Vaade läbi danteliku augu

Doris Kareva

Kõnelus Maarja Kangroga Kui lugesin läbi „Danteliku augu”, vaatasin huvi pärast järele, mitu raamatut Maarja Kangro õieti avaldanud on – ega suutnud uskuda, et tegu on alles teise novellikoguga. Ühtaegu on kõik lood nii erinevad, et jäävad hästi meelde, siiski on need kõik kirjutatud äratuntavas stiilis, mis võiks praeguseks olla end kehtestanud kaubamärk. Umbes nii, et kui anda küsimusele „Kuidas päev oli?” vastus „Noh, nagu mõni Maarja Kangro novell”, võiks eeldada silmapilkset arusaamist. Sama peaks kehtima Mehis Heinsaare ja Peeter Sauteri puhul; võimalus, et päev võiks sarnaneda Jüri Parijõe või Richard Rohu kirjeldatule, kahaneb järjest. Mõned küsimused autorile. Sinu novelle iseloomustab intellektuaalsus ja intensiivsus, situatsioonide kohati groteskini küündiv tragikoomika ning ühtlasi paikade, tegelaste ja olukordade kas äratuntavus või usutavus. Samas ei usu, et luiskamise lust sulle võõras oleks. Mismoodi üks novell su peas õieti sünnib? Kas selle vallandab mõni stseen või tegelaskuju? Novelliideed saan ma enamasti pigem sündmustest kui tegelaskujudest, eksistentsialistlikult võttes on ju ka inimesed sündmustest kokku pandud. Sageli lähtun mind ennast puudutanud tõsielusündmustest, mille puhul oletan, et nende lahtikirjutamine võiks midagi pakkuda ka teistele. Õigupoolest nende lugude puhul, mis mu enese arust on paremini õnnestunud, olen olnud kahtlusteta veendunud, et antud sündmus tuleb kirja saada, kuna see võiks just oma tegeliku asetleidmise ja autentsusega olla tüübi esindaja. Mõni sündmus või sündmuste kooslus on lihtsalt nii efektne, et tundub raiskamine jätta see kasutamata. Tuleb vastu võtta, mis elu pakub, ja mitte kohkuda kasutamast seda, mis sa ise elus kokku oled mätsinud. Eks ma mõnes suhtes veidi ekshibitsionistlik kirjanik võin tunduda, aga ma ei arva, et see, kust aines võetud on, oleks mingisugune esteetiline väärtustamiskriteerium. Anything goes, kui klassikuid tsiteerida. Moraalsed ja juriidilised aspektid on muidugi hoopis teine teema. Mu vana meetod on võtta algsituatsioon päriselust, ka dialoogid osaliselt otse maha kirjutada, siis juhtunut retušeerida, veidi üle maalida ja vahel hüperboolselt lõpetada. „Klaasnuudlite” lõpus veristab keegi end kirjaniku tehtud vastiku roa pärast, tegelikult midagi niisugust ei juhtunud, roa prototüüp haises külmkapis rahulikult veel mitu päeva.

Aga ka selles novellikogus on otsast lõpuni välja mõeldud lugusid, näiteks „Žürii”. Idee sain küll jällegi tõsielust: kui olin 2010. aastal kulka žüriis, toimus meil üks istung Tartus ja pärast istungit tahtsin ma minna ühe Tartus elava sõbra sünnipäevale. Kuna olin ühtlasi lubanud kaks teist žüriiliiget autoga Tallinna viia, võtsin nad kõigepealt sünnipäevapeole kaasa. Mu sõbra abikaasa kirjutab ka luuletusi (ehkki tol aastal polnud ta raamatut avaldanud) ja nii sai vist Kajar Pruuliga korra nalja tehtud, et eriti jube oleks selline žürii, kes tuleb autoreid koju inspekteerima. Hakkasin seda mõtet endamisi edasi arendama. Aga mu Tartus elavad sõbrad ei ole mitte mingil moel selle novelli tegelaste prototüüpideks, kaugel sellest.

Oled pälvinud auhindu ja aastapreemiaid nii oma luule kui proosa, aga ka tõlgete eest. Millisest hetkest saab selgeks, kas tekst pöörab luuletuseks või novelliks?

See on enamasti üsna ruttu selge. Kuigi, eks mu luule ja proosa vahel ole üsna mitmeid temaatilisi ja motiivilisi kattumisi; ühes raadiosaates on (:)kivisildnik need motiivikattuvused muljetavaldava põhjalikkusega välja toonud. Sellegipoolest, mõni motiiv või ideevälgatus, mis luuletuseks tihendatuna (mu enda arust) toimib, muutuks proosapalaks venitatuna tüütuks mõlgutuseks. Võib-olla saaks mõnede mu luuletuste motiividest ja mõtetest teinekord pigem esseesid kui novelle. Olen vahel vastupidises suunas rappa läinud, üritades hargnevat ainest üheks luuletuseks pressida. Näiteks püüdsin vaidlusest, mis mul sõbraga algas mee ja suhkru kasutamise teemadel ja paisus poliitiliseks väitluseks liberaalsuse ja konservatiivsuse üle, algul luuletust kirjutada, aga see luuletus tuli väga jäntske ja raskepärane. Siis tegin vestlusest hoopis novelli “Suhkur”, mis ilmus mu eelmises proosakogus. Vahel jälle on mõnd ainest efektsem ja naljakam arendada luulevormis. Näiteks loo purjus ehitajast, kes mind kunagi Klooga rannas enda juurde vorsti sööma kutsus, valasin viiejalalisteks jambideks: me mõlemad olime oma eluga puntras, see tragikoomika lihtsalt nõudis väljendust kauni klassikalise meetrumi kaudu.

Otstarbekas on kirjutada luuletus ka siis, kui tahad mõnele üksikkujundile kindlalt prožektorivalgust heita: kui see kujund esineb vaid ühe elemendina proosapalas, võib ta nii mõnegi lugeja jaoks kaduma minna.

Kas pead end ise rohkem luuletajaks, prosaistiks või tõlkijaks? Millisel suunal tahaksid kõige varmamalt edasi liikuda?

Pean end praegu kindlasti kõige rohkem prosaistiks, kuigi olen pikemate asjade kirjutamiseks ehk veidi laisavõitu. Ja selle aasta algul loodan välja anda ka uue luulekogu. Aga proosa osas on kõige rohkem ideid, mis tahavad realiseerimist, ka romaani kujul – tuleb end distsiplineerida ja see asi ette võtta.

Selleks, et end eelkõige tõlkijaks pidada, on mul see va egokene liiga suur. Ma ei pea end mingiks ülioriginaalseks loovvaimuks (paljukest niisuguseid üldse olla saab), pigem ikka üleskorjatud ja varastatud elementide töötlejaks, aga hing ei annaks rahu, kui ma ise midagi ei kirjutaks. Kuni ma end veidi totralt kirjutamast tagasi hoidsin, olin tegelikult frustreeritud ja ärevil, seejuures ka teiste loomingu suhtes kriitilisem ja sapisem. Hea, et sai kraan lahti keeratud, muidu oleks veel tulnud hiljem kirjutada soome muusikakriitiku Heikinheimo laadis „Mätämunan muistelmat”. Aga tõlkimist jätkan jõudumööda ikka ka, see on hea võimalus mõne teise inimese mõtlemisviisile süvitsi läheneda. Kardan natuke, et mu tõlkimisoskused on veidi roostes, tahaksid uut sisseõlitamist: näiteks Zanzotto-taolist poeeti ei julgeks küll praegu enam ette võtta.

Oli aeg, mil kirjanikele pakuti võimalusi elada ja töötada koos nn lihtsate inimestega tehastes, kalurikülades, põldudel, kaevandustes, et kajastada nende elu. Tänapäevased stipendiumid pakuvad pigem võimalust viibida loomekeskustes ja suhelda omasugustega. Järjest enam ilmub teoseid, mis kirjeldavad kirjaniku elu („Üha enam kirjutavad nad sellest, kui rusuvalt palju kirjutatakse…”). Sageli ja omamoodi hellusega heiastuvad neis loomekodud, vahel vaetakse ka suhteid tõlkijate, lugejate ja kirjastajatega. Kas lugejana pakub sulle rohkem äratundmisrõõmu võimaldav teos või täiesti tundmatute maailmade vahendus?

Mugava inimesena naudin vist rohkem ikka omasugustest lugemist. See ei tähenda muidugi, et eelistaksin muudkui lugeda seda, kuidas kirjanik kirjutab kirjutamisest ja kirjanikest – niisugust kirjandust varitseb kahtlemata umbsuseoht. Sellegipoolest eelistan kindluse mõttes romaani, kus peategelane tsiteerib (või tõlgib, uurib jne) Zola „Söekaevureid”, romaanile, kus ta ongi tänapäevane söekaevur. Muidugi võib ta olla ka kaevuriks või kallurijuhiks jne läinud filoloog, see annaks asjale märksa hõrguma varjundi. Samastumismugavus (eelkõige autorihäälega) on mulle tähtis, ma ei salga, et tahan tihti Barthes’i mõistes ikka ka head mõnuteksti, texte de plaisir’i. Ja mõnus on lugeda, kui peategelane on tundlik intelligentšikuhing – ükskõik, mis ühiskondlikku positsiooni või eluvaldkonda selline tüüp esindama poleks pandud, olgu ta taksojuht või kassaneiu. Peaasi et lugedes ei hakkaks vaim tühikäigul jooksma.

Selleks et täiesti tundmatu maailma kohta midagi teada saada, on otsese kokkupuute kõrval kahtlemata palju kasu kirjandusest, mis võrsub sellest teisest maailmast (kultuurist) enesest. Faktilist teavet võime me ju rohkem saada populaarteadusliku kirjanduse kui fiktsiooni kaudu, aga kirjandusliku narratiivi vahendusel saadav info jääb tihtipeale paremini meelde, samuti annab ta edasi seda elutunnet, mida teatmike või huvireisi kaudu on raske kätte saada. Aga see puudutab rohkem „väliseid” kultuurierinevusi, mida annavad edasi teiste kultuuride haritud esindajad, kui teisi maailmu oma sootsiumi sees.

See on vana küsimus, kas kirjaniku missioon peaks olema teha häält ka nende eest, kes seda ise arvestataval tasemel teha ei suuda. Ja kuidas teha seda nii, et sa oma eestkostetavatele liiga ei teeks? Eksperimentaalses võtmes on keskkondadega, mida me igapäevaselt ega süvitsi ei tunne, lihtsam õnnestunult mängida, aga psühholoogilist realismi taotledes ähvardab tublit uurimistööd tegevat kirjanikku ikka eksotiseerimis- ja stereotüpiseerimisoht. Tegelikult võiks ju ka tänapäeval saata kirjanikke mingi eristipendiumiga kaevandustesse, ehitustele, hooldushaiglatesse tööle, pärast saaksid nad siis oma läbielamistest vesta, mis võiks välja kukkuda päris naljakas. Kui mina kalurikogemustest kirjutaksin, oleks mu peategelane kardetavasti kalurielu atüüpiline element. Ja ma ise eelistaksin ka atüüpilisest elemendist lugeda, mis parata.

Mis on sinu meelest kõige olulisem, mida riik, kirjanike liit või mistahes muu institutsioon saaks ära teha selleks, et kirjandus õitseks? Mis on sind ennast kõige positiivsemalt mõjutanud?

Kõige positiivsemalt on mind kirjandusfinantsilises mõttes mõjutanud ikka kulka toetused: kulka annab luuletajaile kindlustunde, et selline kahjumlik asi nagu luuleraamat ei jää välja andmata, kuna toetatakse ka kirjastusi. Ja kulka toetus hoiab ka mõnede raamatute hinna mõistlikumates piirides. Ääremärkusena ütlen, et mulle maksis kulka viimase novellikogu honorari küll kehvasti, seepärast võtsin raamatust osa lugusid enne avaldamist välja. Aga eks neil ole otsust raske langetada: kas anda paljudele natuke või väiksemale hulgale korralikult.

Preemiaid võiks rohkem olla, eelkõige rahalisi preemiaid. Lisaks astmelisele tulumaksule, mille puudumine on jätkuvalt meie ühiskonna häbiplekk, tuleks kehtestada ka luksusmaks ja selle eest laekuvast rahast võiks muu hulgas tekitada mõne stimuleeriva kultuuripreemia.

On räägitud Skandinaavia maade süsteemist, kus eksperdid otsustavad kirjastuste plaanide põhjal, millised teosed on väärt laiemat levikut ning tuleks osta raamatukogudele, nii saavad kirjastused neile raamatutele kohe teha suurema tiraaži. Ka see kuluks meile ära.

Väike turg on muidugi häda, mida mingi riikliku programmiga ei muuda. Mil viisil seda laiendada? Traducta eristipendium on suurepärane mõte, hädavajalik algatus, aga suur osa eesti kirjandust antakse välismaal välja paraku ikka ühe-kahe-kolme inimese kirjastustes, olen ka ise sellistele projektidele Itaalias kaasa aidanud. Hea on juba see, kui selline raamat aitab kellelgi mõnele festivalile sõita. Aga sellise antoloogia-taotlusega raamatu kohta nagu „The Dedalus Book of Estonian Literature” võib netist inglise keeles leida paar alla kümne realist annotatsiooni. Kes teab, kas Harglal õnnestub end skandinaavia krimi seljale haakida. Kirjanduse välismaale viimisel on muidugi oluline panna rõhk klassika asemel tänapäevale. Eks meid endidki huvita esmalt see, mis toimub mõnes teises väikekultuuris tänapäeval, ja alles seejärel sealsed suured kirjanduslikud esiemad ja -isad. Eesti kirjanduse tõlkijaid napib igal juhul. Kuidas võiks näiteks soome keelest tõlkijaid meile üle meelitada?

Sa küsisid kirjanduse õitsemise kohta – et kirjandus ise õitseks, peaksid kirjanikud end pidevalt täiendama, lugema rohkesti (ka) võõrsil loodud kirjandust. Ega EKLi liige olemine tähenda veel, et oled paljutõotav või asja eest kirjanik, aga võiks ju näiteks kas või liidu liikmetele sisse seada soodustusi raamatute/e-raamatute/lugerite/kirjandusajakirjade muretsemisel. Kumu pilet, nagu teada, on loomeliitude liikmetele soodushinnaga, see on kena žest.

Aitäh ja tegusat jätku!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming