Väike luulekaleidoskoop 3: luuletulv jätkub

Üks koht, kus jumalik pankrotihaldur oma karvast käppa pole veel näidanud, on Eesti luuleturg: tõsi, müüginumbrid on närused, ent ikka veel ilmub palju luulekogusid. Et luule on rahvuse must mateeria, antimateeria, mis meid põhjustab ja koos hoiab, siis on see muidugi rõõmustav. Eks masu ja täpe põruta tõsiselt ja täie rauaga alles aasta teises pooles. Äkki pole siis enam miskiga uhkeldada. Aga praegu veel ilmub. Ning ilmub täiesti korralikke asju, veenvaid  ja meelalt-mesiselt venivaid tekste, täiesti inimlikke asju.

1.

Vahepeal on mul tunne, et Kasemaa luule on üks suur hanitamine, et ta kirjutab meelega lõdva käega ja matkides ja jätkates säält, kus keegi pooleli on jäänud… Kiusab vanainimesi, häbitu poiss! Andrus Kasemaa üllatas läinud aastal mõjusa debüüdiga „Poeedirahu”, mis  kandis logelemise-olelemise-molutamise (molutamine on ju maakeelne vaste meditatsioonile) filosoofiat. Tema teine kogu „Lagunemine” on veel julgem ja vabam – rahuliku, proosaliku, serviti sihilikult kohmaka süntaksiga jutustab ta meile kõigest, mis pähe kargab. Poeedirahust, oma (oletatavasti fiktiivsest, aga jumal-sedateab – raamat on talle pühendet, ja rebastele,  kel ka oma roll) kallimast Joonatanist, meeleseisunditest ja ihadest. Siin ei ole ta enam nii staatiliselt molutamislembeline, me näeme minajutustajat ka aktsioonis, autoga öösi kallima juurdegi kihutamas. Muidugi, objektiivselt võttes, on see halb luule – teadlikult halvasti, lõdvalt kirjutatud luuletekst, mäendne tänase Eesti lugejate seas pigem viha tekitab. On see ikka luule, on see ikka midagi tegelikku ja vajalikku, aitab see  meid sammukese edasi?

Jah, jah aitab! Kasemaa on korraga mängurlik ja petlik ja lohakas ning samas nõtke ja võluv, ta on tänase luule üks kvintessentsimees, kes jääb / jõuab selleni, mis lõppeks oluline. Debüütkogu laiskuse- ja logelemisiha on ta siin viinud tekstuaalse tekstuuri tasandile. See mõjub valusamalt ja siiramalt. Kelle konteksti Kasemaa asetub, kelle valguses on ta tekstid loetavad ja luuletatavad ning tajutavad ja talutavad? Juhan Liiv ja Sven Kivisildnik kindlasti, veel ehk mõni, aga ega siin õnnepalulik oluleminegi kaugel ole, kuigi Õnnepalust on Kasemaa kõvasti ülbem (positiivsel moel ülbe, las ta olla – ei peagi kogu ilmale pugema nagu mõni siin), ta ütleb „ja nii ma tundsin armastust ei ole olemas / see on inimeste väljamõeldis / ja ometi on see nii valus” (lk 31). Aga mees – koerad ei ole rumalad, sina ei saa neist lihtsalt aru!

2. 

Triinu Meres on minu jaoks uus autor. Seda hämmastavam kokkulangevus – tema luulekogu „Lagunemine” ilmus samal ajal Kasemaa „Lagunemisega”, aga tegu pole ilmselgelt mingi vandenõu või naljaga. Vahel lihtsalt juhtub nii. Ning Triinu Merest tasub märgata küll. Ei ole palju neid autoreid, kes suudaksid veenvad olla oma rütmi ja riimiga – tema vaba ja vahel ka vermitud-vormitud värss, mis mängib riimi ja kõlakordustega, ei pane lugejat häbenema.  Lisaks mahub ta rahulikult uusaususe lainessegi – Meres räägib meile inimlikku lugu, armastusest ja ihast, lastestki. Aga erinevalt paljudest aususega epateerivatest ja eputavatest autoritest, ei uhkusta ta oma pahelisuse ja madalusega. „Alkohol ja muud veidrad ained, / ärgata täislastult tänaval / seksida iga päev uuega: see vähemalt kõlab põnevalt, / säärane ahastus püüab pilku. / Või mis? // Mina ei joo ega suitseta, / võimlen ja võtan vanni, /  isegi vitamiine. / Kurbus kägistab kurku / iga hingetõmme teeb haiget. // Poes käin, kartuleid koorin / lapsega liumäele lähen / ning igas mu puhastet pooris / kipitavad su nimetähed” („Dramaatilisuseta”, lk 49).

Jah, vahel, aga vaid veidi ja vahel, on siin sutsuke liiast dramaatilisust ja pateetikat, aga enamasti mõjuvad need armastuse ihkamise, armastuse lõppemise, enese leidmise lood ehtsalt ja erootiliselt – seksuaalsus on loomulik ja lihtne ja täiesti selgelt  kohal. Mingis mõttes on Meres Kasemaa vastand – Kasemaa pigem varjab end oma mänguga me ees, aga Meres paljastab, kuigi ta teeb seda palju luulelisemas, luulelikumas vormis. Talle ei paneks ehk lihtne, luulekaugegi lugeja vormi pahaks – toda langemist vabavärssi ja proosalikkusesse, sest ta kompenseerib seda teisel hetkel väga kelmika rütmi-riimiga. Tõsi, selleski aimdub ajuti tibake lõtvust. Ja mu teine mure on – mille juurde liigub Meres luules edasi? Siinse „Lagunemise” armukõdulugu on nüüd räägitud, aga keeleline potentsiaal on olemas ka muuks, mõned sammud on vaja astuda tost oma loost väljapoole. Kuid kas siis ei ähvarda teda oht muutuda liiga luuleliseks, liiga … naisluuletajaks? Ma ei tea, aga too – mu teada debüüt – on igatahes järge väärt. Me uputaval luuleturul muidugi on oht jääda üheraamatuautoriks. Ma loodan, see siinkohal ei  juhtu. Ehk.

3.

Triin Tasuja „Provintsiluule” on kultuuriajakirjanik Kaarel Kressa juba võrrelnud Andra Teedega (http://www.epl.ee/artikkel/468703), nimetades teda Teede „kurjaks teisikuks paralleelmaailmast”. Selles on muidugi omajagu tõtt, et sarnasust (ja isegi laene) siin on. Eks Tasuja astub mööda biitluule tandrit. See on taas realistlik, enesepaljastuslik, ülbe, ühiskonnakriitiline  (kui saab ühiskonnakriitikaks nimetada väikse koha kasvukeskkonnale vee peale tõmbamist – aga ikka saab!), lohakalt kirjutatud… Selles lohakuses, tõsi, pole nii palju teadlikkust kui Kasemaal, kes sihilikult mängib tolle võimalusega. Tasuja mõjub siiramalt ja naiivsemalt. „ /—/ Kuidas ma veel siinsamas mängisin / rõõmsa, kuid tagakiusatavana, / ja nüüd / oma maailma seljakotis kandes / murtud südamega / vaatan 6. maja ainukest tuld //  Olen liiga noor memuaarideks / aga seda kohta ma veel tahan / endas kinni hoida / kui viimast säilet lapsepõlvest // Sääse on vanem ja targem / kui mina / aga temagi süda on hüljatud / ja ta lohutab mind: // keegi ei koli enam tagasi / aga olnut ei tiri keegi / ühestki seinast / mis elab nüüd veel metsikumalt // Sääse / mu betoonist külm tugi” („Sääse”, lk 6.) See mõjub muidugi naiivselt, aga hääs mõttes – nagu Koidula „Meil aiaäärne tänavas” tänane uusversioon. Luuletuses  „Sest öö kuulub armastajatele” ütleb ta: „ma arvasin, et olen lihtsam kui mingid kuradi tunded”, jah, sellega lunastab Tasuja end – ta on biit ja pädev selline olema, kuigi – taaski – uuesti ta mind sellega üllatada ei suuda. Kui Tasuja teine kogu tuleb samasugune nagu esimene …, siis võtan ma selle kindlasti hüvaks lugemiseks, aga ta on ikkagi nagu osake sellest maailmas, kus ma olen juba kõvasti kõmpinud ja elu näinud, ega üllata mind enam. Kuigi luule, luule peaks ja võiks ja saaks siiski ka üllatada. Seda ma ootan, jah, seda ma ootangi.

4.

„Kui lahmid lihtsalt ridu / põlgusväärses keeles / pead hukkamõistu taltsalt taluma / ja igal õhtul / alandlikus meeles / pead metsapuudelt andeks paluma.” (Lk 15.) Jah, Peep Ilmetil on luulemure, kohe südamevaev ja piin. Kogu „Meilmail” on kõike muud kui lohakalt või laisalt kirjutatud – ja tuleb tunnistada: ta on hea!  Peep Ilmeti kelmikamad-koeramad värsid on teravad ja taibukad. Vaid veidi igavam on ta tõsisem, sentimentaalsem pool. Jah, kuigi mulle kinnitati usaldusväärsetest allikatest, et Ilmet ise inimesena väga sentimentaalne pole, nakkub see mõnikord ta luulesse. Sentiment on muidugi mõnus ja mahe kategooria, kuhu kukkuda, aga ega ta liiga meelelahutuslik just pole. Kuid: see pole ikkagi Ilmeti raamatu põhitoon, vaid kõigest ainuke, üsna väike miinus.  Muidu on siin miskit vana kooli head tunnet, mõne teksti juures meenub Runnel, vahel siitsäält teisi meisterlikke keelemängumehi (usutavasti teadlikke matkeidki), aga Ilmeti oma käekiri on ka täitsa olemas. Erinevalt Tasujast või Kasemaast, kes – kogu respekti juures – on siiski algajad luuletajad, naudib Ilmet oma keelevõimet, lausa kümbleb selles. Nõnda on tema epiteerimine peidus hoopiski heas stiilis ja vaistus. Tõsi, ta mõistab kirjutada  ka vabavärssi ja proosalikumat poeesiat, ent praegu üritab ta olla korraliku luulekooli ja keeleehitustöö kaitsel. Mul on tunne, et Ilmet ei taha või ei mõista halba luulet. Ja ma ütlen siin välja selle mõtte, mida ma isegi kardan: halba ja lohakat luulet on ka vaja! Vähemasti sellisel kujul, mil ta on nii hästi kirjutet, nagu mõnede siin mainitud autorite puhul. Ilmeti omaruum on muidugi püham ja palvelikum, mitte linlikult madal. „Helde  Taevas! // Helde taevas / kingi mulle und! // Helde Taevas / kingi mulle und / mis puhastaks mu elu!” („Unepalve”, lk 107) ja „Helde Taevas! / Miks just mina / miks just praegu / miks just siin / ma olen! // Mis asju ma siin õigupoolest ajan / ja millepärast on see tarvilik!” („Ootamatult korduv imestama paneb hyydkysimuste tähesadu”, lk 106). Mul on tunne, et ta tegelikult teab, et tal on missioon, ülesanne, eesmärk. Ja siin ta vaid  mängib meiega. Aga, hei!, see mäng on ju imehää.

5.

Mul on väike vaimuvõlg – üks kummaline väike raamat, mis jäi tegelikult mullu mul märkamata. Sulev Olli ja Anti Kuusi (esimene tegi luuletused, teine loodusfotod) „Öö mõte on kuus”. See tundus mulle esmapilgul liiga lihtsakene. Mõtlesin, et siit saaks häid romantilisi laulutekste tüdrukute moosimiseks,  ent palju muud mitte. Aga. Ei tohi olla nii ülbe. Lihtsust peab ka armastama. Mõnes mõttes seisab Oll oma luuletustega lähedal just Ilmeti sentimentaalsemale servale. Või siis on siin hetkiti ilmselget Hirve-püüdlust või matketki. Riimid. Jah, riimid on ju pagana lihtsakesed. Ning rütmgi, eks seegi ole lihtsakene ja esmane, aga mis pika peale ja pari lugemiskorra järel mõjuma ja võluma hakkab, on see, et  Oll ei tee otse vigu. Ta kirjutab „korralikku” luulet. See tähendab, täpset ja korrektset ja luulelikku – aga just siia ongi koer maetud. Vorm annab ju ka võimaluse lesida, lohakas olla. Ning teatavas mõttes on needki tekstid sama sihilikult lohakad kui nt Kasemaa omad. Ühesõnaga: pääle pikka vaagimist seadsin ma selle raamatu oma salajases peakataloogis positiivse poole pääle, kuigi esmapilk kõnelnuks muud. Noh, et liialt  piieldakse kuud, on taeva taustal raagus puud ja ilma pühib hiigla-luud. Ai, aga see ei ole päris nii. Oll teeb ikka paremini.

6.

„Näiliselt ma olen rõõmus / Minu kahtlused pimedus peidab / Tundub, et polegi probleeme / Sest enesereklaam kõik võidab // Ei ole vaja sõimusõnu / tahan kuulda luulet / Või niisama lõksutame lõugu / Rünnak, rünnak – ei mingit luuret // Te külvasite tühisõnu  / Nüüd puhast mula lõigake / Nautige / Nautige / Sisse marineerige / Kõik on ausalt teenitud / Ausalt” („Ausalt”, lk 4) Kuidagimoodi on minu kätte sattunud Aarne Anmanni „Südametunnistuse mälestuseks”. Tema luulekogu asub vaimult kuskil Ilmeti, Olli ja Kasemaa vahel. On ilmetlikku iseteadvust ja sentimenti, on päris palju (tõtt-öelda natuke liiga palju) kasemaalikku lohakust ja on ollilikku luulepüüdlust. Jah, pean tõdema, et Anmannis on miskit kibestumust, mis mulle ei meeldi: „räämas / kõrvaltänavate varjus / purjus / ja pidudest räsitud noorus / taarus / homsesse päeva / jättes seljataha / ahvatlused / pahed / ning / maine kahjustused // noor eesti / pead tõstab” (lk 64). Siin ilmnevad ta luule olulisemad nõrkused – väljendid nagu „maine kahjustused” on talumatud ja neid ei tohiks luulekeeles või üldse miskis keeles pruukida. Ning luuletuse lõpp  …

Anmann jätab sageli lõpu niiviisi rippu, noh, lõpetades selle ilmselgega, liiga lihtsa sõlmega, mis lugejat ei köida. Samas, samas ikkagi – miskit selles raamatus on, miski jonnakas isepäisus, mis sundis mind lõpuni lugema (silm peatus paberil: „isekus / ta tunnusjoon”, lk 65). Kuigi siin on luuletusi, mida ei tohiks avaldada („Lilledest”, lk 85 – jätan selle meelega tsiteerimata, et säästa hääd lugejat luulevaevast ning tekitada huvi pervertides,  kellele meeldib end halva asjaga piinata), on siin ka väikesi pärle ja leide, mis lõppeks ikka lasevad toda luuleraamatuna ära tunda ja tunnustadagi. Omal väiksel, tasasel moel …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming