Vahendades Ristikivi …

Aili Künstler

 … sain teada, mõistsin ning õppisin nii mõndagi. Põhiline on minu arusaamist mööda see, et hakkasin kirjanikku mõistma, peale stiili tabama ka hingeseisundit, milles need või teised read kirja on pandud. Hakkasin teda armastama (on ju ütlemine, et armastada tähendab mõista). Arvan, et nüüd, kui mul on seljataga üksteist tema raamatu tõlget, on mul õigus nii öelda.    Küllap on ülearune hakata siinkohal esile tooma Ristikivi kui kirjaniku väärtusi – on ta ju üldteada ja -tunnustatud eesti kirjandusklassik. Jagan siinkohal vaid oma tõlkijatöö kogemusi tema teoste vene keelde vahendamisel. Ristikivi teoste tõlkimisega tegin algust oma kümne aasta eest. Tõukejõuks sai vaimustumine tema proosastiilist, pealtnäha ülesehituselt lihtsast, ent kiusama jääb justkui pooleldi välja ütlemata mõte, mida tahaks ise lõpetada.  Viimast pole muidugi õigus teha kellelgi, tõlkijast rääkimata. Hakkasin otsima võimalusi tõlkides edasi anda vähemasti seda, mida ta on tahtnud öelda – öelda peaaegu sedasama vene keeles. 

Tollal hoidsin alati käepärast Umberto Eco  raamatu „Tõlkekogemusi”, mis juhatas mulle teed asja iseeneses juurde, mis peab tema sõnade kohaselt sähvatama välja ükskõik millisest keelest, millesse ka ei tõlgitaks. Pole kellelegi saladus, et eesti ja vene keelel pole suurt midagi ühist. Peamine raskus pole isegi mitte õige sõna leidmine (eesti-vene sõnaraamatud on piisavalt mahukad ja kvaliteetsed), vaid tegelast vallanud mõtte ja tunde tabamine. Ristikivi esmapilgul lihtne lause peidab  eneses alati allteksti, mille leiab tema tegelase kirjeldusest, kuid mille tegelik kaal ja sisu ilmneb alles viimaste sõnadega. Näiteks varaste novellide ja hilisema lühiproosa kogus „Klaassilmadega Kristus” joonistab ta naiivse talutüdruku portree sõnaga „õrnasüdameline”, kuid jutustuse lõpuks ilmneb selles lihtsameelsuses seesugune kindlameelsus, et tema hingejõult nõrgem väljavalitu ta lõpuks sellepärast sinnapaika jätab. Kas  tõlkida see vene keelde kui „lihtsameelne” (простодушная) või „heasüdamlik, pehmesüdameline, härdameelne” (мягкосердечная)? Jäin „lihtsameelse” juurde, sest esiteks kõlab see vene keeles – pealegi jutustuse pealkirjas – paremini ja teiseks liigub sedakaudu mõte kergemini tegelase tegeliku suuremeelsuse mõistmiseni (простодушие – великодушие).         

Teine näide. Ühes teises novellis otsustab mees kodumaalt selle raskel tunnil (mäletatavasti kutsus füürer baltisakslased ära koju) lihtsalt sääred teha ning pere maha jätta, tema tegelikud tunded avanevad aga vaid mures palmi pärast – äkki ei sobi talle võõramaa muld?! Jälle oli tegu pealkirjaga – „Kodumaa muld”. Pealegi sisaldavad need kaks sõna  eestlase jaoks nii palju, et ajakirjas Võšgorod ilmuski see toimetaja soovil 2009. aastal samal kujul, tõlkimata, ainult kirillitsas. Sageli – võimalik ka, et alati! – õnnestub Ristikivil tegelase justkui juhusliku ja lihtsakoelise iseloomustuse kaudu välja tuua inimese elus kõige tähtsam – südametunnistus ja elu mõte.       

Võtkem nüüd tema võrdlused. Siin kerkib küsimus, kuidas võtab üht või teist ilmingut  vastu eesti, kuidas vene lugeja. Ta võrdleb näiteks tegelase erutust saabuvate luikede nägemisel peigmehe erutusega enne pulmi. Teisal võrdleb ta eesti keelt soome keelega Ann Malmi suu kaudu: „Helsingi pole midagi – maal on palju ilusam. Kuidagi metsikum ja värskem kui siin. Ainult inimesed – jah, alguses olid nad väga imelikud. Võib-olla tuli see ka keelest. Kui näiteks soome naine oma suu lahti teeb, siis nagu oleks ta sõnadelgi villased sukad jalas.  Mõnes mõttes on nad ju kahtlemata kultuursemad kui meie …” Enam ilmekamalt ei saa, aga – kuidas seda vene lugejale mõistetavalt tõlkida?     

Toon veel mõne konkreetse näite. Tema romaani „Kõik, mis kunagi oli” tõlkisin ära eelmisel aastal (see peaks ilmuma sel aastal kirjastuse Russkaja Entsiklopedia väljaandel). Seal leidub väljendeid, mida ei leia ühestki  seletussõnaraamatust. Juba esimesel leheküljel alustab ta : „Ta tegi seda erilise kannatajarõõmuga …”. Sõnasõnalist vastet vene keeles pole, kuigi sõna „kannataja” võtab sõnaraamatus enda alla vähemalt kaks ja pool lehekülge. Kõigepealt turkas pähe väljend „nagu meeletu tööd rabama” (с остервенением); ent järgnev tekst „… nagu usklik inimene, kelle tigedus pole suunatud ainult teiste, vaid ka iseenese vastu” ei anna selleks alust. Nii et tuleb lähtuda  „kannatajast” ja „rõõmust” ning üritada edasi anda uskliku hingeseisundit, kui ta kannatustestki rõõmu tunneb – tegu on vaata et Kristuse mõõtu kannatustega. Otsustasin siinkohal – muidugi konteksti arvesse võttes – tõlkida selle „magusaks valuks”.   

Ma ei hakka siin rohkem esile tooma selliseid liitsõnu, mille puhul vene keeles otsest  vastet leida polegi kuidagi võimalik – oluline on leida sisuline vaste. Tuleb käia tõlkija esimese käsu järgi: olla lugejale nähtamatu ehk, nagu on öelnud Peeter Torop, „lugejal peab olema mugav tõlget lugeda”. Ristikivi teeb selle mõnikord väga raskeks. Pidin palju pead murdma tema romaanis „Kahekordne mäng” Kopenhaageni kohta pruugitud väljendi „Euroopa suurim väikelinn” pärast: „самый большой маленький городок Европы”. Pärast vaevarikast  kaalumist otsustasin „самый большой из малых городов Европы” kasuks. Kahtlen selle tõlkevaste adekvaatsuses siiamaani, sest siin on kaduma läinud Ristikivi isiklik suhe Kopenhaagenisse, omalaadne soe suhtumine. Oleks ikka pidanud jätmagi nii, nagu alguses oli. 

Ristikivi teoseid tõlkida on raske, aga väga huvitav, võib öelda isegi – kütkestav. Leiad end nagu teisest maailmast, kui sõnadega ei väljendata nende otsest tähendust, vaid seda, mis on nende varjus. Ja tihtilugu on nende taga varjus Ristikivi iroonia, muide, mitte sugugi nii pehme nagu Tšehhovi oma – tõsi küll, sama  intelligentne –, vaid nii mõnigi kord üsnagi lõikav. Aga millises elegantses vormis! Veel üks näide viimasena tõlgitud romaanist „Kõik, mis kunagi oli”: „Liiga palju intelligentsi, liiga vähe varandust ja välimus keskmisest parem – siin olid kõik eeldused vallaliseks jääda. Ta poleks tahtnud öelda „vanapiigaks”, sest teatud seltskondlikul tasemel ei jääda vanapiigaks, vaid ainult vallaliseks. Kindlasti ei lepiks Inge esimese või teise vastutuleva mehega, ta on  nõudlik ja tal on õigus seda olla. Konsul Malm oli elanud liiga korralikku elu selleks, et olla hea inimestetundja, kuid ta arvas siiski, et ta vennatütar võis olla üsna romantiline ja isegi kirglik”.         

Nende sõnadega on autor kõik paika pannud: konsulile konsuli jagu, aga tavaliste inimeste puhul tulevad kõne alla ka sellised asjad nagu romantika ja kirg. Raskusi tekitas sõna „korralik”,  millel on ju otsene tõlkevaste (порядочный) vene keeles olemas, kuid mille tõlkevasteks on ju ka „viisakas, kombekas, sünnis, täpne, hoolikas, puhas, hoolitsetud, puhtusearmastaja” ja veel palju muud positiivset – ühesõnaga õige inimene. Arvan siiski, et Ristikivi on tahtnud siin alla kriipsutada kuristikku, mis lahutab erineva tasemega hingeeluga inimesi, nii et valisin tõlkevasteks „чистоплотный” (aus, korralik, karske, kasin), mis eristub ülejäänute tähendusväljas  kontekstitruult, nagu mulle paistis. Leebe iroonia saadab Ristikivi pidevalt. Leidub ka kangemat (samas): „Ta istus literaatide lauas tubli pool tundi. Ükski ettekandja ei usaldanud tulla teda tülitama, sest need olid harjunud sellest lauast eemalt mööda käima, et mitte inimesi, kes oma ametiaja siin istusid, tülitada”. Siin oli küsimärgi all sõna „tülitama”, mille võinuks tõlkida kui „kokku suruma, piinlikkust tundma panema – стеснять; häirima,  segama – мешать; rahu rikkuma – беспокоить” jne. Valisin „rahu” sisaldava sõna „беспокоить”, kuna Ristikivile tundus minu meelest olevat oluline rõhutada irooniliselt, et literaadid tahavad „olla rahus” isegi restoranis.   

Kuigi peatükk, kus ta kirjeldab lihtrahva elu,  algab sõnadega „hallid päevad”, siis üksluisust siin siiski ei kohta: „Töölised, kelle silmaringi laiendamine tegi muret Harald Tuubalile kui ka politseile, olid ise väga muretult oma poolloomalikus olukorras. Nad olid kõik jäänud natuke uniseks, sest ilm oli endiselt kuum, viin aga otsa lõppenud”. Kas pole liialt rängalt öeldud? Vene keeles ei kõla „скотское” (elajalik, tõpralik, loomalik) kuigi hästi, aga kuidagi pehmemalt ka ei anna öelda. Kartsin natuke seda sõna tarvitada  – Ristikivi on ju intelligent, see pole talle omane. Otsuse tegin alles siis, kui jõudsin järeldusele, et siinset irooniat kuidagi teisiti edasi anda poleks õige. 

Paiguti on Ristikivi tekst aforismide mõõtu ja siis tuleb olla erakordselt täpne. Võtkem või romaani „Kõik, mis kunagi oli” VI peatüki algus: „Kui oled näinud palju hommikuid –  peab elama väga vanaks, et neid küllalt palju näha, sest kes tõuseb vara oma töö või muu maise asja pärast, ei näe neist kuigi palju –, siis leiad, et iga hommik kannab õhtut oma rüpes”. Autori sügav mõte on siin selge, kuid kas võib sellest küllaltki keeruliselt kokku pandud lausest kas või ühe sõna välja jätta – kahtlusi kergitavad keelte vormilised erisused. Eesti keeles saab vabalt öelda mitmuses „hommikud”, vene keeles ei saa. Mida teha? Kange kiusatus oli ka  vene keeles sõna-sõnalt mitmust tarvitada. Paraku, mina seda teha ei julgenud. Mõni kogenum tõlkija leidnuks ehk muu võimaluse. Eraldi oleks põhjust peatuda ka Ristikivi maastikukirjeldustel, mis kannavad alati mõtet ja on filosoofilise iseloomuga. Nendega on kõvasti tegemist „Mõrsjaliniku” tõlkimisel, see on praegu mu töölaual.         

Ristikivi on tõesti suur sõnameister. Kriitik  Nikolai Karajevi sõnul: „Kui ta oleks kirjutanud inglise, hispaania või vene keeles, võinuks ta saada ka Nobeli preemia, kuid Ristikivi kirjutas väikese rahva keeles, ka tema saatus oli käänuline … tema romaane said lugeda vaid väliseestlased, keda polnud siiski väga palju. Vladimir Nabokovi karjääri Ristikivil kahjuks korrata ei õnnestunud. Kahjuks – sest kirjanikuna olnuks ta seda väärt” (Den za Dnjom 24. VII 2009).       

Mul kui tõlkijal jääb üksnes lisada, et sellise eesti kirjaniku avastamisega on mul kõvasti vedanud.     

Vene keelest tõlkinud Aili Künstler       

PS Ljudmila Kokk alias Simagina on lõpetanud  Moskva Riikliku Ülikooli 1966. aastal geomorfoloogia erialal, nii et hariduselt geograaf nagu Ristikivigi. Peale ühe raamatu on kõigi tema Ristikivi teoste tõlgete (ta on küll ka muud tõlkinud) toimetajatöö teinud Emma Darvis.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming