Vabastav luule
Aare Pilv pälvis emakeelepäeval luulekoguga „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015)“ korraga kaks auhinda: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna luule kategoorias ning Gustav Suitsu luuleauhinna. Detsembris tunnustati luulekogu Pilvele Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi andmisega ning veebruaris sai Pilv Tartu linna „Kultuurikandja“ auhindade jagamisel aasta teose looja aunimetuse.
Aija Sakova on esile toonud, et kogumikus „Kui vihm saab läbi …“ julgustab Aare Pilv lugejat kuulatama iseend ning astuma seeläbi vastu paratamatusele. Ta iseloomustab teost sõnaga „vabastav“ (Sirp 21. VII 2017).
Sirbil on au avaldada Pilve lühiluuletuste sari „Zappai“. Aare Pilv: „Zappai on jaapani mõiste nende luuletuste kohta, kus silbiarvult on järgitud haiku vormi, aga muid haiku nõudeid mitte, või siis ka üldisemalt traditsioonilistest nõuetest kõrvale kalduva luule kohta.“ Vabastav seegi!
Zappai
uustigeduse tihnik
püha pahuruse padrik
sihikindlaid ekslejaid täis
mina vaene nende seas
seal nurgas hapneb
üks sõda. ei raatsi ka
välja visata
kui puud lehtivad,
miks tülitsete surnud
nelkide pärast?
eestlane olla
on lihtne – muudkui ole,
kui ainult tahad
ära solva kodanikke sigu
nemad solvuvad ju kogu rahva eest
suu laulab süda muretseb
mis iial ette võtad sa
mis muud on luulel
öelda: „mind on nii vähe,
maailm jääb poole-
li“ – paratamatuse
põhjatu harjumatus
millest on vara
rääkida, sellest on ka
hilja vaikida
kuidas jääda inimeseks
kui su tuppa paistab puu
kuidas mitte jääda
vihmane laupäev.
sügis maandub, jääb seisma:
mis nüüd edasi?
jahe september,
kolmapäev, pärastlõuna,
uinak tühjas toas
ganjaaroomid
hõljuvad Karu pargis.
kool on alanud
hõõguvad võrad
rongiakende taga.
„olen olnud noor“
tuul mu sõnade
alt paberi viib, tahab
rahu ja vaikust