Vabadus sünnib julgusest teha vigu

Ben Okri: „Looming algab kontaktist süvamõistusega ja oma pealispindse mina unustamisest.“

JOONAS HELLERMA

Kirjandusfestivali „HeadRead“ üks külalisi oli 2014. aastal ka Nigeeriast pärit briti prosaist ja luuletaja Ben Okri. Kirjanik esines toona ka kontserdisarjas „Heli ja keel“ koos helilooja Timo Steineriga ning pidas loengu Tartu ülikoolis. Eestis oldud aja viimasel õhtul jagas Ben Okri „Raadio ööülikooli“ saate mikrofoni ees mõtteid kirjanduse ja loomingu olemusest ning kirjeldas oma teed kirjanduse juurde.

1959. aastal sündinud Okri kirjutab inglise keeles. Tema teoseid on eesti keelde tõlgitud kolm: romaanid „Näljutatud tee“ („The Famished Road“, 1991, ee 1998, tlk Anne Lange) ja „Jumalaid hämmastades“ („Astonish­ing the Gods“, 1995, ee 2012, tlk Mathu­ra) ning luulekogu „Aafrika eleegia“ („An African Elegy“”, 1992, ee 2014, tlk Mathura). Okri on saanud arvukalt kirjandusauhindu, sealhulgas 1991. aastal Bookeri auhinna romaani „Näljutatud tee“ eest.

Kuidas oled kirjanduse juurde jõudnud – mismoodi õppisid kirjutama?

Ben Okri: Mul on läinud palju aega – palju, palju aastaid kirjutamist, eksimist, läbikukkumisi –, et jõuda punkti, kus ma ei ole enam pidanud mõtlema, kuidas olla loov, jõudnud teatud selguseni. Usun loovuse olevat otsatu. Esmatähtis on olla ootevalmis. Ootamises on midagi väga võimsat – nõudmise, sundimise, tahtmise asemel olla lihtsalt ootevalmis.

Oodata on võimsam kui tahta. Tahtega me sunnime ennast: otsustan, et kirjutan täna neli tundi, nii palju lehekülgi, teen seda või teist. Loomulikult saab ka sedasi oma eesmärgi täita, aga tulemus ei pruugi olla suurema kvaliteediga. Kui aga olla ootevalmis, siis ei sunni ma end millekski, ma ei nõua, ei taha midagi. Ütlen lihtsalt: „Olen siin. Olen nüüd valmis töötama.“ Ja iga kord, kui istun maha, et kirjutada, ongi see ainus, millele mõtlen. Ma ei mõtle sellest, mida tegin eile või mida kavatsen teha homme. Ma võtan istet ja ütlen: „Ma olen valmis.“ Ja siis ma kirjutan.

Ootevalmidus loob justkui omaette ruumi – teatud tühjuse, teatud avatuse. Selles on lihtsust, isegi alandlikkust. Kui ma oleksin religioosne, ütleksin, et see on teatud vaimuseisund, kus tunned end ühtaegu väga väiksena ja tohutu suurena. Kui oled selle seisundi kord saavutanud, siis järgneb üks sõna teisele ja enne kui jõuad märgatagi, on su enda mina haihtunud ja jäänud vaid töö, mida parajasti teed.

Peale sellise seisundi on vaja ka oskusi, mille varal ennast väljendada. Kas oskusi tuleb eraldi arendada või on need õige oleku saabudes iseenesest olemas?

Oskusteni jõudmine võtab väga-väga palju aega, kusjuures ebaõnnestumised kasvatavad meid palju rohkem kui edu. Loomine, kirjutamine on protsess, kus tehaksegi vigu. Vead on aga selleks, et neist õppida. Inimesed enamasti väldivad neid, olgugi et nende ületamine just tagabki edu. Olen kirjanikuna õppinud just oma vigadest. Edu pimestab meid, ebaedu annab meile aga meie eneste kohta midagi uut teada.

Ebaedu ei ole midagi jäävat, vaid näitab meie suutmatust ainult sel konkreetsel ajahetkel. Teiseks on iga ebaõnnestumine justkui mõõdupuu. Kui seekord ei suudetud oma eesmärki saavutada, kas siis loobutaksegi selle poole püüdlemast? Vastus sellele küsimusele määrab ära, kas kellestki saab kunstnik või mitte. Tuleb üritada uuesti, õppida edasi. Me kasvame vaid oma annet rakendades, ja kasvada saab ainult selle arvelt, mida me enda arvates veel ei suuda, mitte selle arvelt, mida usume end juba suutvat.

Kuidas mõtestad loovust?

Loometöös pakub mulle suurt huvi suhe millegagi, mida nimetan süvamõistuseks. Meil oleks nagu kaks erinevat mõistust: üks on pindmine, tavaline mõistus, mida läheb vaja kaalutlemisel ja analüüsimisel, ja teine on pinnaalune, süvamõistus (underneath mind). Usun, et loovus on ennekõike seotud just süvamõistusega. Haridussüsteemis, ka meie ülikoolides, harjutatakse meid sellest kaugenema. Meid õpetatakse kasutama oma pindmist tavamõistust. Tõeline loovus – loovus, mida seostame selliste nimedega nagu Robert Louis Stevenson või Beethoven – lähtub aga inimese süvamõistusest, ainult seal küpsevad kõige sügavamad, põhjapanevamad ideed. Ja ma ei taha kasutada siinkohal sõnu „alateadlik“ või „ebateadlik“ või teisi sääraseid väljendeid, sest neid on juba piisavalt palju väärkasutatud.

Kui tahame minna üle tänava, peame vaatama vasakule ja paremale. Tavamõistus on vägagi omal kohal ka sel juhul, kui tuleb liita ja lahutada, kellelegi helistada. Kui tahame aga midagi luua – kirjutada luuletuse või midagi muud –, siis võib küll alustada pindmise mõistuse abiga, aga ühel hetkel peab tavamõistus vaikima, sest luues ei tule meil endast esile tuua mitte niivõrd see, mida juba teame, vaid see, mida me enestes veel ei tunne. Looming on alati seiklus, ränd millegi suunas, mida me veel ei tea ega tunne enda sees, oma mõistuses, oma ajastus. Oma loova minani pole võimalik jõuda eneseteadliku, pindmise mõistuse toel, vaid ainult süvamõistuse tasandil.

Olen kokku puutunud paljude inimestega, kelle kirjutamine ei edene just sel põhjusel, et nad on oma töös liialt eneseteadlikud. Alles siis, kui meie teadvus on vähimal määral keskendunud meile endile, kui see on jõudnud seisundisse, mida T. S. Eliot on nimetanud isikusetuseks, oleme me kõige rohkem meie ise. Toon sageli näiteks mängivad lapsed. Mängides sisenevad lapsed ühte teise seisundisse ja kirjutades sisenetakse samasse seisundisse. Seda on väga raske kirjeldada, aga see on omamoodi lahustumine. Sellisesse seisundisse satume vahel muusikat kuulates või siis, kui oleme millestki väga liigutatud või ka armunud: see on ego haihtumine, teadliku mõistuse lahustumine millegi suurema ja saladuslikuma, maagilisema ees.

Oma sõnavõttudes oled rõhutanud kirjandusklassika tähtsust, nimetanud selliseid autoreid nagu Aleksandr Puškin, Lev Tolstoi, Francis Scott Fitzgerald jt. Miks on klassikud sulle nii olulised?

Tegelikult on siin asi traditsioonis. Millest sünnib traditsioon? Paljude arvates pole traditsiooni kui sellist olemas, on vaid üksikute indiviidide erakordne panus, säärase sügavusega jutustatud lood, mis mõjutavad meid ja tähendavad meile midagi ka sadu aastaid pärast autorite surma. Sellised teosed resoneeruvad inimeste olemuse ja inimühiskonnaga igal ajal. Võtame näiteks Miguel de Cervantese ja tema „Don Quijote“ ning selle tõlkimise inglise keelde. See üksainus tegu pani Inglismaal sisuliselt aluse kogu romaanižanrile. „Don Quijote“ on üks mu lemmikraamatuid, seda lugedes on tunne, nagu loeksin romaani ajalugu, mitte ainult üht romaani. Mõned klassikud on mulle olulised ennekõike suurelt unistamise ja loovuse erakordse kvaliteedi pärast.

Juba see lugu ise … Inimene on suurema osa oma elust vaid lugenud ja leiab äkki 60aastaselt, et tal on lugemisest kõrini ja on aeg elama hakata. Ta tahab lugemise asemel elada ja võtab ette rännaku läbi kogu Hispaania. Miks liigutab see lugu mind rohkem kui teised? Ma ei tea. Mulle tundub, et see lugu kõneleb meie kõigi elust. Igaühe elus jõuab kätte hetk, kui tahame lihtsalt elama hakata. Seda teost lugedes saab selgeks, et me ei tea täpselt, millal meie elu päriselt algab. Meie elu ei alga tingimata sünniga. Aga millal siis ikkagi? Don Quijote elu algab hetkel, mil ta ütleb, et on lugemisest tüdinud ja tahab nüüd elada. Sellele järgnevad kõik need seiklused, millest saame lugeda. Minu elu algas ühel heal päeval Lagoses üle 30 aasta tagasi, kui hakkasin kirjutama ja panin kirja oma esimese luuletuse. Minus muutus midagi ja kogu mu elu sai uue suuna. Minust pidanuks saama teadlane või muusik ja helilooja, aga tol päeval, kui üks sõna järgnes teisele, kui mu pindmine mõistus uinus ja süvamõistus võidule pääses, sai kogu mu elu uue suuna. Ja ma jätkan seda rännakut tänapäevani, rännakut, mis sarnaneb paljuski don Quijote omaga. Sellel rännakul, täis lootust ja rumalust, täis avastusi ja eksimusi, kasvab rändaja kõige selle tõttu, mida elu tema teele paiskab.

Kust jookseb tavaelu ja selle erilise, süvaelu piir? Oli see ju ka dilemma Hermann Hesse Narzissile ja Goldmundile. Kui palju peaks aega pühendama lugemisele ja eelneva tundmaõppimisele? Võib-olla tuleks, vastupidi, sukelduda ellu, sest kogemus on alati eredam ja mõjusam?

Mulle tundub, et elu, mida oled vaid elanud, aga kus sa pole lugenud, on elu, milles oled osalenud, aga pole asjade üle juurelnud. Ja elu, kus sa oled vaid lugenud, aga ei ole nii-öelda hüpanud elujõkke, ei ole elus osalenud, on elu, kus oled vaid vaadelnud teiste inimeste mõtteid. Võib-olla neid ka ise mõtelnud, aga mitte päriselt elanud, ja seegi on poolik elu. Ma usun, et tasakaal on siin väga-väga tähtis.

Lugemine on minu arvates oluline: see on võimalus osa saada terve igaviku jooksul mõeldud mõtetest, rännak läbi inimmõistuste. Kellelgi pole võimalik ise kõike läbi elada: me ei saa ise teha kõiki vigu, ise mõelda kõiki mõtteid, ise läbi käia kõiki lugematuid eluteid, me ei saa ise kehastada kõike. Elu pole selleks lihtsalt piisavalt pikk. Lugemine lühendab seda teekonda, annab võimaluse oma elus midagi alla joonida.

Ka lugemisel on piir, kus see hakkab elule jalgu jääma, kus tuleb alustada omaenda eluseiklust. Aga elu pärast lugemist on alati rikastatud raamatuist, mida oled lugenud, need täiendavad seda – elu on nende võrra valgustunum ja mitmekesisem. Parem on ehk kõigepealt lugeda ja siis elada, mitte vastupidi. Kui oled 70 aastat vaid seigelnud ja hakkad alles siis huvi tundma selle vastu, mida teised on mõelnud – sellest oleks natuke kahju. Avastada „Don Quijote“ 70selt? Mina avastaksin selle parema meelega 20selt. Sel juhul on mulle teada need kaunid eksimused, mis mind teel ees ootavad, ja mul ei tule neid kahetseda (kui poleks noorena neist lugenud, siis ilmselt kahetseksin).

Kuidas on sul õnnestunud säilitada loominguline vabadus? Võimsad kunstiteosed haaravad ju jäägitult endasse, need võivad meid lummata peaaegu enesekaotuseni.

On kaks võimalust. Esiteks kujuneb kirjanikul aja jooksul välja tugev psüühe, mis suudab välismõjudele vastu panna, mitte lasta neil end ära süüa, vastu panna ka ebateadlikele mõjudele ja rütmidele. Teine võimalus on tegelikult alistumine, sest mida tugevamini võimsatele mõjudele ja isiksustele vastu seista, seda enam nad meid mõjutavad. Olen säärasest tugevast kohalolust läbi murdnud just sellega, et olen lasknud neil end vallutada ja alles siis nad endalt maha raputanud.

Minu meelest on see traagika, kui noor kirjanik ütleb, et ta ei soovi lugeda, sest ei taha sõltuda teiste võimsatest mõtetest. Mõistus on seda tugevam, mida enam võimsaid mõtteid endasse ammutame. Nii lihtne see ongi. Poksija areneb seeläbi, et võistleb nendega, kes on temast tugevamad. Kokkupuude endast nõrgematega ei tee tugevamaks. Seepärast on igaühel vaja endast tugevamate mõju – see on peaaegu et nietzsche­lik mõte, aga see on tõsi. Me peame katki minema, et saada tugevamaks, kui oleme. Nii et hirm katkimineku ees, hirm olla mõjutatud, hirm olla millegi kütkes on peaaegu et hirm kasvada. Õigupoolest tähendab see kasvust keeldumist ja on seetõttu tõeline traagika.

Õhtumaa kultuuris on elu ja surma piir enamasti küllalt selge ja lõplik nähtus. Sinu töödes, näiteks romaanis „Näljutatud tee“, pole see aga sugugi nii. Raamatust jäi tunne, et oled püüdnud ühteaegu käsitleda mõlemat reaalsust, nii elu- kui ka surmavalda.

Jaotan oma vastuse kaheks. Esiteks usun ma, et surmahirm ei olegi tegelikult hirm surma ees. See on hoopis hirm elu ees: mure elu pärast, mida me elame ja oleme elanud, ja selle pärast, millise kvaliteediga on meie elu või on seni olnud. Teiseks olen ise pärit traditsioonist, mis on nüüdseks küll vaikselt hääbumas – „Näljutatud teega“ püüdsin seda veel elus hoida –, kuid kus elu ja surma piir on väga hägune. Mul on olnud kogu aeg tunne, et mingi reegli tühistamiseks on tarvis vaid üht erandit. Meie traditsiooni kannab usk vaimlapse reaalsesse olemasolusse. Selles raamatus sünnibki säärane laps, kes saab kulgeda surma poolele ja tulla sealt tagasi. Ta kehastab tsüklilisust, on sisuliselt igavese tagasitulemise kehastus. Lääne-Aafrikas on see reaalsus. See laps köitis mind, sest säärane olend võimaldas mul mediteerida elu ja surma piiri üle. Selle raamatu kirjutamine õpetas mulle ehk ennekõike seda, et see piir on märksa hägusem, kui tavaliselt arvatakse. Keegi ei oska päris täpselt öelda, mis hetkel leiab aset sünd. Ja ka surmahetke saame me määrata vaid väliselt.

Mulle tundub, et kõigis vanades traditsioonides on elu ja surma piiri hägususest aimu olnud. Nägin Eesti Kunstimuuseumis maali teie rahvuskangelase rännust surnute maale. Üle kogu maailma on levinud ettekujutus võimalikust rännakust elu ja surma maailma vahel. Seda võib näha „Odüsseias“, kus pöördutakse allilma, see on olemas Dante teostes, varjatult leiab selle motiivi kõigis suurtes kirjandus­traditsioonides, ka Shakespeare’il, ja muidugi vanades müütides ja legendides.

Minul ei ole hirmu surma ees, sest arvan, et surm on vaid nimi, mille me anname surelikkuse teisele küljele, tegelikkusele teispool seda, mida suudame näha. Mind on alati saatnud tundmus, säärane aimdus, et elu on nagu pikk tee, millel kõnnid, ja sel teel on üks punkt, millest sa pole kunagi kaugemale läinud ja millest eeldad, et seal see teekond lõpeb, ehkki tegelikult on elu nagu lõputu klahvistik, millel oleme seni mänginud vaid mõningaid noote.

Surma otstarve on heita meile väljakutse, seada siinilmas meie ette viimane tõke teel vabadusse. Mõte surmast ei peaks meid halvama, vaid andma tõuke liikuda vabaduse suunas, jõuda ehk isegi oma geniaalsuse piirini, mis kuju see meie elus ka ei võtaks.

Kirjandusest rääkides ei saa me üle žanrimääratlustest ja autorite liigitamisest. Kas sind ja su loomingut saab iseloomustada mingi nimetuse või kategooriaga?

See on üks inimeste põhihirme: tahame anda asjadele nime, need määratleda, jaotada kastidesse ja kategooriatesse. Mõistan seda inimlikku impulssi. Mind on määratletud küll maagilise realisti, Nigeeria kirjaniku, Aafrika kirjaniku, mustanahalise kirjaniku ja postmodernistliku kirjanikuna. Praeguseks on mind paigutatud ehk seitsme-kaheksa-üheksa kategooria alla, aga ma ise ei mõtle ühestki neist. Ma ei usu, et need mu loomingu kuidagi määratlevad, sest kirjutan täiesti vabana, lihtsalt ja avatult. Ma ei mõtle endast kui sellest või teisest, ma ei mõtle endast isegi kui inimesest. Sel hetkel, kui hakkan kirjutama, haihtub nii mu keha kui ka mu siinolu. Ma ei taha öelda, et olen siis pelgalt mõistus, küll aga ehk teadvus. Olen nägev, tajuv, tundev, kujutlev, loov olevus. Olen tohutu, või vähemasti ei ole ma mõõdetav. Ja siis, kui olen selleks päevaks töö lõpetanud, naasen oma kehasse, sellesse identiteeti, mis mul sellel ajahetkel on. Ükski kategooria ei päde.

Ka siis, kui ma midagi loen, ei mõtle ma, millisesse kategooriasse see tekst kuulub. Oluline on, kui elusana see paneb mind end tundma, kuidas mu mõistus sellele reageerib, kui vabaks see mind teeb, kui kaunis see on. Usun, et tuleb aeg, mil hakkame lugema ja oma õpilastele lugemist õpetama säärases imelises vabaduses, tõlgendama teoseid selle järgi, mida saavutama need su mõistuse ja vaimu ärgitavad, mitte autorite päritolumaa alusel.

Kui palju on põhjust eeldada kirjanduselt prohvetlikkust? Kas mingit tüüpi kirjanikud või kirjandus saavad anda aimu tulevase kohta?

Kirjanikul lasub minu meelest vastutus olla alati teadlik oma aja mitmesugustest allhoovustest. See, mida kuuleme ajaleheuudistest, ei kajasta sugugi seda, mis toimub meie maailmas tegelikult. Ajalehed märkavad paljusid nähtusi alles siis, kui need on nii-öelda juba küpsed, lahvatanud. Nii et kirjanikule ei ole oluline mitte ainult side süvamõistusega, vaid tuleb olla teadlik ka asjust, mis leiavad aset meie aja salakambrites. Säärane kuulamine ja kuulatamine – tänu teiste kunstnike teostele, aga ka tavaliste inimeste juttudele – oma ajastu väraval on loovale inimesele väga oluline. Looming ei sünni vaid loojast endast, see sünnib ka ajastust, selle ebaõiglusest, ebavõrdsusest, vabaduste puudumisest, aga ka ajastu kaunitest edasisööstudest.

Kas pead silmas ka midagi konkreetset?

Jaa, paljut-paljut. Vaheaegade järel kerkib ikka jälle esile nähtus, millele me piisavalt tähelepanu ei pööra, nimelt hirm „teise“, endast erineva ees. Arvasin, et see hirm ületati juba 20-30 aastat tagasi, aga siis ilmutab see end taas vaikselt. Ma ei taha selle kohta kasutada sõna „fašism“, sest see on liialdus, aga siiski on ühiskonnas ohtlikult maad võtnud mingi hirm kõige teistsuguse ees. Seda võib nimetada mitmeti: hirm pagulaste ees, Inglismaal näiteks hirm rumeenlaste ja poolakate ees.*

Hirm teistsuguste ees on taas ilmumas inimeste teadvusse ja see annab poliitikutele ettekäände äärmuslikuks parempoolsuseks, mille tagajärg on vähemuste ründamine jne, jne. Euroopas on see üha enam võimust võtmas ja mulle teeb väga muret, et väga paljud ei soovi sellest kõnelda. Jääb mulje, et me ei olegi Teisest maailmasõjast suurt midagi õppinud. Samasugune võim on Euroopas taas esile kerkimas ja nüüd oleks aeg, et need, kes tunnevad inimkonna pärast muret, seda teadvustaksid ja teisi selle eest hoiataksid, et me ei sukelduks taas aega, mille rumalatest hirmudest põhjustatud õudusi peame pärast sügavalt kahetsema.

Milliseid muljeid jõudsid Eestimaast koguda siin oldud aja jooksul?

Sõitsin siin Eestis veidi ringi – mitte väga palju, aga pisut siiski – ja mulle tundub, et oleks aeg, et te, eestlased, saaksite üle mõttest, et olete väikerahvas. Üht rahvust ei tee väikseks või suureks mitte inimeste arv, vaid rahva vaimu suurus ning rahva panuse kvaliteet ja tema veendumuste jõud, rahva ideed. Mis on väike ja mis on suur? Kui üks rahvas mõtleb ja tegutseb nii, et mõjutab maailma kaugelt enam, kui tema suurus seda lubaks arvata, siis ei saa me enam rääkida väikerahvast. Mina ei taju eestlasi väikerahvana. Mulle näib, et see rahvas on maailmast sügavalt huvitatud. Teid iseloomustab miski, mis on rahvaste hulgas enamasti väga haruldane: te tunnete suurt huvi teiste rahvaste mõtete, ideede ja unistuse vastu. Te tõlgite rohkem kirjandust kui keegi teine. Te olete seetõttu teadlikumad parimatest mõtetest, mis maailmas liikvel, olgu Euroopas või mujal. Tõesti, juba ainuüksi tänu oma tõlkekirjanduse tohutule ulatusele ja sügavusele olete te enamiku Euroopa rahvastega võrreldes palju teadlikumad sellest, mis maailmas toimub.

Sellal kui mõned teised rahvad Euroopas lähevad hulluks ja võtavad heaks kiita väga-väga ohtlikke parem­äärmuslikke filosoofiaid, on Eestil väga tugev positsioon, et juhtida säärastele tendentsidele tähelepanu. Kasutage oma häält ja selle jõudu, oma teadlikkuse jõudu. Ning ärge mõelge enesest kui väikerahvast. Te olete suur ja suure­pärane, oluline rahvas, ja te olete ilus rahvas.

Tõlkinud Mathura

Joonas Hellerma pikem vestlus Ben Okriga on Vikerraadio saates „Raadio ööülikool“ eetris homme, 22. oktoobril.

* Vestluse ajal ei olnud põgenikekriis veel üle-euroopalise ulatusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming