Vabaduse hind

CORNELIUS HASSELBLATT

Eeva Park kui meie aja Vilde Eeva Park, Lõks lõpmatuses. Tänapäev, 2003. 223 lk.

Kui eesti kirjandusmaastikus poleks kriminaalromaani þanril ikka veel nii halb konnotatsioon küljes, võiks Eeva Pargi uut romaani kergelt ja hea meelega ?väga heaks kriminulliks? tituleerida. Kuid nagu sõnast ?kriminullgi? juba näha, ei võeta kriminaalse kallakuga tekste siinmail veel päris tõsiselt, vaid pannakse neid pigem ?nullide? lahtrisse. Miks see nii on, pole mul kavas pikalt lahti harutada, aga meelde tuletada tasuks küll, et maailmakirjandus tunneb ju väga palju teoseid, mis oma narratiivis rakendavad küllaltki kuritegelikke ja mõistatuslikke elemente, et lugu lihtsalt põnevamaks teha. Kõige pühalikumaid näiteid on arvatavasti Dostojevski ?Kuritöö ja karistus?, mis saavutas maailmamenu kindlasti mitte ainult tänu oma filosoofilistele elementidele, vaid ka lihtlabaselt tänu tegevustiku põnevusele.

Aga siia võiks paigutada kasvõi ka Eduard Vilde ?Külmale maale? ja mitmed muud maailmakirjanduse tippteosed. Kes selliste ?nõksude? kaasamist esteetilises mõttes labaseks või isegi lausa ?kuritegelikuks? nimetab, pole ? ma palun väga vabandust ? kursis sellega, mis kaasaegses kirjanduses toimub.

Niisiis: see romaan on väga hea kriminaalromaan, ja kellele sellest veel ei piisa, võin lisada, et ta on veel palju muudki. Nagu head kriminaalromaanid ikka ? näiteks lihtsalt hea romaan: iga hea kriminaalromaan on kõigepealt romaan ja annab alati võrdlemisi täpse pildi kirjeldatavast ühiskonnast. Nii ongi Eeva Pargil õnnestunud oma sõnum ? see on võib-olla vanaaegne atribuut, aga kas tahame või mitte, mingi südameasi, mida kirjanik tahab lugejatele edastada, on ju igas mõistlikus tekstis ikkagi sees! ? valada niisugusse vaheldusrikkasse, hästi loetavasse ja põnevasse vormi, et sellesama sõnumi päralejõudmises pole võimalik kahelda.

Romaani põnevus seisneb selles, et lugeja paisatakse kohe alguses sündmuste keskele ja tal ongi esiotsa raske orienteeruda. Ilmselt ollakse kuskil meie aja Tallinna prükkarite keskel, aga mis tegelikult toimub, pole veel selge. Edasi lugedes ? ja edasilugemise tung, ma kordan, on kohe olemas, lugejate kaasahaaramine õnnestub Pargil meisterlikult ? selgub vähehaaval, mis toimub, on toimunud ja on toimumas. Lugeja hakkab mittekronoloogiliselt kokku pandud peatükkidest lahti harutama suhteliselt lihtsat süþeed: minategelast petetakse, teda sunnitakse Saksamaal prostituudiks saama ning ta peab põgenemiseks mõrva sooritama. Eestisse naasnuna plaanitseb ta kättemaksu teda petnud sõbrale. Plaan on lihtsalt tolle tapmine, mis tal tõenäoliselt ka õnnestub. ?Tõenäoliselt? ütlen sellepärast, et autor on selle romaani lõppstseenis lahti jätnud. Ning, raamatu kinni pannud, taipame, et polegi tähtis, kas lõplik tasumine õnnestus. Sest tähtsam, ja teatud mõttes kurvem, on see, et Tiiu siis ka endale lõpu teeb. Sest päästa pole tegeliku, reaalse kättemaksuga niikuinii enam mitte midagi, kõik juhtunu ju jääb alles ja nii võib lahkuda maailmast ka enne magusa kättemaksu maiku. Tähtis on ainult see, et tahtmine ja inerts see tahtmine läbi viia oli olemas. See on Pargi võimas sõnum.

Aga romaanis on palju muudki. Ta annab meile pildi eesti praegusest ühiskonnast, menu- ja ülesehitamisühiskonnast, mil on siiski ? kuidas siis muidu ? oma varjukülgi. Seda oleme eesti nüüdiskirjanduses kindlasti ka juba varem siin-seal kohanud, kuid Eeva Park läheb edasi ja puistab veel soola nendesse haavadesse, millest tahaksime pigem mööda vaadata. Ta kirjeldab halastamatult kaotajate elu ja seeläbi tegelikult ka vabaduse tegelikku hinda. Ja ta läheb edasi, ta ei peatu, ei piirdu sellega. Ta tõstab häält, ohvrite häält, ja manab esile ohvrite keeldumise ohver olla. Eneseväärikuse säilitamise nimel ületavad nad tsiviilühiskonna piirid. Ja ilmselt on neil ainult sellise piiriületamise kaudu võimalik end kuuldavaks teha.

Polnud juhus, et ma algul mainisin Vilde romaani ?Külmale maale?. Üks tolle romaani sõnumeid on ju kindlasti see, et kuritegevus ei sünni pahast iseloomust, moraalsest allakäigust või õelusest, vaid et see on peamiselt ühiskondlikest teguritest tingitud. Inimene satub Siberisse ainult sellepärast, et ta tahab endale ja oma perekonnale süüa muretseda, muud midagi. Tänapäeval võib see olla banaalne tõde või kõige paremal juhul lihtsalt ajalugu, aga me ei tohi unustada, et tekstid nagu Vilde omad tegid omal ajal valitseva realismi justnimelt kriitiliseks realismiks, mis on väga tähtis nüanss. Kui vaatleksime praegu eesti (või maailma, mis vahet sel on?) kirjanduslugu ja võtaksime ainult teatavaks, et oli ükskord aeg, mil kriitiline realism valitses, ja et see aeg oli umbes sada aastat tagasi, nüüd on ta aga ammu möödas, siis teeksime suure vea. Pole ta möödas tühjagi, on ainult juurde ja peale tulnud igasugused muud ja uued, uuemad voolud, aga kaasaegse ühiskonna peegeldusi leidub muidugi alati kirjanduses (ütleksin isegi: kui see nii ei oleks, poleks ehk tõesti enam tegemist kirjandusega…).

Eeva Park tegi XXI sajandi algul sedasama, mis Eduard Vilde XIX sajandi lõpul: ta kirjeldab neid ühiskonna varjukülgi, millest me liigagi ruttu mööda tahame vaadata, ja ta teeb seda väga kõrgel tasemel. Ta kirjeldab üht tegu (mõrva) või pigem selle üksikasjalikku ettevalmistamist, mida tavatseme kuriteoks nimetada ja mis nagu ei vääriks meie sümpaatiat (oleme ju tsiviliseeritud eurooplased, noh?!). Aga võta näpust, meie sümpaatia on vaieldamatult minategelase poolel, sellest me võib-olla kohkume, aga mööda me sellest ei pääse. See paneb meid mõtlema ja lõpuks saame aru: ega me neist asjadest, mis põhjustavad sellise hoiaku, sellise meeleheitliku tasumissoovi, tegelikult ka mööda ei pääse. Tuleb põhjalikult järele mõtelda. Ühe sõnaga: Eeva Park annab meie kätte peegli ja meie oleksime väga rumalad, kui me ei võtaks seda vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming