Vaatepunktide paljusus või segapuder?

Erkki Bahovski

Euroopa ajaloo ristteed. Käsitlusi Euroopa ajaloo võtmehetkedest. Koostanud Robert Stradking, tõlkinud Kristjan Tedre ja Piret Ruustal. Argo, 2012. 440 lk. Kui Eestis oli selle aasta algul puhkenud sõnasõda keskajast kõneleva „Eesti ajaloo II” ümber, ei suutnud teatud rühm kodanikke kuidagi mõista, et ajaloole võib olla ka mitu vaadet, et ajalugu ei ole dogma, mis peab olema kirikukogus kinnitatud. Mõni aktiivsem vastane läks koguni niikaugele, et kahtlustas „Eesti ajalugu II” alguse saanud olevat Euroopa Liidu saladirektiivist (milline see ka ei peaks olema). Nüüdse raamatu puhul on rahastamisega vähemalt kõik selge: Euroopa Nõukogu rahaga on välja antud viie ajalookonverentsi materjalid, mis peaksid edendama, nagu raamatu tagakaanel selgitatakse, „vaatepunktide paljusust”. Ja sellega eemaldub raamat – ikka tagakaanest lähtudes – Euroopa ajaloo ühest suurest narratiivist.

Siin „Euroopa ajaloo ristteede” hädad algavadki. Kui keegi oskaks öelda, mis täpselt on Euroopa ajaloo suur narratiiv, oleks meie elu palju kergem. XX sajandist rääkides ei peaks Ida-Euroopa pidevalt Lääne-Euroopale meelde tuletama, et see piirkond on ka olemas; kui aga varasematest sajanditest kõneleda, siis peaks olema kristallselge – ikkagi narratiiv ju – Bütsantsi ja Venemaa koht Euroopa ajaloos jne. Ometi peaks selge olema, et suurt narratiivi me Euroopa ajaloos ei leia. Küsimuse üle, mis võiks olla kas või XX sajandi Euroopa ajalugu ühendav motiiv, on piike ristanud nii poliitikud, ajaloolased kui ka muud inimesed. On pakutud küll, et Euroopa XX sajandi ajaloo juhtmotiiv võiks olla holokaust, kuid ka seda pole 100% kinnitatud.

Briti ajaloolane Norman Davies nendib kuivalt oma suurepärase teose „Euroopa ajalugu” („Europe. A History”) eessõnas, et ülima tõenäosusega on liiga vara üleeuroopalise sünteesi aktsepteerimiseks, sest rahvuslikud tunded mängivad jätkuvalt rolli. Davies on ise katsunud kirjutada Euroopa ajaloo, mis võtaks igast Euroopa riigist midagi, unustamata seejuures üldist narratiivi.

Niisiis, „vaatepunktide paljususe” juurde. Näiliselt pole siin pildil midagi valesti, tegelikult on näiteks Balkani kriise aastatel 1912-1913 vaadeldud küllalt erineva nurga alt. Näiteks oli hariv lugeda Bulgaaria kohta, millest me tõepoolest palju ju ei tea. Ent taas tekib küsimus siis, kui uurida, miks just need aastad: 1848, 1912-1913, 1919, 1945 ja 1989. 1848. aasta puhul ei teki kahtlust, et see aasta on Euroopa ajaloos oluline. Siiski on kummastav lugeda väiteid, et 1848. aasta revolutsioonidega tekkis üleeuroopaline inforuum. Millises Euroopas? Ehkki Venemaale kahtlemata jõudsid teated revolutsioonidest, oli Nikolai I konservatiivne režiim tagatiseks, et tsaaririik üleeuroopaliste sündmustega ei haakunud. 1848. ja ka teiste aastate probleemiks on asjaolu, et kuna tegemist on ajalookonverentsidega, on tekst mõeldud ikkagi ajaloos hästi orienteeruvale inimesele. Kuid ajalooraamatus peaks ju mõeldama ka laiema publiku peale ning kui lugeda 1848. aastaga seonduvat, pole mainitud ABCd: kuidas said sündmused alguse, kes olid peaosatäitjad jne. Kas säärased üksikasjalikud tekstid aitavad kaasa vaatenurkade paljususe tekkele?

