Ühekülgne, aga tõetruu rolliluule

PAUL RAUD

Eesti luuletajaskonda on lisandunud noor poetess Kelly Turk. Autor, kes on pärit Põltsamaalt ja õpib Tallinna ülikoolis ajalugu, on luuletusi avaldanud ajakirjas Värske Rõhk. Möödunud nädalal esitles ta oma debüütkogu „Reaalne elu”. Raamat ilmus „Värske raamatu” sarja 16. raamatuna ja alustuseks tahan kohe tunnustada kujundajat Maris Kaskmanni, kes on Turgi kogu, nagu varem Sveta Grigorjeva omagi, suutnud visuaalselt põnevaks meisterdada. Nimelt kaunistab iga eksemplari kaant kleeps ühe siseillustratsiooniga, mistõttu on iga raamat ainulaadne. Esitlusel oli lugejatel muide võimalus kleepsud oma eksemplarile ise valida.

Turk on äratuntav oma tabavate ja tihti muhelema panevate vabavärsiliste luuletuste poolest. Näiteid: „koer läks maksma / ikka kopsaka summa / ja kui mingi lontrus ta leiaks / täitsa tasuta / ajaks ikka närvi küll” (lk 11); „kuule pirjo on ka linnas! / loodan et ta ei tule siia / siis pean uue postituse tegema” (lk 8). Ta räägib ning heidab isegi tibake nalja lihtsameelsete ja pinnapealsete inimeste üle, võttes seejuures mõnusalt üle nende mõtlemisviisi ning eriti keele: „hiljem seisin hessi järjekorras / olin jumala putsis / tahtsin burksi ning koju minna” (lk 24). Autor kasutab ka noorte slängi ja ingliskeelseid väljendeid: „homme saame selku ees kokku ja ostame siis nänni ära / jummala änksa õhtu tuleb” (lk 76); „ostaks viina ja pakuks küüti / vaba place” (lk 70). Osav keelekasutus teeb Kelly tekstid iseäranis mõjuvaks ning tekib tunne, nagu räägiksidki tegelaskujud lugejaga, eriti esinedes oskab Turk seda kõike kenasti edasi anda.

Kelly Turk

Kelly Turk

Reimo Kelp

Kogus leiduvad tekstid võikski jaotada kahte ossa: selged rolliluuletused („lihtsalt ilus”, „virks”, „minu egiptuse mees”) ja luuletused, kus rollipiirid on hägusamad. Viimased teevad luulekogu eriti paeluvaks, sest neis tekstides („puukaisutaja”, „mõlgutused pärast trenni”, „diip vend”) näivad luuletajanna ise ja roll nii segunenud ja põimunud, et on raske vahet teha, kust algab Kelly ja kus lõpeb kujutatav inimene (kui ta seal üldse on). Turk on ka ise öelnud: „Sellepärast meeldibki mulle luuletusi kirjutades kellegi roll võtta … niimoodi kirjutades pole aru saada, kus on mina peidus” (Värske Rõhk, nr 39 / sügis 2014).

On tõesti tore, et leidub luuletajaid, kes vaevuvad rolliluuletusi kirjutama – sellised tekstid on ääretult köitvad ja Turgi omad ka tõetruud. Tema luulekogust leiab aga silmakriipivatki. Kuigi tema rolliluuletustes tegutsevad esmapilgul täiesti erinevad inimesed (soome ehitajad, ülbed tibid, boheemlased jne), siis peegeldab enamik tekste ikkagi ühte inimtüüpi. Luuletused annavad hääle enamasti materiaalsetele, lihtsameelsetele, kergesti ärrituvatele ja teisi halvustavatele tegelastele: „miks ei ole siin louis vuittoneid küsin ma” (lk 4), „jälle sama pluus seljas mis eelmine kord” (lk 7), „sel õigel mehel peaks / olema kindel sissetulek” (lk 15), „sellele nõukaaegses adi dressis eidele” (lk 23), „sest odav pask mulle jalga ei lähe” (lk 63), „ta maksaks minu eest kõige rohkem / kaameleid / terves riigis /aga kahjuks tal polnud neid” (lk 48), „no mina küll nii hoor ei ole” (lk 31), „nahhui miks ta pidi olema nii rõve” (lk 23), „kõik need lollakad eided” (lk 35), „ta on täiega loll ju” (lk 76) jne. Tekstid on seega mõnevõrra monotoonsed ja ühekülgsed, mistõttu võiks Turk kirjutada rolliluuletusi ka inimestest, kes on komplitseeritumad ja mitmekülgsemad, ning anda edasi emotsiooni neile omase keele kaudu. Loodetavasti võib seda leida tema edaspidisest loomingust.

Värske Rõhk on igatahes tutvustanud luulemaailmale järjekordset noort ja põnevat autorit. Kelly, you go girl!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming