Vähemalt kahekordne mäng

Linda Kaljundi

„Palverännus” ei käsitleta mitte ainult ajaloo, vaid ülepea elu kirjutamise ja mäletamise võimalikkust.       Nii mõnelgi muul maal ei oleks veel ühe ristisõjaromaani ilmumises midagi ebaharilikku. Eestis aga võib Tiit Aleksejevi „Palverändu” pidada üsna tavatuks. Üllatus ei ole siiski enam esmakordne. Samalaadse, peaaegu pretsedenti  loova efekti tekitas juba autori debüütromaan, intellektuaalne põnevuslugu „Valge kuningriik” (2006). Väikse kirjanduse saatus näikse olevat ka ärev mantlipärijate otsimine. Ajal, mil otsitakse „uut Krossi”, on Aleksejevit jõutud juba nimetada pigem uueks Ristikiviks. Seosed on kergesti hoomatavad: mõlemat kirjanikku ei huvita mitte Eesti, vaid Euroopa ajalugu ja selle taustal peenekoeline psühholoogia. Vägisi tekib kiusatus nimetada veel ühte teost, Bernard Kangro romaani „Kuus päeva: Andreas Sunepoja päevaraamat ja pihtimused” (1980).

Vahest haakuvad Ristikivist täpsemaltki „Palverännuga” just „Kuue päeva” märksõnad: mäletamine ja (ajaloo)kirjutamine, elu kujutamine teekonna ja (relvastatud) palverännaku metafooride kaudu. „Palverändu” tutvustatakse ajaloolise põnevusromaanina I ristisõjast (1096–1099). Selle peategelaseks on noor relvakandja, kes  suundub koos Toulouse’i krahvi väega Püha Maad moslemite käest vabastama. Siit võikski alustada, lubades endale siiski ennakult tõdeda, et ristisõda ei ole sugugi „Palverännu” ainus võti – või et ülepea osutub sellele teosele ühe või teise järjekindla tõlgenduse otsimine üsna kaelamurdvaks ülesandeks. Mõistagi pole medievistist autori pöördumine ristisõja ainese juurde kuigi üllatuslik – ning ilmselt ongi ristisõdade ja nende allikmaterjali  hea tundmine olnud teose algimpulsiks. Isegi romaani küpsemise aja teemadel võiks veidi müstifitseerida: pärast „Palverännu” ilmumist võtsin riiulist ühe juba mõnda aega tagasi tallele pandud Loomingu (nr 7, 2000) ja avastasin, et Aleksejevi toonase ristisõjaainelise luuletuse pealkiri vastab üsna hästi „Palverännu” raamjutustusele: „Vana ristisõdija jutustab noorele tüdrukule oma lugu”.

Eesti ajalooromaanides mõne vähese  erandiga valitsenud tava kujutada ristisõdu ja raudmehi üksnes negatiivse jõuna on kõigile hästi tuntud juba koolikirjanduse vahendusel. Ka „Palverännu” peategelane võiks olla pärit Eestist, igatahes aga maalt, mida ta hiljem ei leia enam käsikirjadelt, kaartidelt ega reisimeeste lugudest. Justkui parafraasina Jaan Kaplinskile lausub ta romaani alguses: „Maa, kust ma pärit olen, ei ole enam endine ja inimesed, kes mind mäletasid, on surnud” (lk 5).  Siiski ei tunne ta vajadust kaotatut uuesti üles leida, tema edasistes identiteediotsingutes jääb kauge kodumaa tähistama üksnes päritolu kaotsiminekut. See Meelis ei tule enam tagasi, nagu muuseas ka üks teine Eestist ristisõdade ajal laia ilma sattunud hiljutine tegelane, munk Tõnu Õnnepalu „Flandria päevikust” (2007). Eesti ajalooromaani traditsioonist sellele teosele niisiis pidet otsida ei maksa, pigem tasuks pöörata pilk süda-Euroopa ristisõjakirjutuse poole.

„Palverännust” saab lugeja tõepoolest hea ülevaate I ristisõjast: selle väljakuulutamisest, planeerimisest ja juhtimisest, sõjaretke käigust ja üksikasjadest. Aredalt joonistub välja ka ristiväe, selle „soomustatud mao” teekonnal läbitud keskkond. Aleksejevi andest kohavaimu kujutada andis aimu juba „Valge kuningriik”, mis vermis sõnadesse Pariisi. „Palverännus” on veelgi suurematele huvilistele  lisatud kaart, aga samuti väike sõnastik ja kronoloogia. Ja nõnda tulebki nentida, et ka paadunuimal professionaalse kretinismi harrastajal oleks raske romaanis kujutatud ajaloolise maailma kallal norima hakata. Pealegi tühistaks fiktiivsete mälestuste žanr üsna kerge käega enamiku vastuväidetest. Võiks ju küsida, kuivõrd said I ristisõjas osalenud teada, et pärast nende retke „ei ole maailm enam endine” (lk 118)? Arusaam  milleski täiesti seniolematus osalemisest on toonastes kroonikates aga tõepoolest tugevalt hoomatav, isegi kui ristisõja ideoloogia ja praktika, nagu ka liikumise täieline ulatus kujunesid välja alles XII-XIII sajandil. Ühtset nimetust ei saanud sellel nähtusel ent kunagi olema ning selleski teoses on ristisõdade asemel kõneks „palveränd” (kuigi palverännu, teekonna jm kõrval tuli hiljem rahvakeeltes retkede nimetusena kasutusele ka  „ristisõda”).

Nõnda on ristisõdadele andnud selged piirid alles märksa hilisem traditsioon. Ristisõdade uurimise kuldaeg oli XIX sajandil, mil seda kujundasid ühelt poolt romantilised kirjamehed (eesotsas Walter Scottiga), teiselt poolt aga hiigeltöö allikate väljaandmisel. Kuigi seda on sageli peetud ajaks, kui kolonialismi vooluvees ristisõdu mõõdutundetult ülistati, ei ole XIX sajandi pilti ristisõdadest põhjust pidada sugugi sedavõrd ühekülgseks.  Ühelt poolt mõjutas toonaseid autoreid kangelaste ja rüütelluse kultus, mis mängis XIX sajandi džentelmeni ideaalide kujunemisel nõnda olulist rolli. Teiselt poolt aga ei laienenud see aupaiste täieliselt nende sangarlust „ära kasutanud” ristisõdadele, mida peeti sageli endiselt Euroopa ajaloo tumedaks leheküljeks. Ka „Palverännu” suured ja väiksed kangelased lähevad ristisõjaga kogu hingega kaasa, samas aga näib sellele ettevõtmisele hinnangu andmine jäävat isegi täiesti kõrvaliseks küsimuseks. Selle asemel tõuseb teoses esikohale ajaloo kirjapanemise võimalikkuse teema. Suuresti põhinevad peategelase „mälestused” sündmustes osalenud autorite  kroonikatel – ja samaaegselt tegevustiku edenemisega näidataksegi lugejale ka selle kirjutuse loodumist. Üks kroonikutest on arvatud ka tegelaskujude hulka, nimelt Aguilers’i Raimundus, I ristisõja ühe juhi, Toulouse’i krahvi Raymondi kroonik. Kui Raimundus vaagib, mis on ülestähendamist väärt, ja loeb peategelasele ette lõike oma kroonikast, vastab viimane naerdes, et „peaaegu nii see oligi” (lk 245). Ühelt poolt vastandatakse  niisiis elutõde ja pärgamenditõde, teiselt poolt aga küsib kroonik, miks ei võiks „sellest jääda midagi enamat kui mälestus hirmunud meestest?” (lk 244). Praegu ongi need sündmused olemas üksnes nendesamade, alati paratamatult midagi enamat püüdlevate tekstide ja tõlgenduste vahendusel. Ehk nagu sedastab minajutustajagi, on ajalugu ennekõike tekst, millest me teame „niipalju, kui kroonikud sellest kirjutasid”  (lk 37).