Kui 1848. aasta – nagu öeldud – on prii kahtlusest, et see võiks olla ebaoluline, siis võtta aastad 1912-1913 1914. aasta asemel on pehmelt öeldes kummaline. Võib-olla tahtsid ajalookonverentside korraldajad vältida konflikte, võib-olla olid neil esinejad enamasti Balkani maadelt, kuid raamat, mis kannab pealkirja „Euroopa ajaloo ristteed. Käsitlusi Euroopa ajaloo võtmehetkedest” ega käsitle eraldi 1914. aastat, on muidugi kurioosum. 1914. aasta ja Esimese maailmasõja puhkemine oli kahtlemata Euroopa ajalugu enim muutnud sündmus XX sajandil, pannes alguse impeeriumide lagunemisele ja Euroopa 500aastase domineerimise lõppemisele maailmas. Ning Eesti iseseisvumisele.

Ja nii saab tegelikult edasi küsida: miks aasta 1945, aga mitte 1939? Miks pole 1960ndate lõppu, mis tähendasid üliõpilasrahutusi Lääne-Euroopas ja inimnäolise sotsialismi lõppu Praha kevade mahasurumise näitel? Ka aasta 1956, mil oli Suessi kriis, Ungari ülestõusu mahasurumine ja NLKP XX kongress, on Euroopa ajaloos küllalt tähtis verstapost.

Karjuma jääbki mõte, et vaatenurkade paljusus on siiski konfliktide vältimise eufemism. Eesti lugejale pakub vähem huvi lugeda Balkanimaade erinevatest vaadetest Esimese maailmasõja eelmängule kui Teise maailmasõja tõlgendustest. Raamat, mis peaks pakkuma eri vaatenurki XX sajandi ajaloole, teeb seda, ent kraabib üksnes pealispinda ja genereerib tegelikult uusi. 1848. aasta kogemuse ülekandmisest Ida-Euroopale oli juba juttu. Missugune oli aga Teise maailmasõja lugu, eriti arvestades praegust Vene riigiduuma kavatsust kriminaliseerida punaarmee rolli kritiseerimine Teises maailmasõjas?

Raamat on ka ebaühtlane peatükkide ja sisu poolest. Kas peaks just Euroopa ajaloo kogumikku mahtuma artikkel, kuidas Ungaris mälestati 1848.-1849. aasta sündmusi? Arusaadavam oleks näiteks kirjatöö selle kohta, kuidas need sündmused on mõjutanud Ungari sise- ja välispoliitilist mõtlemist. Aga lihtsalt tähistamine?

Mingid väited aga põhinevad autori ilmselt ühepoolsel suhtel allikatega. Nii teatab Dimitri Vezyroglou, et just Prantsuse konservativismi mõjul keelustati 1920. aastal kontratseptsioon ja abordid. Autoril pole vist hetkekski tulnud mõttesse, et selle põhjuseks võis olla prantslaste pidev paranoia Saksamaa ees. Esimene maailmasõda oli küll lõppenud, aga Prantsuse poliitikud ja sõjaväelased olid jätkuvalt plindris: Saksamaa rahvaarv ületas Prantsusmaa oma ja seega võis viimane ikkagi mobilisatsiooni korral välja panna vähem diviise. Järelejõudmiseks tuli aga lõdvendada traditsioonilist perepoliitikat: nii vaadati läbi sõrmede ka kõrvalehüpetele ja konservatismiga oli siin õige vähe pistmist. Pärast Esimest maailmasõda ei õnnestunudki Prantsusmaal Saksamaad ohjeldada, alles Teise maailmasõja lõpp ja Euroopa Liit sidusid Saksamaa edukalt Euroopaga.

Iga artikkel pakub küll kasutatud kirjanduse loetelu, ent raamatu lõpus pole indeksit, mis tähendab ääretuid raskusi raamatu edasisel kasutamisel. Oli raha, et anda välja artiklikogumik, aga raha lõppes siis, kui saabus hetk indeksi tegemiseks? Kogu artiklikogumiku lugemise järel kisendab taas küsimus, miks tõlgiti see, aga miks mitte näiteks seesama Daviese haarav Euroopa ajalugu. Ega Davies ole üksi, häid Euroopa ajalooraamatuid on ilmunud palju. Kahju ainult, et eesti lugeja sellest varasalvest vähe osa saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming