Väiksed lood vaiksest soovaimust

ILONA MARTSON

Jaanus Vaiksoo, Soovaimu lood. Kirjastus Eesti Jahimees, 2003. Uskumatu, aga tõsi ? tänapäeva Eestis vestetakse ikka veel muinaslugusid! Viimasel jõulukuul poelettidele jõudnud Jaanus Vaiksoo raamatuke ?Soovaimu lood? on vaid üks mitmest mullusest muinasjuturaamatust. Tegelikult on folkloorist lähtuvaid kogumikke veelgi: Henno Käo ?Ahjukoll ja teisi lugusid? ja Mati Sooniku ?Jõumees Matsi juhtumused?. Heiki Kripsi ?Loomade seiklused? ja Sülli-Reet Vaino ?Lumelõvi ja segadused nahkadega? on ehk rahvusvahelisema ainestikuga, kuid siiski meie oma värskete autorite lood.

See sisendab lootust: muinasjuttude kirjutamine on märk kirjanduse elujõust. Ehkki muinasjuttude hääbumist on kurdetud juba iidamast-aadamast. Nii kirjutas enam kui sada aastat tagasi Ansomardi (Peäro August Pitka, 1866 ? 1915) oma ?Jalgsemaa Kitse-eide muinasjuttude? (1901) eessõnas sellest, kuidas uued põlvkonnad ei oska vana head muinasjutuvestmise kunsti hinnata: ?Juhtubki mõni taadike ahju äärel istudes või vommi veerel vedeldes vanu asju arutama, tonditegemisi, kodukäijate koledusi või mõnda muud lugu luiskama hakkama, kohe peatab teda alt põrandalt hele aabitsa-uurija hääl: ?Vanaisa! Need nõia, tondi, viirastuste, kodukäijate ja teised lollid lood on ju suisa vale. Niisuguseid elukaid ilmas iialgi ei olnud ega ole. Koolis üteldi, et üksi rumalad, harimata inimesed neid usuvad!?

Ja selle argumendi peale jääb taadike vait. Umbes niimoodi, kujutan ette, teevad tänapäeva lapsed oma vanavanematele selgeks, et kes see loll raamatuid üldse enam loeb, kui on ometi olemas arvutimängud ja MSN ja muu selline kraam… Noh, jah. Mõelgem Ansomardile: ainus asi, mis tookord välja surema hakkas, oli ju tegelikult suulise jutuvestmise traditsioon. Ent muinasjutt ise jäi elama. Küsimus oli vaid selles, kui palju mõjutab see teksti, kui muutub vastuvõtu üldine kontekst. Kahtlemata on suur vahe, kas lugu räägitakse ?vommi veerel vedeldes? või ilmub see eesti jahimeeste seltsi ajakirjas ? kus ?Soovaimu lood? esimesena ilmavalgust nägid. Kuid muinasjutu põhitunnused on siiski alles.

Vaiksoo mõnusa muigega vestetud lood on eeskätt XIX sajandi eesti muinasjutu stiili-imitatsioon. Selle saame selgeks siis, kui kõrvutame ?Soovaimu lugusid? kasvõi sellesama Ansomardi loominguga, aga miks mitte näiteks Kunderi juttudega. Samas on see imitatsioon nii osavalt tehtud, et vähesema kogemusega lugeja (näiteks toosama, kes eelistab aega arvuti taga veeta) vaevalt et midagi aru saab. Autor on põiminud folkloorist tuntud motiive, eeskätt soovaimuga seotud pärimuse omaenda fantaasiaga. Vaevalt et omaaegne muinasjutuvestja oleks suutnud välja mõelda lugu mõisahärrast, kes karistuseks julmuse eest peab kandma ?oti seelikut! Ent tänapäeva kontekstis hakkab lugu mängima.

Lõppeks on seda laadi pasti?id postmodernses kirjandusilmas ju laialt kasutusel. Kohe tulevad meelde Boriss Akunini populaarne pseudokrimi XIX sajandi Venemaast ja Umberto Eco keskajaromaanid, kodumaises kontekstis vast on sama võtet viimasel ajal vahest kõige järjepidevamalt kasutanud Indrek Hargla. Kõige puhtam kodumaine pasti?? on ka hiljuti esilinastunud film ?Sigade revolutsioon? ? kah ju osavalt vestetud muinaslugu vana hea EÕMi teemadel. Kes omal ajal malevas käinud, mäletab muidugi midagi muud. Kuid mis sest! Peaasi, et lugu müüb ja noored möllavad, onju?

Kokkuvõttes: ?Soovaimu lood? on välimuselt ehk veidi tagasihoidlik, kuid sisult üsna kaasaegne raamat. Autor rakendab äraproovitud vorme ja võtteid, valides samas välja just enesele sobiva reeglistiku. Ega seegi pole juhus, et raamatu peategelane ise on tark rahumeelne sooelanik, mitte järjekordne kaval sulane või kole, aga rumalavõitu koll. Küllap on selline mehike Vaiksoole endalegi hingelähedane, ega ta muidu teda raamatusse raiunud poleks. Tore raamat on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming