Väikesed vanamehed ja suured romaanid

Priit Kruus

“Väikesed vanamehed” ei ole tavaline romaan. Konkursiraamatute hindamise mehhanism on teistsugune. Näiteks on olemuselt pretensioonikas juba sõnavara, mida nende puhul kasutatakse. Nii on ka Laanemi romaan “võiduromaan”, mis “edestas teisi, osutus väljavalituks” ja “tuli võitjaks”. Võiduromaani esimene retseptsioon on žürii oma, mida kirjastaja kasutab müügiks. Võiduromaani retseptsiooni käigus hakkab võiduepiteete ja tähtsusaurat lahustama meedia (kriitika), olles sensatsioonimaiguline (rõhutades liigselt just võitu kui sellist, autori varasemat seost meediaga vmt), piirates teose žanrilist tähendust ja sihtgruppi või tehes lauskriitikat.

Nii näiteks oli 2004. aastal  Sass Henno “Mina olin siin. Esimene arest” žürii arvates vaimustav sümbioos sauterlikust ja kenderlikust laadist, mis lugejal hambad kurku lööb, nii mõnedki kriitikud aga liigitasid teose “siiski noortekaks” ja kurdeti, et kui sellisele teosele anti esikoht, siis järelikult on eesti kirjandus nukras seisus. 1 Aga nii või teisiti on suur iga võiduromaan ja tihtipeale on seda esikolmikusse mahtunugi – kindlasti ei mäletata 1998. aasta võistluselt Hirami romaani vähem kui  Henn Mikelsaare esikohateost “Ristiratast”.

 

Suvitusromaan? Naistekas?  

Tiina Laanemi romaani puhul on lahustumine toimunud märksõnadega “suvitusromaan” ja “naistekas”. Suvitusromaan sellepärast, et tegevus toimub suvepuhkuse ajal kuskil saarel. Teiseks võib “suvitusromaani” võtta lugeja seisukohalt – tähenduses “mitte üleliia keeruline ega nõudlik narratiivne tekst”. Nüüd kõlab nii, justkui oleks Laanemi võiduromaan pehmekaaneline rannaraamat. Kas tõesti?

Saarele on kokku tulnud seltskond täiskasvanuks saanud nooruspõlve kaaslasi: kaks venda, nende naised, lapsed ja sõbrad. Kokku neli meest, kolm naist, kaks last ja naabrivanamees Johann. Kusjuures, “väikesed vanamehed” tähistavad vist mingil raskesti kättesaadaval, kuid kahtlemata olemuslikul moel kõiki raamatutegelasi, eriti vist raamatu meesperet, kelle tegemisi (trennitegemine, saunaskäimine, sipelgate kolimine, surnud lammaste matmine, joomine ja mäuramine) kirjeldab Laanem detailselt, lausa meheliku muhedusega. Kuuri all seisvat Cadillaci kirjeldab ta meestegelase silme läbi asjatundja kire ja romantikaga: “Lennumasinat meenutav heleroheline sõiduk ootab liikumatus truuduses kuuri vaikuses.” (lk 93). Laanem jätkab ka tehniliste andmete loeteluga. Mehed, see pole mingi naistekas, tekib kohe järeldus. Kindlasti ei lähe ka määratlus “naistekas” kokku tänavuse žürii arvamusega, kes esialgu olevat pakkunud, et Laanemi romaani autoriks on hoopis mees. Igati mõistetav, kuna romaan algab pereisa Aleksi värvika kirjeldusega: suur tugeva kehaehitusega mees juhendab poegade hommikust trenni, järgneb mörin homode teemal, valgurikka toidu nõudmine ja keedetud muna kugistamine.

“Väikesed vanamehed” on üsna ühekülgselt tegelasteromaan, üldistavamalt inimesteromaan – raamat, mis lubab teha inimeste kohta üldistusi, samas õpetades, et üldistamine on põhimõtteliselt sama mis pinnapealsus: oskamatus näha läbi inimese pinnakoorest. Tegelased esindavad esmapilgul kindlaid tüüpe, mis aga tegevuse ja reetva dialoogi abil keerukamateks karakteriteks kirjutatakse. See paistab olevat raamatu peamine strateegia – kutsuda esile ahhaa-efekt (tegelane on justkui kuskilt tuttav), seejärel aga keeratakse psühholoogilised vindid peale. Tegelaste head valikut ja nendega ümberkäimise oskust kiidetakse ka tagakaanel. Meeldib – järelikult töötab. Teos hakkab nüüd juba kaugenema pehmekaanelisest rannaraamatust. Meid võikski praegu huvitada, kui hästi töötab Laanemi strateegia.

 

Tegelaste hea valik?

Pereisa Aleks paistab alguses lausa karikatuurse mühkamina – ausalt öeldes tegi see esmapilgul ettevaatlikuks terve raamatu suhtes. Trenditeadlikud jõmmivaenlased-intellektuaalid Areeni ja Wremja ühisrindel on ammu juba haigutama ajanud. Positiivne, et Laanem läheb teist teed: ta ei pilka mitte ammu auklikuks tulistatud stereotüüpe, vaid kirjutab talle ootamatuid omadusi külge. Nimelt on Laanemi jõmm Aleks pidevalt hädas kõhulahtisusega ning see tekitab mõnegi piinliku hetke. Lisaks peab mehejurakas tegelikult kinnise ukse taga päevikut. Ja raamatu lõpuks saab Aleks aru piiratud mõtlemise kahjulikust mõjust oma väikesele pojale.

Aleksi vend Mark paistab alguses tõsiusklik new-age’lane, kes on hüljanud ärimaailma ja seejärel koos uue naisega sukeldunud taimetoitlusse ja looduslähedusse. Ta peab loenguid sellest, et mediteerimine on parem kui seks, kuid hiljem tunnistab endale, et valetas. Oma naise Ly seljataga tõmbab ta sigarit ja sööb meekastmega ribi (kuigi Ly mõistab hukka isegi mesilastelt mee kui nende töövilja röövimise). Mark on alguses kategooriliselt vastu abielule, kuid ometi vastab teiste ees Ly ettepanekule jaatavalt – nii nagu ta on teiste ees nõus kõigi teiste naise põhimõtetega. Oma sisemist nõrkust tunneb Mark ka ise teose lõpus, kui luhtuvad tema katsed õpetada teisi avanema.

Eluvend ja veiniärikas Olaf tutvustab end lugejale kõvahäälse ärplejana, kes kiidab end ja oma õigeid otsuseid elus. Selgub aga, et oma edukast karjäärinaisest Keist on ta tegelikult lahus. Muredest Olaf rääkida ei oska, ka tema naine eelistab suvitama sõites sõprade ees head nägu teha. Oma muredest rääkimata jätmine, kindlaksjäämine sõpradele harjumuseks saanud rollile lõpeb Kei allaandva ülestunnistuse ja Olafi vägivallatsemise ning põgenemisega.

Naabrionu Johann on äratuntav muhe vanamees, kelle arhetüübiks sobiksid elutarkuselt kingsepp Johannes ja loodusteadmiste poolest Fred Jüssi või Aleksei Turovski. Tegevustikku käivitavate sündmuste juures on ta kohal, aga Johann ei pea Laanemilt midagi õppima, ta on pigem tegelasena autoriga võrdselt kõiketeadja positsioonil: näiteks ütleb tema välja, mis on Aleksi ja Eva abielus valesti.

Ka perenaine Eva on autorile lähedal, kuid seda ainult väliste triviaalsete sarnasuste põhjal: Eva on tõlkija, raamatusõber, kes igatseb ise kirjutada. Tegelasena on Eva ühe põnevaima intriigi kandja: läbi raamatu rullub lahti politoloogiaõppejõud Davidi kiindumus temasse ja lõpuks saabub hetk, kus tuleb valida uue ja vana mehe vahel. Kujutame nüüd ette. Perenaine, kes on raamatu tegevuspaiga, talumaja hubasuse ja soojuse hoidja. Kahe lapse ema. Enesekindla mehe abikaasa. Leplik kodukana ja mõnulev kiisu, kelles tärkab võimalus vaimseks renessansiks. Milline pinge, milline laetus – ja lugeja ei saa lõpptulemusest ridagi teada! Kahju, et seda ei saa liigitada osavaks võtteks – peatükk lihtsalt lõigatakse katki ja jätkatakse teiste tegelastega.    Jah, Laanemi strateegia töötab üldjoontes väga hästi, eriti tegelaste kirjeldamine mingites olukordades, kus dialoog pole üleliia kunstlik. Ometi toimuvad võtmetähtsusega muutused tegelastes kuidagi ootamatult, need ei kujune tegevuse najal. Miks otsustas Mark ikkagi järsku abielluda? Kas lihtsalt such is life? Nojah, kindlasti, inimesed ongi muutlikud, kuid psühholoogilise romaani puhul jääme ootama tihedamat läbikirjutamist.

Teiseks jäävad mõned tegelastesse istutatud ja läbikirjutatud konfliktid kasutamata: enne higistamistelki minekut on Aleks selle suur vastane, kuid lõpuks ta nõustub ja kavatseb kõigile koha kätte näidata – telgistseenis aga on ta nähtamatu. Stseen ise saab väga tugeva eel-laengu, telgis on kirjelduse järgi väga piinarikas olla, järgneb sisenduslik trummipõristamine, tegelased ahmivad õhku… nad tahavad iga hetk sealt välja tormata… kuid kui omavahel vaidlema hakkavad, võiks hoopis arvata, et nad viibivad Pegasuse kohvikus. Nende piinavat olukorda arvestades võiks eeldada väikest saatelauset “vastas katkendlikult õhku ahmides” vmt. 

Tegemist on vägagi olulise olukorraga: nüüd pannakse kõigi suutlikkus proovile. Kas on võimalik sirutuda ligimeseni või mitte? Tähenduslikuna mõjub see, et üritus luhtub: keegi ei reageeri soodsalt Marki joigumisele ega eeskuju andvale eneseavamisele. Seda veidramalt aga mõjub romaani lõpp, kui Mark ja Ly teevad plaani asutada tallu vaimusanatoorium, kus edaspidigi “inimesi aidata”. Kummaline lahendus teose tegevustiku loogikat arvestades: teraapilisena plaanitud koosviibimisest on saanud ju pingeline ja ebameeldivaid üllatusi lubav fiasko (kadunud on lambamõrvar Olaf ja veel pole selge, mida Eva otsustab, kas minna Davidiga või mitte).

Lepitavalt aga mõjub romaani lõpus stseen, kus vankumatu mürakas Aleks ei luba oma pojal tigusid tappa (poeg ei salli isa eeskujul homosid ja teod olevat õpetaja sõnul homod). See on suurepäraselt leitud motiiv. Näidates, et Aleks on siiski võimeline muutuma, annab Laanem väga hästi edasi sõnumit lauses “sel hommikul pole küljes ainuüksi uue alguse maik, vaid ka tegutsemise lõhn” (lk 255), mis aga Marki ja Ly vaimusanatooriumi-dialoogi lõpus ei tundu üldse omal kohal olevat.

Küsimusi õhku riputav tunne, et kõiki võimalusi pole ära kasutatud, jääb raamatu lõppedes sisse, kuigi seda tasandab väga hea mulje oskuslikust jutuveeretusest. Lisaks tundub, et Laanem on kirjutanud mõnuga, kirjutamist nautides. Mitmete mahukate karakterite ja nende läbipõimunud suhete kirjeldamises on näha, et jutustajal on oskus näha inimestes kõike, nii kummastavat kui sooja.

*

Lisapala. Laanem on teine romaanivõistluse võitnud naine. Esimene oli 1930. aastal Helene Ranna, kelle raamatu pealkiri oli “Keha ja vaim”. Ranna ja Laanemi võrdlus ei ole iseenesest kohustuslik, kuid sellegipoolest kõlab põnevana küsimus, kuidas suhestuvad läbi romaanivõistluse ajaloo kaks naist, kelle võiduteostel vahet 77 aastat? Tulemus on päris põnev. Mõlemad teosed esindavad psühholoogilist realismi, kust võib leida nii sarnaseid nais- kui meestegelasi. Ranna peategelane on Ilma, vaimsete huvidega haritlane, kes hakkab elama koos talupidaja Augustiga, kes on lihtne ja vähese kultuurihuviga maamees. Vastupidist alternatiivi ja “äratuse õilsamale elule” pakub Ilmale teine mees Toivo. Laanemi teoses satub kahe mehe vahele haritlane Eva, kel avaneb võimalus valida tahumatust ärimehest abikaasa ja intellektuaalist perekonnatuttava vahel. Nii Ranna kui Laanemi teoses leiame noore naise konflikti iseendaga. Ühelt poolt ollakse kohusetundlik perehoidja, kuid see ei rahulda, nii nagu ei rahulda mees: Ilmale on olemuselt võõras tööusku taluperemees August; Eva abikaasa Aleks aga suhtub oma intellektuaalist naisesse kui kiisukesse, keda lõua alt kõditada. Lõppeks toimub Ranna romaani tegevus Saaremaa talus, Laanemil suvilaks ehitatud talumajas ühel Eesti saarel. Ranna romaani kohta ütles Artur Adson, et selles oli “palju dotseerivat-kooliõpetajannalikku”2 – õpetliku sisu ja autorihoiakuga on ka “Väikesed vanamehed”. Iseenesest huvitav teada.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming