Vadi, mängi!

Vahur Afanasjev

Urmas Vadi on võtnud ette ikooniliste isikute ja tegelaste psühhoteraapilise vabastamise. Tema patsientide hulka kuuluvad Mati Talvik, Georg Ots, Elvis, Karl Vaino ning Tipp, Täpp ja tädi Ruth. Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga. Jumalikud ilmutused, 2008. 311 lk.

Hakatuseks avaldan tunnustust kirjastusele Jumalikud Ilmutused, mis noorusest hoolimata on kujunenud Eesti raamatuturu kvaliteediliidriks. Sarjas „JI klassika” välja antud Urmas Vadi draamatekstide kogu „Kohtumine tundmatuga” on väärikas raamat, mis peab kindlasti nii sisu kui vormi mõttes vastu üle aastakümnete.

Raamat kätkeb teoseid „Inimene, mängi!”, „Kohtumine tundmatuga” ning „Georg”. Ei tahakski neid näidendiks, stsenaariumiks või muuks seesuguseks liigitada. Kõiki kolme annab sama edukalt teatris lavastada, filmiks vändata või niisama, omaette või valjusti lugeda. „Draamatekst” kõlab piisavalt neutraalselt.

Mäletan, kuidas NAKi toas Tartu Kirjanduse Majas, milline asutis on nüüdseks ajaloo hõlma vajunud, rääkis Vadi miskit taolist, et tema eriti ei muretse selle pärast, kuidas tekst tehniliselt mängitav on. Tal ühes näidendis muutuvat inimene kukeks ja küllap lavastaja oskab selle ära lavastada. Vadi oli siis, kui õigesti mäletan, 23 aastat vana, ja tundus mulle väga suure ja väga tasakaaluka poisina, mis siis, et ise olin kõigest paar aastat noorem.

Emajõgi on, andku potamoloogid mulle andeks, vahepeal tublid kantmeetrid vett Peipsisse soristanud, ent Vadi, keda toona tunti veel peamiselt novellide järgi, pole teksti interpreteerijate vastu palju armulikumaks läinud. Tegevuspaik hüppab sujuvalt marslaste staabist telemajja, mõisa hoovi sõidab kuuenda liini buss, Georg vestleb vee all delfiiniga ja Valdo Pant vahakujustub.

 

Tootekirjeldus

Raamatus sisalduvast on „Inimene, mängi!” kõige konkreetsem ja ka kõige kammerlikum, et mitte öelda skemaatilisem lugu. Tegelasedki seostuvad reaalse eluga kaude, olles rohkem joonislikud tüpaažid, kelle jumalik autor on loonud ilmutuse, teksti sünniks. Esimese hooga mõtlesin, et, näh, läheb vist diagonaalis lugemiseks. Vastupidi, kokkuvõttes lugesin just selle loo kõige keskendunumalt läbi, sirvisin pärast ülegi.

„Kohtumine tundmatuga” on kõige naljakam tekst ning räägib, kuidas Mati Talvikust sai marslaste abiga armastatud teletäht. Lobe lugemine. Mu kontoritööst sandistatud ajud isegi mitte ei üritanud vihjata, et lihtsam oleks filmi või teatrietendust vaadata. Draamateksti puhul kipub, mis siin salata, mu kiilaneva kolba sisu aeg-ajalt pirisema.

„Georg” on kõige segasem, vabandust, nõuab kõige suuremat vaimset pingutust. Ausalt öeldes oli mul päris hea meel, et teatris lavastatu juba nähtud. See ei tähenda sugugi, nagu oleks mu meelest tegu nõrga tekstiga. Vadi ja minu põlvkonna hinges, rääkimata vanemast rahvast, seisab mälestus legendaarsest lauljast Georg Otsast kui Taj Mahal, helge, ilusa ja puutumatuna, mistap pühast ainesest inimliku ja tühikõlalisest sentimendist vaba teksti loomine tundus Vadi saavutuseni vähemalt Heraklest, kui mitte Sisyphost nõudva ülesandena.

Raamatut avades torkavad kohe silma kujundaja Andres Rõhu teksti vahele istutatud kongeniaalsed fotoillustratsioonid. Nõnda meisterlikult tekstiga koos töötavat, samas mitte labaselt illustratiivset fotokasutust ei tulegi nagu meelde. Millest lähtudes julgen soovitada raamatut kingituseks ka kirjaoskamatutele, välismaalastele ning isegi riigivalitsemise asjadest kurnatud aukandjatele, kellele pildivaba teosega sõbrunemine teps mitte jõukohane väljakutse poleks.

 

Võti

Urmas Vadi raamatu võti on selle esimene tekst „Inimene, mängi!”, kus juttu vanas mõisas tegutsevast psühhodraama grupist, et mitte öelda trupist. Poolsegane arst püüab tegelastes vabastada „mängivat inimest”, olles ise ehk kõige enam abi vajav tegelane kogu kambas. Põhimõtteliselt teeb Vadi oma draama- ja õieti ka teiste tekstide tegelastele käredat psühhodraamat. Hullumeelset ja Vadi eristab Hiina müürist kõvem tõik, et hull mängib tõsielus, Vadi siiski paberi peal, väljamõeldud tegelastega või tegelaskujudega rahvuslikust mälust.

Eks ma pisut üleliia „diipi panen”, aga mõneti on Urmas Vadi võtnud ette ikooniliste isikute ja tegelaste psühhoteraapilise vabastamise. Vadi patsientide hulka kuuluvad näiteks Mati Talvik, Georg Ots, Elvis, Karl Vaino ning Tipp, Täpp ja tädi Ruth, tahavad/vajavad nad seda või ei. Ajaloolised tegelased või kultuurilised nähtused saavad omasemaks, kui nende ümber ei sära ainult kuusepärjalõhnaline möödaniku kuuvalgus.

Seejuures on Vadi sõbralik arstionu, mitte raviprotsessi ülimaks seadev patoloogiline Spiel’i-mees. Mulle meeldis väga, et „Kohtumine tundmatuga” peategelane Mati Tilba/Talvik, kes Vadi fiktsioonis alustab üsna jabura ja õnnetu tüübina, leiab teksti finaalis enese, saab populaarse saatejuhina hakkama ka siis, kui marslane on tema pea seest lahkunud. Täiesti antipaatseid tegelased raamatus õieti polegi, isegi Karl Vaino on äärmisel juhul naljakas, kuid kindlasti mitte pahatahtlik.

 

Nali

Eelmainitud JI kirjastuselt ilmus äsja teinegi kobe teos, Jaak Leeri jutukogu „Kaks kabanossi ja Maaja”. Leeri ajalehehumoreskidest võrsunud pajatused on Vadi lugude juriidilis-geneetilised lähiisikud, kui mitte vennad või tädipojad, siis vähemasti näälad, kälid või teised veidra kõlaga hõimlased. Tipp ja Täpp, kantrimees, Elvis, sensitiiv-kuduja, Hruštšov, Jeesus …

Õigupoolest võiks Vadi ajada Leeriga samasse aedikusse, kus juba ootavad Mart Juur, Andrus Kivirähk, Kreisiraadio poisid ning kas või mina ise, sättida üles sildi „Eesti huumori uus koolkond”, teha suvetuuri ja saada Nobeli. Aga ei, miski Urmas Vadi tekstides ei luba neid kergelt võtta. Muigad, vahel naeradki, kuid pea seest välja ei õnnestu ajada. Tipin lõigukese ümber.

 

„Mati (Talvik) ripub Jeesuse kõrval ristil. Jeesus on sellest silmnähtavalt häiritud.

JEESUS: Mina, kes ma kannatasin, paastusin, puhastasin templid paganatest ja olen üldse kõva mees, ja nüüd, kus ma võiksin õilsalt surra, ripuvad mu kõrval tolgused.

MATI: Aga ka mina kannatasin.”

 

Tekstiteoreetik Vladimir Propp leiab, et huumorimeel on andekaile natuuridele üldomane ning et huumorimeele ja naeruvalmiduse puudumine seletub nürimeelsuse ja kaledusega. Naermise põhifunktsioonide hulka kuulub pu­hastumine. Kui nähtusel puudub huumorimõõde, muutub kogu nähtus ajapikku naeruväärseks. Kui päevakajalistest asjadest rääkida, siis kipub sovetlik-kriitikameeletu Vabadussõja kangelaslikkuse propaganda Vabadussõda kui nähtust naeruvääristama.

Ülaltoodud Vadi tekstijupp pole ju pelk nihestuse kaudu naerukiskumine, ehkki selle naljakus tekib sobimatuse pinnalt. Mulle ütleb Jeesuse ja Mati kirjakoht, et kannatus on üldinimlik, mitte vaid Jeesusele broneeritud lõbustus. Teist pidi, kui kannatavad Mati, Tipp ja tädi Ruth, kui kannatavad inimesed ja marslased, on ka Jeesuse kannatus tõeline. See lühike naljakas lõiguke teeb kirikus rippuva puuhipi hoopis lähedasemaks kui pikad kantslikõned.

 

Ja ta mängib

Tahaksin teada, kui tõsiselt Vadi tegelikult ise asja võtab. Ausalt öeldes oleksin pettunud, kui selguks, et tema tekstid on hoolega läbi kaalutud, et igale krutskile on autor ette näinud kindla toime ja tähenduse. Vähemalt väliselt ei jäta Vadi tekstid liiga well-made muljet. Täpselt läbi kaalutud rütmiga, õpikulike vormivõtetega „tättendid” ajavad mul südame pahaks ning kõlbavad lugemiseks-vaatamiseks rängast töörabamisest krampunud ajudega müügimeestele ja projektijuhtidele, kelle madudena susisevad närvilõpmed ei kannataks vähegi mõtlemisruumi jätvat teksti välja.

Ainus, millest ma Vadi raamatu juures aru ei saa, on pealkiri. Oleks „Kohtumine tundmatuga” filmiversioon olnud Hollywoodi hitt, siis küll, selge, pealkirjastame raamatu filmi järgi, siis müüb. Sisu järgi klapiks kõige paremini „Inimene, mängi!”. Vadi mängib ja teeb seda nii, et vaataja-kuulaja-lugeja mõte hakkab temaga kaasa mängima. Mõneti on mäng tõsisem asi kui tõsiasjad ise. Isegi kõige materiaalsemates teadustes jõutakse uute teadmisteni tõsiasjadega mängides, katsetades, kombineerides, kuni ilmuvad rütmid, tekib suur pilt.

Lõpetuseks tahaksin tänada Urmas Vadi lause eest, millel minu arvates on käesoleva aastatuhande eesti draamatekstides sisalduva hulgast kõige rohkem potentsiaali kinnistuda aastakümneiks. Tähelepanu, sõbrad! Meie planeedilt lahkuv tulnukas, kes näeb välja nagu lastesaate tegelane Tipp, ütleb Mati Talvikule: „Õrnusteks pole aega, vaikime nagu eestlased…”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming