vilets, õnnetu, vaevaline paik: see tuleneb tihtipeale surma kirjeldamisest ja surma põhjustest, loomulikku vanadussurma tuleb Haralas silmatorkavalt vähe ette.

Niisiis, Haralat kui ruumi kaardistatakse suuresti surmade kaudu – küla kõige püsivama tähendusega kohaks ongi kalmistu. Aga on oluline märkida, et epitaafide „vastses” väljaandes on surmatung veidike vähenenud: loetust ei küündi enam niivõrd esile efektsete surmajuhtumite kui just inimeste tahte, hinge ja eluolu kajastused, mis varem võisid kohati hajuda võikusega efektitsemise varju. Või siis on antud juhul tegu sellega, et Harala kui koht on juba varemalt tuttavaks saanud. Ometi tagavad surnute nukravõitu lood ja troostitu kalmistu nüüdki Harala õõvastava õhustiku ja raamatuiks koondatud epitaafid sisendavad üpris möödapääsmatult kaduvust. Viimasele aitab kaasa muidugi ka valitsev külaelu mentaliteet: Harala lihtsad inimesed näevad elu tumedamates toonides, kui vahest asi väärt, ning otsivad korraliku eestlase kombel lohutust sageli ikka pudelist. Vastavate rõhuasetuste alt ei olegi Haralas võimalik loota muud peale õnnetuste, üksinduse, kurbuse, hirmude jne.

Kogu selle masenduskupatuse taga võib siiski tunda mitte ainult ängi, vaid autori elutervet suhtumist nii kollektiivsetesse traumadesse kui isiklikesse painetesse. Enamikus sünge ja lohutu raamat sisaldab mõne võõritava krutskigi: kui „Uued Harala elulood” lõpetas kass Bartholomeuse lugu, siis „Vastsete Harala elulugude” muidu ajavahemikus 1869 kuni 2009 elanud inimeste kõrval kuulub raamatu viimane epitaaf aastail 40 060 e.Kr kuni 39 991 e.Kr elanud Neandertallasele. Sellised värskendused viimastel lehekülgedel leevendavad suuresti muidu raamatu lõpus valitsevat raskuse painet. Tervistavale võõritusele aitab mingil määral kaasa seegi, et autor ise ei paiguta end oma loodud ruumi, vaid ta taandub koondvisioonist (muu hulgas osutub 2001. aasta „Harala elulugudes” üks koolnu Traadi romaanitegelaseks, kes oma epitaafis jutustab kirjanik Mats Traadist) ja mängib läbi võõraid saatusi, mis võivad küll ajalookogemuste toel igaüht lähedalt puudutada.

Tekib ometi küsimus, mis on Harala elulugude „vastse” väljaande mõte, kui ajaloo sõlmpunktid on varasemaltki samasuguste raskuspunktidega läbi kirjutatud ja uued epitaafid ei kajasta muutusi ei külakogukonna mentaliteedis ega avalduvais saatusis? Omal ajal, „sügaval tuimal sovetiajal” küll, jah, peitus sellise epitaafilisuse rõhutamise taga „küllaltki trotslik ja isepäine tegu”, nagu kirjutas Andres Langemets: „Žanr ise võimaldas värssidesse poetada (kas või vihjamisi) mõndagi eestlastega juhtunud ajalooseika, mis avameelsemas ja otsekohesemas proosatekstis oleks välja tsenseeritud”.3 Enam ei tsenseerita, ajalooseiku ei vaikita maha. Niisiis, kuna pole pakutud temaatiliselt või tunnetuslikult uut tasandit, oluliselt täiendatud kohta ja aega, võib „Vastsete Harala elulugudega” lisandunud 182 elukajastuse funktsiooniks pidada ennekõike olemasoleva omailma alalhoidmist. Ja pole kahtlust, et Harala püsib, selle elanikud koolevad, selle kalmistu kasvab. Hääbumise pidevusele vaatamata on Harala siiski selleks, et mäletada olulist ühisest minevikust ja et see oluline tuleks esile üksikisiku elu kaudu.

Lõpuks võib Harala elulugude jätkuva kerimise ühe põhjuse leida, kui lugeda Czesław Miłoszi mõjusalt kirjutatut: „Minu elu üheksandal aastakümnel valdab mind kahjutunne ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Suur, lausa määratu hulk nägusid, isikuid, inimsaatusi ja nendega samastumine, samas teadmine, et ma ei leia enam mingit moodust neile külalistele oma luuletustes peavarju pakkuda, sest on juba liiga hilja. Ma mõtlen, et kui alustaksin uuesti, oleks iga minu luuletus mingi konkreetse isiku elulugu või portree, aga täpsemalt, kurtmine tema saatuse üle”.4 Mats Traat alustas Harala tsüklit väga varakult, võib oletada, et sel juhul välditakse väärikalt seda kahjutunnet, mis muidu võiks Traatigi samasuguse äratundmisena umbes tosina aasta pärast tabada.

1 R. Veidemann, Mats Traat kirjutab epitaafe Eesti elust. Intervjuu Mats Traadiga. – Eesti Päevaleht. Arkaadia 15. VI, lk 14-15.

2 Samas.

3 A. Langemets, Mineviku vertikaal ja oleviku horisontaal. – Looming 2010, nr 12, lk 1745.

4 C. Miłosz, Teeäärne koerake. Tõlkinud H. Lindepuu. Hendrik Lindepuu kirjastus, Tartu 2011, lk 141.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming