Vaateid Eeva Pargi proosasse

Kärt Hellerma

Eeva Park prosaistina – kas kanaarilind kaevanduses või peene pintsliga portselanimaalija?       

Eeva Park. Hullu Hansu lugu. Kujundanud Andres Tali. Eesti Raamat, 1988. 

Eeva Park. Tolm ja tuul. Kujundanud  Tiiu Pirsko. Eesti Raamat, 1992. Kordustrükk, Varrak, 2006.   

Eeva Park. Mees, kes mäletas elevante. Kaane kujundanud Milvi Torim. Huma, 1994.       

Eeva Park. Naeru õpilane. Toimetanud Helle Tiisväli. Kujundanud Katrin Kaev ja  Sigrid Pavel. Kupar, 1998.     

Eeva Park. Pääse karussellile. Kaane kujundanud Marek Allvee. Huma, 2000. 

Eeva Park. Lõks lõpmatuses. Toimetanud Maris Makko. Kujundanud Kersti Tormis.  Tänapäev, 2003. 

Eeva Park. Absoluutne meister. Toimetanud Sirje Ratso. Kujundanud Andres Rõhu.  Eesti Keele Sihtasutus, 2006.   

Kaanonita prohvet       

Eeva Park on eesti kirjandusse kuulunud juba aastakümneid. Kuigi ta on avaldanud nii luulet, proosat kui ka näidendeid, on ta üks meie nüüdiskirjanikest, kelle loomingu puhul napib süsteemset kriitikat.       

Tõsi, ta on pälvinud ohtralt üldsõnalist kiitust ja ka mõningaid preemiaid – kaasa arvatud Tuglase novellipreemia –, aga tema loomingu sisemaastik ja olulisemad rõhuasetused on jäänud kriitikute jaoks ikka natuke ebamugavaks, hämaraks, põhjalikumalt läbi valgustamata alaks, milles kajastuvad teemad on laias laastus kokku võetud sõnadega „suguvõsa taak”, „autobiograafilised sugemed”, „perekondlikud ebakõlad”, „vanemate lahutus” vms. Need on kunstlikud, välised hoovad, mis loovad küll kuvandi, kuid ei anna orientiiri. Kerge on viidata sellele, et Eeva Park on kirjanikest vanemate laps, Aadu Hindi ja  Minni Nurme tütar, ja teha siis kiire järeldus, et „eks see ole loomulik, et ta kirjutada oskab” – justkui oleks see üks vääramatult tingitud asjaolu. Mängu tulevad eelarvamused ja need lasevad fookuse peamiselt kergesti ära nihutada. See on tekitanud mulje Eeva Pargi loomingust kui millestki salapärasest, suletust ja alailma korduvast. Autor ise aga on jäänud teenimatult varju. Hinnatud kirjanik võõrsil, näib Eeva Park  Eestis olevat ikka väheke marginaalne, mittekanooniline autor, kes ühel päeval justnagu kuuluks siinse kirjanduse keskmesse, aga järgmisel päeval jälle mitte.     

Kas ei jätku kriitikuid? Või puudub huvi? Tema romaan „Lõks lõpmatuses” on edukalt tõlgitud rootsi, norra ja saksa keelde. Tänavusel Leipzigi raamatumessil nimetati Eeva Park ja tema romaani saksa keelde vahendanud tõlkija Irja Grönholm maineka Brücke-Berlini preemia nominendiks. Preemia antakse viimase kahe  aasta jooksul Kesk- ja Ida-Euroopa kirjandusest saksa keelde tõlgitud parimale raamatule ja sellele kandideerivad nii raamatu autor kui ka tõlkija. Kuigi seekordne preemia läks hoopis ungari kirjanikule, ei tohiks alahinnata Eeva Pargi romaani sattumist viie nominendi hulka ja autorile osaks saanud rahvusvahelist tähelepanu. See on eesti kirjandusele päris suur tunnustus.     

Ka vaikus võib kanda endas hinnangut ja muutuda retseptsiooni osaks. Leidub ju viljakaid kirjanikke, kes naudivad üksnes lugejamenu  ning on harjunud sellega, et ametlik kriitika nad heal juhul üksnes mõnes ülevaates ära märgib. Kuigi ka säärane vaikus, mis pole sisimas jäine, vaid pooldav ja soosiv, on ikkagi vaikus.     

Miks? Muide, märkasin, et sama küsimuse esitab ajakirja Interlitteraria värskes numbris Cornelius Hasselblatt, kes vaatleb eesti kirjanduslugusid neisse mahtunud autorite  soolisest kuuluvusest lähtudes. Artikli autor avaldab muuhulgas imestust selle üle, miks on üks tema lemmikkirjanikke Eeva Park välja jäänud kõige uuemast, 2001. aastal ilmunud ligi 700-leheküljelisest „Eesti kirjandusloost” (vt C. Hasselblatt, Chercez la femme or How Gendered Are Estonian Literary Histories and Handbooks? – Interlitteraria 2010 nr 15/2, lk 313).     

Kirjandusliku meisterlikkuse puudumist Eeva Pargile kindlasti ette heita ei saa. Vahest pole ta peavoolu seisukohalt piisavalt irooniline, piisavalt kuri, piisavalt intellektuaalne, piisavalt sotsiaalne, piisavalt lõmpsiv, piisavalt kalk? Või pole ta oma sündmustiku ja tegelaskonna konstrueerimisel piisavalt osav? Seegi ei pea paika. Imelik, otsest põhjust tagaplaanile jäämiseks justkui polegi. Eeva Park pole pealegi ainus võimekas naisprosaist, kellest kriitikud  ja žüriid kipuvad mööda vaatama. Võib ainult spekuleerida, miks see nii on.   

Meenutagem, et romaanis „Lõks lõpmatuses” on inimkaubanduse ohvriks langenud naispeategelane alandustest hoolimata ikkagi säärane isiksus, kes valib endale ise saatuse ja maksab kurjuse eest kätte. Ta pole ettur ja patriarhaalse elukorralduse isetu mutter. Ta ei lase end lõpuni allutada, vaid hakkab vastu, määratleb ennast – kuigi uue elu alustamiseks tal enam jõudu ei jää. Vastupidise näite pakub Mari Saadi romaan „Lasnamäe lunastaja”, mis  teatavasti pälvis 2008. aastal kultuurkapitali proosapreemia. Selle raamatu peategelane võttis seksiorja missiooni ennastohverdavalt omaks, justkui oleks selle talle peale pannud Jumala sõrm.   

Ühelt poolt kolmandas isikus antud naispeategelase ohvrifilosoofia, teiselt poolt vägistatud minategelase raevukas hammaste paljastamine – kumba eelistada, kumb eesti kirjandusmaastikku rohkem sobib? Retooriline küsimus, eks ole.     

Mari Saadi tegelane on naine, kelle alalhoidlik loomus kannatab ülekohtu vaguralt  ära, lisaks seletab ta omaksvõetud ohvripositsiooni „praktilise kasuga” kellegi teise heaks – sest vägivallale leiab ju alati argumente, oleneb vaid, kust vaadata –, Eeva Pargi oma aga kättemaksuhimuline fuuria, kes ei soostu loobuma eneseväärikusest ka surma palge ees. See, kes talle püstolikuuli pähe kihutab, on vähemasti ta ise, mitte keegi teine. Mari Saadi loodud sotsiaalne ohusituatsioon – õigupoolest selle fantaasiamudel – pälvis  Eesti kirjandusžüriide heakskiidu, Eeva Pargi oma tegi seda väljaspool Eestit.   

Ajast ees       

Alustas Eeva Park hoopis luuletajana, tema esikkogu „Mõrkjas tuul” ilmus 1983. aastal. Esikromaan  „Hullu Hansu lugu” nägi trükivalgust aastal 1988. See oli lugu XIX sajandi talumehest, kes ei leppinud oma õigusetu olukorraga ja hakkas võimu vastu mässama. Tagantjärele mõeldes langeb raamatu ilmumisaeg kokku tollases Eesti ühiskonnas toimunud võimsate kobrutustega.       

Muidugi, üksikisiku ja ühiskonna konflikt on ikka kirjandust viljastanud, olenemata samal ajal elus toimuvast. Lihtsalt vahel satuvad elu ja kirjandus toimima sünkroonselt. Ainult et seda ei panda kohe tähele. Ilmsiks tuleb see  alles teatava distantsi tagant, siis, kui on käes tõlgenduste, kokkuvõtete ja järelduste aeg. Mõned kirjanduslikud konstruktsioonid ärkavad ellu tükk aega hiljem, uues kuues ja töötluses – ja paraku mõne teise kirjaniku teostes. Ajalugu ja poliitika on eesti kirjanduses ikka olnud seesugused „kõvad” teemad, mis lennutavad autori automaatselt laiemasse huviorbiiti. Eeva Pargi ja „Hullu Hansu looga” päriselt nii ei läinud – ent kindlasti on Eeva Park  ajast ees oma seni viimase romaaniga „Lõks lõpmatuses”, mis kõneleb ühest Saksamaale prostituudiks petetud Eesti tüdrukust. Raamat ilmus juba aastal 2003, aga inimkaubanduse, eesti tüdrukute välismaale prostituutideks müümise teemat on Eestis probleemina laiemalt teadvustatud alles nüüd. Mäletatavasti pühendas üks hiljutine ETV „Pealtnägija” sellele teemale pika lõigu. Nii et kontekst kasvab romaanile pikapeale järele. Võime seda võtta  kui kirjanduse prognostilise toime ja Eeva Pargi hea kirjanikuvaistu suurepärast näidet. Viimase on ära tundnud lugejadki. Eeva Pargil pole põhjust vähese loetavuse üle kurta. Kõik tema raamatud, mis ma raamatukogust võtsin, olid sõna otseses mõttes kapsaks loetud.   

Ometi võinuks Eeva Pargi tugev sotsiaalne närv talle senisest rohkem loorbereid tuua. Mis  tal puudu on? Või üle? See, kuidas bestseller sünnib, ei ole praeguse kirjatüki küsimus, aga küsigem siis teisiti. Kas pole tema käsitluslaad ehk liiga „pehme”? Kas ei kirjuta ta „vales võtmes”? Ta on ikka kirjutanud raamatuid, kus elu ja maailma nähakse naispeategelase vaatevinklist, tema mõttemaailmast ja tõekspidamistest lähtuvalt. Seal figureerib naine isiksusena, mitte meestegelase muusana või mõne pakilise ühiskondliku probleemi personifikatsioonina.  Selliseid raamatuid tuleb kogu aeg juurde ja nendega on hakatud üha rohkem arvestama. Eeva Park aga on alati selliseid raamatuid kirjutanud – ja huvitaval kombel sulas ta päris hästi traditsiooni juba siis, kui ta sellel, ühe noore naise elukogemust väljendaval „kirjandusväljal” veel üsna üksi oli. Vähemasti ei hälbinud ta sellest nii oluliselt, et temast suuremat välja oleks tehtud. 

Terav sotsiaalne närv ei ole ainus Eeva Pargi trump. Ta on ka peen psühholoog ja hea loojutustaja. Seda kombinatsiooni ei kohta just sageli. Sotsiaalse närviga liialdamine võib halvemal juhul viia lõmpsivasse kommunaalsatiiri või takerdumiseni igapäevaprobleemide olmeabsurdi. Hea sotsiaalne närv on ju ka väikese inimese ja nimetu riigimasina konflikti  lugematute siiretega teema taga. Seda sorti kannatuste karikas ei saa ju kunagi päriselt tühjaks, elu viljastab seda iga päev piisakese lisaga. Selleks pole sõda või okupatsiooni vajagi. Siiski avaldub kirjaniku anne esmalt karakteriloomingu kvaliteedis, mitte niivõrd ühiskondlike valupunktide torkimise osavuses. Materjali võib kuhjata ja assotsiatsioone võib pillata, aga ilma veenva tegelaseta ei veena ka tulemus. Sotsiaalse närvi ja eneseteadliku  intellekti sümbioosis sünnib halvemal juhul vaid kuri, irooniline vaimutsemine, millest surematu kirjandusteose jaoks jääb väheks.       

Tundelisuse koorem     

Eeva Pargi tugevus on avaras, plastilises inimesekujutuses,  usutavates, nüansseeritud karakterites. Tõsi, ta loob oma, natuke katkise, natuke häiritud ja natuke puuduliku maailma – kuhu ometi alati lisandub mingi kõrgem, tabamatu lisaheli. Mis see on? Mingi salajane pürgimus, millegi pingestatud ootus; lootus, lennukus, tundeerksus … Nimelt tundeerksus, lisaks mingi idealistlik paine näib olevat Eeva Pargi loomingu keskseid omadusi, tema raamatute kujuteldava väärtussüsteemi tugisambaid. 

Aja vaimu silmas pidades on see pigem tema loomingu nõrk koht. Tänapäeva kirjanikult ei oodata mitte niivõrd idealistlike pürgimustega varustatud tegelasi ja romantilistest tunnetest nõretavaid teoseid, vaid pigem teadlikult kalkuleeritud süžeid, kus ei tegutse mitte unistajad, vaid jõhkardid. Või siis ajaloolisi panoraame, kus voolab ojadena verd ja kuhu on pikitud piisavalt alandatuid ja solvatuid.         

Mida sellest järeldada? Karaktereid luua Eeva Park oskab, nüüd oleks vaja veel teha mõned ratsionaalsed otsustused ja kõik „kunstilised liialdused” üle parda heita. Nali naljaks, Eeva Pargi loojanatuur on teistsugune. Tal on teised märksõnad. Missugused? Seal, kus on vaja nõelavat ühiskonnakriitikat, on ta liiga ettevaatlik. Seal, kus on vaja  vimmakat absurdi, on ta liiga hajus. Seal, kus on vaja jämekoomilisi portreid ja kontrastseid, kiiruga plätserdatud pilte, eelistab Eeva Park õhulisi, natuke nähtamatuid figuure ja peene pintsliga maalitud pastelsetes toonides akvarelle.       

Ta setitab välja pisimagi üksikasja kõige tavalisemas elulises stseenis, loob äratuntava, natuke ohtliku atmosfääri. Tal pole vaja allegooriaid ega hüperboole, tema aine on igapäevane elu oma tooruses ja täisverelisuses. Oskust elu kõige troostitumaid, kõige argisemaid külgi eriliselt hõõguma panna ei valda  mitte iga kirjanik, Eeva Park aga küll. Ta on portreteerija, vahendaja ja kujutaja, mitte analüütik. Ta joonistab välja detailid ja värvib nende ümber ära isegi õhu.       

Raev ja rebenemine       

Missugune ikkagi on Eeva Pargi proosa? Kus peitub selle ligitõmme? Ühel hetkel on ta portselanimaalija, kes nikerdab nurgas vaikselt magustoidukaussidele vinjette, siis aga vahetab kohta ja asub meisterdama uhkeid pannoosid. Ja kui ta oleks keraamik, siis teeks ta teekannustki imelise  skulptuuri.       

Tuleb tunnistada, et ta on natuke salapärane kirjanik, kelle käekirja iseloomustamiseks sobivad paremini kunstist pärinevad võrdpildid  kui mõni rafineeritud kirjandusteoreetiline finess.     

Juba oma esimestes romaanides „Tolm ja tuul” ja „Naeru õpilane” näitas autor end  sugestiivse jutustajana. Tekstid pulbitsesid, kihasid, mäslesid, neis tormitses üks suur jõuline hoovus, mis haaras kaasa – oma sisemise metsikusega, pinnale trügiva raevukusega. Rida-realt hoogsalt kulgevas tekstis on kõik võrdselt tähtis, võrdse jõuga maalitud. Pinge kasvab nimelt jutustuse enda seest, selle stiihiatest, mitte sündmustiku lineaarsest joonisest või kompositsioonilisest täpsusest. See on psühholoogiliselt peen, viimistletud  suhtemaastik, väliselt habrastest, aga seesmiselt väga vastupidavatest niitidest kootud võrk, mille puhul jääb mulje, nagu võiks see iga hetk rebeneda, aga mida rohkem selle sisusse süüvida, seda tugevamaks, vääramatumaks, saatuslikumaks see osutub. Ja siinsamas, otse käeulatuses, tundub olevat piir, millest alates kirjandus käriseb eluks – või elu kirjanduseks. Esimestes romaanides ju sama hästi kui puudub gradatsioon: kõik sündmused, stseenid,  dialoogid – isegi poeetiliselt kandvad looduskirjeldused – kulgevad ühtlasel, monotoonsel, kuid kindla käekirjaga tempereeritud nivool. Kuigi need tekstid polnud tehniliselt laitmatud ja neis justkui polnudki keskset intriigi, ei seganud see neid nautimast, sest detailid, sündmused, suhted, karakterid olid hingestatud ja elavad, isikupärast kantud.       

Romaani „Lõks lõpmatuses” kompositsioon näib varasematest rohkem läbi mõeldud ja süžeeline pinge püsib algusest lõpuni. Lausedki on teistmoodi, viimistletumad, läbitöötatumad  – erinedes algusaegade tunglevusest, kirge ja metsikust peitvast väljenduslaadist. Kui aus olla, siis Eeva Pargi esimesed romaanid meeldivad mulle tema hilisematest tekstidest isegi rohkem: need on plastilisemad ja värvilisemad, neis on rohkem nooruslikku puhtust ja vähem tumemeelsust.       

Mängud koletisega       

Eeva Park on hea psühholoog, kes oma loomingus osutab arhetüüpsetele inimtunnete ja -suhete mehhanismidele, mis justkui alati kehtivad, kuid pole kunagi ühesugused. Ta toob nukraid tunnistusi muserdatud, kõikuva enesehinnanguga inimestest. Niisuguseid inimesi on tema loomingus palju. Mis siis õieti on kirjaniku ülesanne? On ta ühiskonna valvekoer? On ta kanaarilind kaevanduses? Või inimhingede insener, nagu  vanasti öeldi?     

Eeva Pargi loomingu umbes kolmekümne  aasta lõikes kehtestuv arengujoon tõstatab olulise küsimuse, mis on saatnud kunsti ja kirjandust modernismi algusaegadest peale ja on viimastel aastakümnetel tõusnud kultuuriprotsessi keskmesse. Ainult et nii mõnigi, kes ennast intellektuaaliks peab, eelistab sellest kas mööda vaadata või seda meelepärasemas laadis interpreteerida. Pean silmas seda, et osa nüüdisaegseid kultuurinähtusi tegeleb agaralt inimloomuse  nõrkuste võimendamisega, rõhutades inimese pahelist, kurja ja deemonlikku poolt. Seda ei saa keelata, sest demokraatia annab igaühele võimaluse end vabalt väljendada. Kui aga kurjust levitatakse põhjendusega, justkui saaks selle abil inimest sundida „endale näkku vaatama”, siis pole see mitte kultuuriliselt haritud publiku kasvatamine, vaid märk vägivallast.       

Ka kirjanduses on viimastel aastakümnetel märgata sundust näidata ennast kui koletist, uurida ennast kui koletist, küsida endalt,  miks ma olen koletis … Need küsimused pole juhuslikud ja flirtivad. Neist on saanud kinniskujutelm, mis on levinud kultuuri kõigis valdkondades. Seda kujuteldavat koletist on varasematelgi aegadel portreteeritud, sellega mängitud, sellest apokalüptilisi visioone loodud. Koletis on ja jääb, aga see, kui temast enam üldse vabaneda ei taheta, näitab üksnes kultuurilist allakäiku. Koletise müüt on kui kollektiivne luupainaja, mis rõhub rinnal ega lase hingata. Piisab  vaid natuke nihutada pilku, kui see osutub vaid kergekäeliselt omaks võetud illusiooniks. Vägivalla kujutamine ju vägivallast ei päästa. Vägivald sünnitab vägivalda – mis tahes sildi all ka seda ei serveeritaks.       

Tänapäeva kunst ja kirjandus pole nõrganärvilistele, hoiatavad kriitikud. Võib-olla. Ainult et elu on alati hullem. Koletistega, mida tema loob, ei suuda kirjandus ja kunst eales võistelda.       

Vaikus ja vägivald 

Ka Eeva Pargi tegelasi närib tihtipeale ilmajäetuse ja puudulikkuse tunne, teatud obsessiivne hoiak – selline alateadlik valvsus, mis on sisemise kaitsetuse, haavatavuse märk ja peegeldab hirmu iseäranis võimalike psüühiliste ohtude ees. Tema varasemate romaanide peresuhetes  leidub palju omavahelist vaenu – toorest, väsimusest põhjustatud vaenu. Seal on isa ja ema, kes üksteisega läbi ei saa, ning lapsed, kes kannatavad kodus möllavate tumedate tundetormide tõttu, jäädes silmitsi oma tungide, oma üksijäetuse, oma enesesäilitamisinstinktiga, oma koletistega. Nad kargavad üksteisele turja, teevad üksteisele haiget – ja on oma raevukuses ühtviisi abitud. Enesehävitustung ragistab ussina nende ihu ja hinge kallal, eneseviha hall jahukaste katab  nende nahka. Igapäevaelu on täis ohte, ligimesed on reetlikud, iseenese eest tuleb igal hetkel väljas olla. Vajadusest kaitsta end mõttelise vägivalla eest, maksku mis maksab, sünnivad pained, pinged ja vääritimõistmised.       

Kui autor kellelegi oma perekonnaromaanide  tegelastest kaasa tunneb, siis ema Ingele („Tolm ja tuul”), kelle pärsitud loomingulisus tõi kaasa mingi sapise demonstratiivsuse, elule „võiduka” käegalöömise – ja kes suurimategi raskuste kiuste vaimselt ei alistunud. Oskus kirjutada üles elulisi, igapäevaseid perestseene niimoodi, et neist kiirgav valus pinge ei jäta lugejat puudutamata, on Eeva Pargi lugude tunnus, nende kvaliteedinäitaja. Tema nõelteravad novellid on laetud vaikusest.  Neis on sees augud ja pausid, mis kannavad. Nad mõjuvad – hoolimata teatud lõpetamatuse ja poolikuksjäämise illusioonist. Tähtis on atmosfäär, mitte puänt. See on tema loomingus nii läbiv, et võiks olla koguni omaette kunstiline võte.       

Pargi novellid on kohati plahvatusohtlikult pinges. Neist õhkub varjamatut pessimismi. Olukorras, kus üks suhtlemise akt järgneb teisele, on neis osalevad inimesed kõik hingeliselt üksinda. Nendevaheline kommunikatsioon ei toimi. See on traagiline ja painav.  Aga üha uuesti, justkui teab mis sunduse ajel valgustab kirjanik oma tegelaste kaudu välja mingi tähtsa hetke, kus kõik on eos, millest kõik – nii minevik, tulevik, kui ka olevik – sõltub ja lähtub. Korraks vilgub see nuga, mida saatus igaühe jaoks eraldi ihub. Inimene tervikuna – nii tema ajendid kui ka olemus – on otsekui peo peal.       

Parimatel hetkedel maheneb kirjanduse ja elu vaheline konflikt ning muutub millekski  muuks, millekski neist mõlemast suuremaks. Neil hetkil on eriline väärtus ja nende nimel tasub tööd teha. Siis taanduvad kõik koletised, viimane kui üks. Usun, et Eeva Park mõistab seda suurepäraselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming