Väike ülevaade väikeriikide õppekursusest

Väiksusest võib saada kategooria, mis taastoodab ennast poliitikas, ühiskonnas ja kultuuris, kui võetakse igavese ohvri roll ja hoidutakse vastutamast riiklikult tähtsate otsuste eest.

KĀRLIS VĒRDIŅŠ

väike minu isamaa
kahe käe laiune
armas minu isamaa
kahe käe soojune
sügav minu isamaa
eluaja pikkune

Knuts Skujenieks

Oma esimesel stuudiumiaastal USAs Washingtoni ülikoolis St. Louisis sain aru, et pean leidma mooduse, kuidas rääkida oma kogemusest. Mooduse, mis oleks huvitav ja tulemuslik mulle kui uurijale ning samal ajal võimaldaks mu kogemusest aru saada ka näiteks ameeriklasel, kes naeratab ja noogutab, kui talle öelda „Läti“ või „Balti riigid“, aga ta pole kindel, millises Balkani osas need riigid asuvad. Seepärast äratas huvi saada rohkem teada politoloogia suunast, mida nimetatakse väikeriikide õppekursuseks (small state studies): minu arvates annab see võimaluse arutleda meie piirkonna riikide identiteedi üle ning samal ajal võrrelda meie kogemust teiste riikide ja regioonide omaga.

Mõiste „väikeriik“ tuli päevakorrale XX sajandil, mil kahe maailmasõja tagajärjel lagunesid impeeriumid, mis olid seni moodustanud nii Euroopa kui ka teiste maailmajagude poliitilise kaardi: Austria-Ungari, Saksa, Vene ja Osmani impeerium. Tekkisid väikesed rahvusriigid, kes püüdsid küll liituda rahvusvaheliste allianssidega, aga ei suutnud alati säilitada oma iseseisvust – Teine maailmasõda näitas, kui habras see on.

Sellistes teostes nagu Anette Baker Foxi „The Power of Small States: Diplomacy in World War II“ („Väikeriikide jõud. Diplomaatia Teises maailmasõjas“, 1959) ja David Vitali „The Survival of Small States“ („Väikeriikide ellujäämine“, 1971) on välja toodud probleemistik, mis kehtib ka tänapäeva väikeriikide puhul: riigi võime kaitsta oma suveräänsust diplomaatilises või relvastatud konfliktis, rahvusvahelised liidud, mis tagaksid väikeriikide suveräänsuse; neutraalsus kui soovitud, aga raskelt realiseeritav väikese riigi välispoliitiline strateegia, ning väikeriikide püsimise poliitilised ja majanduslikud eeldused. Kuigi võib tunduda, et „kõigi sõda kõigi vastu“ on jäänud kaugesse minevikku, õhutavad nii Krimmi annekteerimine 2014. aastal kui ka teised konfliktid Euroopas ja väljaspool seda mõtlema eri suurusega riikide jõuvahekordadest ja asjaoludest, mis moodustavad nende riikide elanike identiteedi.

Uurijate hulgas puudub üksmeel, kuidas defineerida väikeriiki. Tavaliselt leitakse, et see on võrdlemisi väikese elanike arvu ja territooriumiga riik (vahel võetakse arvesse ka sisemajanduse kogutoodangut, geograafilist asendit ja ajalooperioodi), riik, mida rahvusvahelisel areenil ei peeta tähtsaks mängijaks, aga ka riik, mille püsimise määrab diplomaatia – koostöö kõrvalasuva suurriigiga, enda sidumine allianssidega või ka neutraliteedipoliitika. Uurijad on maailma riike jaotanud astmeti – suurvõim, keskmine riik, väikeriik, mikroriik – ja Balti riigid loetakse väikeriikide hulka, mikroriigi au on jäetud Andorrale, Liechtensteinile, Vatikanile ja teistele nendesarnastele riiklikele moodustistele. Üheks peamiseks kriteeriumiks peetakse riigi võimet ajada sõltumatut välispoliitikat, mis ei ole otseselt seotud mingi suurvõimu poliitika järgimisega.

Üks eelistatumaid väikeriikide uurijate juhtumianalüüse on Soome relvastatud vastuhakk Nõukogude Liidule Talvesõjas ja sellele järgnenud Jätkusõjas – see on eeskuju, mis näitab väikeriigi võimet kaitsta oma territooriumi näiliselt hiiglasliku ülemvõimu eest, erinevalt näiteks Tšehhoslovakkia kapitulatsioonist Natsi-Saksamaa ees 1938. aastal. Väikeriigi reaktsioon sõjalistele ähvardustele sõltub mitte ainult sõjalistest vahenditest, vaid ka ühiskonnas valitsevatest väärtustest ja identiteedist, mis võivad õhutada alluma anneksioonile, et ära hoida suuri inimohvreid, või hoopis iga hinna eest kaitsma oma suveräänsust.

Teooria muutub eriti huvitavaks siis, kui teadlikult või teadmatult puudutatakse inimese psühholoogiat ja kirjeldatakse juhtumeid, mida meie, väikeriikide elanikud, juba intuitiivselt aimame. Vital kirjeldab väikeriikide diplomaate kui inimesi, kelle olukord pole kadestamisväärne – poliitilistes foorumites on nad alati teise- või kolmandajärgulised; parimal juhul kuulatakse nende seisukoht ära, aga ei võeta arvesse; piiratud inimressursid ei lase väikeriikide diplomaatial töötada kõrgemal tasemel ja välja töötada oma täiesti sõltumatut vaatepunkti aktuaalsete sündmuste kohta kõigis maailma piirkondades.

Kui mõelda võimusuhetest ühiskonnas üldiselt, ei jää märkamata, et väikeriigi (sh sellise, mida loetakse „uueks“, Ida-Euroopa postsovetlikuks riigiks) kodaniku puhul mõjutab staatus tema identiteeti. Erinevalt suurriikide kodanikest, kes võivad end seostada oma riigi endise või kestva võimsusega (siinkohal ei saa jätta mainimata joobnud briti turistide kommet Riia kesklinnas Vabadussamba jalamil asjal käia), tunnevad väikeriikide elanikud alatasa ebamugavust, kui nende riiklik kuuluvus ja selle tähendus kahtluse alla seatakse. Selle ebamugavuse põhjuseks võivad olla ebasõbraliku suurvõimu liidri avaldused, aga ka tüütu vajadus pikalt-laialt selgitada oma riiklikku ja etnilist identiteeti igale välismaalasele, kes igavusest alustab small talk’i küsimusega „where are you from?”.

Väikeriiki kuulumine mõjutab põhjapanevalt meie ettekujutust soorollidest. Väikese riigi sõjaväel pole lootust võita kangelaslikus lahingus vastast. Ka okupatsioonitingimustes, mis järgnevad riigi annekteerimisele, pole mehelik, vapper tegutsemine sama hästi kui võimalik, sest iga allumatusjuhtu karistatakse karmilt, niiviisi puhastatakse ühiskond allumatutest ja iseseisvalt mõtlevatest indiviididest ning õhutatakse kollaborante, pugejalikkust ja kahepalgelisust. Väikeriiki peetakse naiselikuks, nõrgaks, surmast ja traagikast rõhutud moodustiseks, samal ajal kui suurriike seostatakse elu, mehelikkuse ja saavutustega. Kui Tšehhoslovakkia president Edvard Beneš keelas oma kindralitel Saksa okupantidele vastu hakata, jäi neil üle vaid palvetada, ähvardada ja nõuda õigust täita oma riigi kaitsmise kohust, kuid läbirääkimised Benešiga tuli pisarsilmil kõrvale heita – auväärselt lahingus langeda ei olnud neile lubatud.

Üks huvitavamaid mõisteid suurvõimu ja väikeriikide suhetes on performance ehk „etendus“ – termin, mida kohtab sotsiaal- ja humanitaarteadustes. See tähistab identiteedi ja sotsiaalsete olude määratud omadusi, mis väljenduvad konkreetsete praktikate pideva kordamisena. Väikeriigid etendavad oma väiksust samamoodi nagu suurriigid oma suurust. Ka suurriik ei ole haavamatu – nagu näitab Sara Ahmed oma raamatus „The Cultural Politics of Emotion“ („Emotsiooni kultuuripoliitika“, 2004), elab ka suurriik valusalt läbi olukordi, mis näitavad riigivõimu nõrga või haprana (nt kontrollimatu immigratsioon ja sellele järgnevad muudatused ühiskonnas). Väikeriik võib kaotada oma suveräänsuse, aga suurriik oma erilise asendi maailmapoliitikas. Seepärast võivad tänapäeva maailmas, kus riikidevaheliste suhete dünaamikat on pöördumatult muutnud küll tuumarelva püsimine, küll globaalne kapitalism ja vajadus lahendada rahvusvahelisi probleeme (kuritegevus, põgenikud, ökoloogia jm), teatud tingimustel ka väikeriikidel olla oma trumbid.

See väike kirjutis algas läti luuletaja Knuts Skujenieksi väikese kauni luuletusega väikesest isamaast. Väikeriigi kodanikuidentiteet võib õhutada vaatama oma riiki kui midagi lõputult armsat ja õrna, kergesti kaotatavat ja seepärast eriliselt kallist. Samal ajal võib väiksusest saada kategooria, mis taastoodab ennast poliitikas, ühiskonnas ja kultuuris, võetakse igavese ohvri roll ja hoidutakse vastutamast riiklikult tähtsate otsuste eest, suhtutakse à la kõike otsustab mingi suurem ja kõrgem võim. Kui uurija võimuses polegi sellist korraldust muuta, suunab väikeriikide õppeprogramm ometi vaimustavatele radadele, kuidas mõelda oma identiteedist, leida ühist eri riikide ja eri kirjanduste vahel, ja jõuda mõttemudeliteni, mis lubavad eeldada positiivseid tulevikustsenaariume. Vähemalt natuke positiivsemaid.

Läti keelest tõlkinud Contra