Vahur Linnuste 85

Arvo Valton

Vahur Linnuste on sündinud 5. juunil 1925. aastal Tallinnas mereväekapten Rudolf Linnuste pojana. Leo Talgre vastupanugruppi kuulunud Linnuste lahkus Eestist Rootsi 1944. aasta septembris. Stockholmi ülikoolis õppides jätkas ta poliitilist tegevust Radikaaldemokraatliku Koondise ja Eesti Rahvusnõukogu  juhatuse liikmena. Eesti iseseisvuse taastamist korraldava tegevuse laiendamise eesmärgil siirdus ta Vaba Euroopa stipendiaadina hiljem edasi Strasbourg’i Vaba Euroopa Kolledžisse ja sealt edasi Pariisi, kus ta koos August Reiga pani aluse Eesti Rahvusnõukogu Prantsusmaa komitee loomisele. Eesti tutvustamiseks hakkasid nad välja andma prantsuskeelset infolehte Bulletin d’Estonie-Presse  Balte ning korraldasid Eesti tollaste eksiilpoliitikute esinemisi Prantsusmaal. Pärast Stockholmi ülikooli, Strasbourg’i Vaba Euroopa ülikooli doktorantuuri, Sorbonne’i ja Pariisi poliitikateaduste instituudi lõpetamist töötas Linnuste aastatel 1960–1990 eesti keele ja kultuuri õppejõuna Pariisi III ülikooli Ida keelte ja kultuuride instituudis. Pariisi III ülikooli patronaaži all toimus  tema initsiatiivil regulaarselt eesti kultuuri tutvustamise nädalaid rõhuga kirjandusel ja muusikal. Linnuste on Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Ta on prantsuse keelde tõlkinud mitme eesti kirjaniku, näiteks Arvo Valtoni, Mati Undi, Friedebert Tuglase ja Jaan Oksa teoseid. Linnuste tõlgitud Toomas Liivi, Andres Ehini ja Jaan Kaplinski luule valikkogu kuulub UNE SCO maailmakirjanduse kollektsiooni. 1960. aastatel tegutses Vahur Linnuste  Pariisis mitme Rootsi, Soome, Norra, Taani ajalehe teatrikorrespondendina. 2007. aastal autasustas president Ilves teenekat Eesti ja Prantsusmaa kultuurisidemete edendajat Vahur Linnustet Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. (Allikas: BNS) 

*

Kindlasti on homne juubilar üks värvikamaid inimesi, keda mina ja paljud eestlased on oma elus kohanud. Selliseid mehi on kombeks nimetada legendaarseiks, kuid võin kinnitada, et Vahur Linnustel ei ole ei inglitiibu ega kuradikapju, kuigi mõnede näitajate põhjal võiks arvata, et on nii need kui teised. Paljud eestlased on saanud Pariisis tema juures peavarju, joonud tema veinikeldris end  õndsaks, vaielnud temaga maailma poliitika üle.

Kindlasti võiks teda nimetada ka musterboheemlaseks ning küllap ta on ses asjas mõnelegi olnud eeskujuks nagu ka kinnituseks ettekujutusele Pariisi kogu maailmast kokku voolanud kunstiinimestest ja prantsuse vaimu kandjatest. Et ta pikki aastaid õpetas ülikoolis eesti keelt ja rääkis oma tudengitele Eestimaast, on kindlasti üks osa tema elutööst. Ja kuigi enamik  tema prantsuse tudengitest eesti keelt selgeks ei saanud (erandiks hiilgav tõlkija Antoine Chalvin), tutvusid nad ometi kuigivõrd selle imeliku maa kultuuriga ja said omamoodi ettekujutuse eestlasest. Kuid küllap nad ka adusid, et nende õppejõud, keda kõiki lahkelt professoriks nimetatakse, just tüüpiline läbilõikeeestlane ei ole.

Mina tutvusin Vahuriga 1976. aastal pärast seda, kui olin imelikul kombel pääsenud  läbi väljasõidukadalipu Ameerika mandrile, seal kolm nädalat transiitreisijana seigelnud Ühendriikides ja teist kolm olnud Kanadas oma onu külaline, kuid suurema osa ajast viibinud väliseestlastest haritlaste ringkondades. Kui mu seal tekkinud sõbrad tahtsid mulle midagi koduteele kaasa kinkida, palusin ma mis tahes ainelise eseme asemel välja teha kolm päeva peatust Pariisis, mis oli mu tagasilennu ümberistumise koht ja kus peatuse tegemise eest tuli  Aeroflotile maksta. Ja võõrustajaks Pariisis oligi ka teise mandri eestlaste jaoks legendaarne Vahur Linnuste – mind anti etteteatamisega temale üle. Aga teadis ta minu kirjutisi ammu enne, olin üks autoritest, kelle tekstidega ta peibutas oma tudengeid. Nii oli mõni aasta varem peetud Pariisis terve minule pühendatud kirjandusõhtu, kus loeti tudengite ja Linnuste vahendusel prantsuse keelde jõudnud novelle ja tutvustati  nende kaudu nõukogude tegelikkust ja eestlaste irooniat. Sellest sündmusest anti ka Eestisse teada, kuid toonane Sirp ja Vasar keeldus teadet oma „Estica” rubriigis avaldamast.

Küllap oli Linnuste siinsetele järelevalvemeestele ebasoovitav isik või olin mina võimude silmis piisavalt kahtlane. Kolm päeva Pariisis olid imetoredad. Prantsuse vaim näitas end mitte üksi härra Linnuste juttudes ja tõekspidamistes, vaid ka  tolles punetava näoga töömehes, kes pärast tööpäeva tuli Ladina kvartali väikesesse kohvikusse ja jõi leti ääres seistes ja võõrastega üksikuid lauseid vahetades ära pokaali punast veini. Ja mu elu üks fantastilisemaid õhtupoolikuid oli nimelt Linnuste veinikeldris, kuhu kogunes üliõpilasi ja mitut sorti seiklejaid, kus kõneldi viies keeles (prantsuse, inglise, eesti, soome ja ungari), kus üks tudengitest luges  ette mu novelli prantsuskeelset tõlget ja teine saatis lugemist flöödil ja ma ei saanud midagi aru, kus kõigi peas sumises vein ja hea oli olla. Linnuste suur, paekividega vooderdatud veinikelder oli kuulus, seal oli tuhandeid pudeleid veini, mida ta oli sügiseti Hispaaniast või Balkani maadelt soodsalt kokku ostnud ja mille kvaliteedi mõni küll kahtluse alla seadis, aga see polnud kindlasti tõsi, kui usaldada omaenda maitset. Linnustel oli asja kohta selline  seletus, et ta ostis veini vaesematelt viinamarjakasvatajatelt, kes ei suutnud oma veine rikkuda säilitusainetega ja kelle toodangut seetõttu suured vaheltkaubitsejad ei võtnud. Seega olid tema veinid palju puhtamad. Ei tea vaielda, ei ole asjatundja. Igatahes on need paljud ja paljud eestlased, kes tema juures peavarju leidsid, osa saanud ka tema veinikeldri varudest.

Vahur Linnuste teadmised maailmakirjandusest  ja eriti uutest teatrivooludest ja muusikast olid ja on aukartustäratavad, tema poliitilised vaated olid pisut iseäralikud, kuid täiesti aktsepteeritavad. Ise nimetas ta tookord ennast anarhistiks, kuid vaevalt ta seda tegelikult oli. Anarhism ja boheemlus sobivad muidugi kokku, kuid vaid teatava piirini. Igatahes vabanenud Eesti algusaastatel, mil ma olin riigikogus, tuli ta mitmeid kordi täiesti veenvate ettepanekutega, kuidas korraldada  Eesti asju seadusandluse tasandil, ja see ei viita kuidagi anarhismile. Mõndagi tema ideed võib siinses vaimus ümber sõnastatuna leida üksikute seaduste kirjakohtades. Pariisi eestlaste kogukonnaga käis Vahur Linnuste läbi valikuliselt, ka ses mõttes ei olnud ta tüüpiline pagulane. Küll aga võttis ta lahkelt vastu kodumaalt tulnuid, kelle hulgas oli muidugi ka tühiseiklejaid. Mäletan üht iseloomulikku seika 1990. aastast, mil mul oli  Pariisis mitmeid kirjandusüritusi, mida Linnuste oli korraldanud (Sorbonne’i Ülikooli Idainstituudis ja mitmes kohas mujalgi), ja mil kasutasin koos abikaasaga mitu päeva Vahur Linnuste külalislahkust. Tema korteris elas siis mitmeid seltskondi, sealhulgas kaks eesti noormeest, kes olid seal olnud ja Linnuste kulul elanud juba üle kuu aja.

Neil päevil oli üks nendest leidnud töö kusagil toitlustamiskohas vist uksehoidjana ja see oli nii tähtis sündmus, et nad üürisid endale ise mingi korteri. Enne äraminekut otsis aga teine paaniliselt taga oma habemeajamise kölnivett ja peaaegu süüdistas korteriperemeest, otsekui oleks see pudelike tolle süül kaduma läinud. Kui ma hiljem avaldasin imestust noormehe sellise käitumise üle, ütles Vahur talle igiomase heatahtlikkusega: „Ma arvan, et noormees areneb veel”. Selles ütluses avaldus Vahuri lõputu heatahtlikkus ja kõikemõistmine.  Küsisin temalt kord, kas tal on ka vaenlasi. Ta mõtles ja lausus siis kõhklemisi, et mõni vist siiski on, aga see ei sega teda. Vahur Linnuste korraldas eesti kirjandust tutvustavaid üritusi loomulikult muidki peale nonde nimetatud minu omade ja nende tase oli igatahes arvestatav. Olgu selle tõestuseks kas või näide, et ta tutvustas minu novellide tõlkeid kuulsale Ionescole ja sai temalt nende eest kiita, et ta ühele minu idainstituudi üritusele  oli kohale kutsunud mitmeid suurusi, nende hulgas Milan Kundera koos abikaasaga, teisele aga, mis oli pühendatud poliitikale, mitmeid ülikooli professoreid, tema kunagise üliõpilase (kelle mahukas artikkel minu absurdist on ilmunud ka eesti keeles) kodusel kirjandusüritusel aga loeti ette prantsuse professori käsitlus minu novelli „Painduvuskatse” kohta – see oli neli korda pikem kui novell ise. Sellest näed prantslast ja tema kirjandusteadust. 

Igatahes väärivad Vahur Linnuste teened Eesti ja eriti eesti kirjanduse tutvustamisel märkimist. 2004. aastal ilmus Vahur Linnustel Eestis oluline teos „Uued tuuled teatris”, mis sisaldab enamjaolt 60ndatel ja 70ndatel kirjutatud artikleid maailmateatri uute nähtuste kohta. Seda raamatut on paljud eesti teatriinimesed nimetanud lausa teatriuuenduste entsüklopeediaks, mis pole aktuaalsust kaotanud ka  praegu, kuna tänane teater Eestis ja kogu maailmas lähtub suuresti nende aastate uuendustest. Ühiskogumikes ja perioodikas on tal ilmunud hulk poliitilise ja majandusliku kallakuga artikleid, mis samuti pole kaotanud oma aktuaalsust ja mis annavad hea ülevaate sellest, kuidas nähakse meie ihalusi ja pürgimusi väljastpoolt, kõigest südamest kaasa elava inimese pilgu läbi. Vahur Linnuste boheemliku ja iseäratseva näilisuse taga on sügav arusaamine  maailma asjadest, oskus neid huvitavalt sõnastada, tõsine poliitiline kirg ja majanduslik kompetentsus. Usutavasti ühinevad kõik Vahur Linnuste sõbrad ja head tuttavad soovimaks talle juubeli puhuks õnne, elujõudu ja head tervist.