Enamgi veel, tänu kroonikute rohkusele on meil I ristisõja kohta mitu versiooni. Ühelt poolt võib see ärgitada nende seast „õiget alusteksti” otsima, näiteks on Ilmar Raag pakkunud, et „Palverännu” peategelase alter ego’ks on „Gesta Francorum’i” nimelise kroonika anonüümne autor (Postimees, 17. I 2009). Ent võiks ka arvata, et „Palverännu” puhul ongi tegemist klassikalise ajalooromaaniga, mis seab sihiks jutustada aja tõelisest  loost ehk väikeste meeste suurtest tegudest, mis on jäänud suurte meeste väikeste tegude varju. Sellele antakse teoses mitmeid vihjeid: minajutustaja kõrvutab oma (aja)lugu järjepidevalt kroonikatega, mis „räägivad” toimunust hoopis teisel moel, kui tema seda mäletab, ja kinnitab lugejale, et kroonikute ülestähendused on „vale puha”. Samas näib mulle, et „Palverännus” pole käsitletud mitte ainult ajaloo, vaid ülepea elu kirjutamise ja mäletamise võimalikkust. Siin saab isegi materiaalsest maailmast tekst: ristisõdijate jalajälgedest saavad tähemärgid pärgamendil (lk 53, 56 jm). Adudes juba alustuseks, et igavikuline, elustki tugevam on ainult kiri (lk 18) ja et „sageli saab tegu alles kirjapanduna oma tõelise tähenduse” (lk 37), jääb minajutustaja kummatigi läbi terve romaani heitlema mineviku mäletamise ja selle kirjapanemise võimalikkusega. 

Ühe olulisema küsimusena tõuseb esile sõja jäädvustamine. See on autorit paelunud varemgi, „Valges kuningriigis” seoses 1980. aastate Afganistani sõjaga, aga ka tema esseedes Vene kodusõja romaanidest (Vikerkaar 2007, nr 12 ja 2008, nr 3). Uuemale sõjakirjandusele tunnuslikult on „Palverännust” kadunud pea igasugune kangelaslikkus: lahingud tähendavad eelkõige võitlemist hirmu ja väsimusega. Kuigi I ristiretke lahingutee leiab siin  põhjalikku kujutamist, ei edasta minajutustaja mitte võitluste strateegilise kulu panoraame, vaid lähivaates pilte isiklikust lahingukogemusest ja ellujäämissoovist. Kuigi „Palverännuski” tõdetakse mitmel korral, et „sulg ja mõõk on kaks eri asja” (lk 196 jm), aimdub samast ühtlasi juba „Valgest kuningriigist” tuttavat püüdu kombata sõja ja selle elamisviisiks kujunemise autentse kujutamise piire. Teiseks aga seostub elu kirjutamise võimalikkus  teoses tugevalt tematiseeritud loo ja saladusega. „Palverännu” minajutustaja näikse uskuvat, et ennekõige on igaühes varjul tema lugu. Oma loo otsimist võiks näha ka tema minajutustuse – kui ka ülepea ristiretkele asumise – peamise eesmärgina. Ent ka kõigil teistel romaani sisenevatel tegelastel palub ta vesta esmalt oma loo. Lugu aga on selles tekstis lahutamatult seotud saladusega. „Inimene ongi tegelikult  see, mida ta varjab”, nagu sõnab tema kreeklasest sõber (lk 265). Saladuse teemat markeerivad omakorda rohked salakuulajad ja -ülesanded, mis samuti on tuttavad juba luurajate keskel aset leidvast „Valgest kuningriigist”. See, kas lugu ja sõnad avavad saladuse või mitte, jääb lõpuni selgusetuks.

Igal juhul aga iseloomustab saladuslikkus ka romaani ennast: siin on palju vihjeid, taustu ja seoseid, millest kummatigi ükski ei avane ega juhata lugejale teed. Suuresti jääb selgusetuks seegi, millal ja kellele minajutustaja oma mälestusi kirjutab – või jutustab. Peale alguspeatüki puuduvad pea täielikult viited kirjutamisajale, ent meenutustele viitavad kohatised, tulevikku küll veel mitte täieliselt avavad viited hilisematele  sündmustele. Hea ja tundliku keelevaistuga minajutustaja aga pole mitte üksnes teda ümbritseva maailma ärgas jälgija – tema mälestusi raamistavad järjepidevalt ka tulevikku ette kuulutavad nägemused. Nõnda saab kiiresti selgeks, et selle tegelase tulevik on tehtud sestsamast ainest, millest ta unenäod – isegi ristisõda siseneb romaani kõigepealt taevase nägemusena kahe vaenuväe kohtumisest (lk 13). Lisaks iseloomustab nii nägemusi kui ka  romaani loogika kohaselt „reaalseid” kogemusi aistingute, eriti lõhnade ja häälte ning tundeseisundite teravus. Tundmused ja tajud lõikuvad otse ihusse, kõiguvad ühest äärmusest teise: „Alul ei ole midagi, siis aga on kõik” (lk 9). Sisekaemust raamistab omakorda elu kui teekonna kujund – ja võimendab palverännu raamistik, mis kätkeb endas arusaama kannatuste tee kaudu tõe ja lunastuse leidmisest.  Palverännu omalaadseks kvintessentsiks võib aga pidada ristisõda kui relvastatud palverännakut Pühale Maale, see asetab selles osalejad võõras, aga sümboolselt laetud keskkonnas (meri, kõrb, mäed) senitundmatute raskuste ette. Teekond läheb üha raskemaks, elu põletab. Seega sobib „Palverändu” pidada ka seisundiromaaniks. Selle keskmes on teelolek kui seisund ja ühel tegelastest lastakse viimaks koguni paluda taevast, et „see kõik ei lõpeks  veel niipea” (lk 171). Ent erinevalt ristiretkede ajastust jääb napiks dialoog romaani lõpuks juba süsimustaks muutuva jumalaga. Nõnda asub peategelane märksa teistsugusele teekonnale kui ristisõdija toonaste ideaalide järgi pidanuks: ta otsib ennast, mitte jumala armu ega lunastust. Nii keskaegse ühiskonna kui ka „Palverännule” samuti üheks võimalikuks mudeliks sobiva bildungs-romaani kriteeriumide järgi teeb teose ebatavaliseks seegi, et tegelane ei leia ega otsigi oma kohta ühiskonnas. Pigem naudib ta liminaalsust ja sotsiaalsete rollide hägustumist, normide ja piiride kadumist, hulkumist mitme maailma vahel. Võõraks ja justkui vaid väljastpoolt pealesurutuks jääb ka talle osaks saav roll ehk rüütlikslöömine. Ent muidugi, palveränd ei saagi selles romaanis veel läbi, Jeruusalemmani veel ei jõuta – liminaalne faas kestab ka ristisõja  reeglite järgi. Teiselt poolt võiks aga „Palverändu” käsitadagi apoteoosina loosungile, et elada on olla teine.

Peategelase õiget nime lugejale ei öeldagi ja umbes romaani keskpaigas võtab ta endale uue nime. Samas seostub nime ja ka rüütlirolli vastuvõtmisega süü ja häbi: aitamata haavatud kaaslast ja põgenenud lahingust, viib peategelane selle kogemata võidule, lüüakse rüütliks – ja et rüütlil on vaja ka nime, võtab ta  kasutusele lahingus langenud kaaslase oma. Enamgi veel, süü- ja häbitundega seostub ka teose kaks suuremat paleust: armastatud daami ja linnade vallutamine. Viimaste kõrvutamine on kurtuaasses kirjanduses muidugi levinud motiiv ning selleski romaanis seostuvad linnad ja naised lahutamatult. Ning viimaks ka saatuslikult: Antiookia vallutamine tagab tee normanni aadlikust Mariani, selleks aga tuleb peategelasel reeta oma isand ning  vallutada linn nendesamade sõprade elu hinnaga, kes on talle õpetanud, et sõjas on kõige olulisemad kaaslased.

Lõpetuseks aga ei maksa unustada, et romaani lõppedes jääb ristiretk alles poolele teele ja ees ootab üks veel vägevam linn, Jeruusalemm. Jääb vaid oodata järge – ning mitte üksnes uusi seiklusi ja lahendusi selgusetuks jäänud saladustele, vaid ka uusi variatsioone teemadel, kuidas kirjutada sõjast, ajast  ja kirjutamisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming