Valgus tareaknas

Paavo Matsin

Üks lugemissoovitus tõelisele avangardistile: Kiur Mölderi meenutusteraamat „Naistearst meenutab”, kus on näiteks peatükk „Prouad, pressige pärasoole peale!” ja igasugune suitsidaalse-mustalehvikulise „olen põrandal” luule loomise isu kaob igaveseks. Erkki Luuk, Pideva ja Silmnähtava Pöögelmann. Valitud luuletused: Paberteater. Meie inseneriteaduse suurhäire. Valgus tareaknas. Kommunistlik revolutsioon Kuul. Präät ja Endil. ID Salong, 2008. 146 lk.

Eellugu

Viis aastat tagasi, kui kirjutasime koos Marianne Ravi ja Maarja Vainoga Luugi „Ornitoloogi pealehakkamisest” (vt Sirp 4. IV 2003), viitasime ka sellele, et teoses figureerib E. A. Poe’ novellitegelane monsieur Valdemar. See tegelane, kes surmahetkel mesmereeriti, ütleb surnuna oma keeleliselt skandaalse lause: „Ma ütlen teile, ma olen surnud”. Ka Barthes on juhtinud tähelepanu selle geniaalse lause tähelepanuväärsele võimatusele. See lause tühistab sisuliselt kõik tobedad õudusfilmid elavatest surnutest. See lause on keeleline skandaal. Kirjanduski peab olema olemuselt rebestus. Luugi uutes raamatutes on kirjas kohe esimestel lehekülgedel muude andmete kõrval, et „M. Valdemari trykk”, sest Luuk püüdleb ilmselt täpsusele teatavates asjades. Ta peab olema täpne, sest ta alustab oma raamatuid sealt, kus teised lõpetavad, kus inimene, luuletaja lõpetab. Aga avangardist teab, et sealt alles tegelikult raamat algab.

 

Anatoomilisse teatrisse!

Mitmed head aastad tagasi juhtusin Tartus külastama vana anatoomikumi siis, kui seal toimus parajasti mingisugune rahvusvaheline kunstifestival. Oli udune õhtupoolik ja mu tähelepanu äratasid kolm koera anatoomikumi hoone ees platsil, nad justkui ootasid midagi. Lähemale astudes sain aru, et võimalikud ketid maja ees olid vahetatud ära verivorstidega, koerad vaatasid verivorst-kette. Niisiis, vanasse ja olulisse majja olid kogunenud täna kunstnikud: keegi oli klaaskappi teinud sibulatest ja küüslaukudest inimjäsemeid ja -elundeid, keegi oli ühe kurjakuulutava põrandaluugi peale kirjutanud, et „tõsta, kui julged”, keegi võttis end alasti (trussad jäid jalga), ronis laua peale ja süütas miski jutu saatel küünlaid, ja kui mu mälu mind ei peta, siis keegi projitseeris operatsioonilauale isegi pilvi. Kõik olid väga elevil, naiskunstnikud (?) nagu ikka „salapäraselt” mustas jne. Tahtsin täpsustada ühe ruumi asetust oma poolelioleva romaani „Doktor Schwartz” jaoks, aga jäin hoopis jälgima toimuvat. Krause loodud anatoomikum on Tartu tuum, elule kõrvaltpilgu andmise kehastus, kus lahati kehasid, mida hiljem maeti tõrvikurongkäikude saatel. Hoone on anatoomilist teatrit ümbritsev võimas dekoratsioon, kõige maise mitmekordne keskpunkt, mida kunagi kaunistasid isegi seinamaalid. Mingis teises keskkonnas poleks ma neid kunstnikke ilmselt jälginud. Siin, unikaalselt võika tõsteseadeldise, Masina läheduses, muutub alati ka kõik odav järsku väga kalliks ja sa vaatad inimese toimetusi monumentaalse kõrvaltpilguga.

Ütlen ausalt, et ma ei ole kunagi varjanud oma sarkasmi kunsti-, kirjandus- ja teatriinimeste suhtes. Otsustage ise: isegi hea näitleja, kes põgeneb üksikule saarele saarevahiks, laseb end haneks tõmmata ja muuta meedia poolt imetletud Suureks Erakuks, kes ei suuda keelduda kümnetest intervjuudest naiste- ja koduajakirjadele, piltidest esikaantel, ja ükskõik, mis ajakirja suvel lahti lööd, ta õpetab igal pool, kuidas teha erakukokteili, erakulambarooga, räägib erakuelust, erakukalapüügist erakusaarel, oma erakulauludest jne lõpmatuseni. Mis toimub? Paraku ei usu ma enam isegi kultuuriinimeste irooniat. Vaadake kas või uue kirjandusrühmituse Purpurmust veebisaiti, kus keegi nüsib traagiliselt veene, voolab veri, lendavad varesed – kõik ilmselt iroonia, aga seejuures tehakse ikka veel tõsimeeli luulekogusid! Ja neid esitletakse barokse soenguga! On pidulikud kleidid ja pühendunud näod! Uskumatu! Kõik selline peaks olema ju minevik pärast Luuki ja tema raamatuid. Kas kogu avangardist pole olnud kasu mitte midagi? Ega ka vanast anatoomikumist?

Anatoomikum on Luugi puhul tegelikult mitmekihiliselt oluline, sest … mäletan ka ühte teist õhtut seal, kus Luuk esines raamatu „Tekstilääts. Kangelasema toitepiim” esitlusel. Pealtnäha oli kõik sama: „salapärased” tšikid kusagilt kunstikoolist, elevus, istumine anatoomilises teatris. Hetkeks kartsin juba, et keegi hakkab lugema luulet, aga õnneks mitte. Masin alustas monotoonset tekstilugemist, Kiwa udused skeemid, igale autorile kaks minutit, Masin-lahang, inimsuse lõpp, viimastele piiridele püüdev kirjandus, valge Arstikittel ja kõnelema hakkav surnu, kes ütleb: „Ma ütlen teile, ma olen surnud”.

 

Jahimehe vahepala

Üks mu sõbrast jahimees leidis minu laualt Vikerkaare värske ja täitsa huvitava numbri ning luges sealt juhuslikult fs-i luuletust „olen põrandal”, kus kujutatakse jälle kellegi suitsiidset lahkumist, mingisugust flirti suitsiidse teemaga. Niisiis see jahimees luges selle luuletuse läbi ja resümeeris: „Mis soiub, raisk, oma valik ju, kas paned paugu ära või limpsid naistega kuskil Nizzas šampust”. Tõesti, isegi fs-i omast arust karm luule muutub mõttetuks pärast Luuki. Mis siis veel rääkida kõigest muust ilulevamast luulest! Olin jahimehega nõus, sest eelistan ka ise lahangut suitsiidile.

 

“Tõsta, kui julged”

Luugi raamatutest on üks võimalus kirjutada nii, et neid otseselt ei analüüsi, et räägid nii-öelda vanast anatoomikumist… Sellise  arvustusvariandi äärmiselt nõudliku ja filigraanse vormi esitab hea sõber Mart Kangur sellessamas septembrikuu Vikerkaares. Olen Kanguriga paljus üht meelt. Tõesti, ma arvan, et isegi Luugi olemasolu analüüsimata peaks juba paljudele kirjanikele olema olemuslikult ebamugav. Sest see, millega nad tegelevad, peaks tõesti olema minevik, kunagi ammu tehtud ebahuvitav suitsiid, mitte lahang!

Pean ütlema, et alustasin Luugi uute raamatute analüüsi varem, kui raamatud kätte sain. Tegin märkmeid raamatute kohta enne kui läikiva musta kasti (huvitav, viis aastat tagasi olime artikli Luugi teosest pealkirjastanud täiesti prohvetlikult: „Must kast”) viie vihikuga kätte sain. Selles mõttes on Kangur täppi tabanud, kui ta kirjutab, et Luuk ei kommunikeeri midagi (vt Vikerkaar 2008, nr 9, lk 104). Tõesti! Ka mina sain vaid väga suurte raskustega lahti eeldusest, et Luuk ilmselt ei kommunikeeri midagi. Tuletame meelde kas või tema „Olematut teost”. Aga tegelikult võiks/peaks sellest eeldusest lahti saama, sest kui lugeda tekste, siis nii see päris ei ole. Tegu võib olla ka hoopis nii totaalse kommunikeerumisega, et raamatut pole enam vajagi. Kuid, Luuk osutub seekord isegi üllatavalt poeetiliseks ja tekstidel on täiesti tajutav sisu (vt näiteks raamatu „Meie inseneriteaduse suurhäire” tekste, kus on tegelane, temaga juhtub midagi ja see tähendab midagi). Nii et ei pea absoluutselt käituma nagu enamik kriitikuid kas või kogumiku „Tekstilääts. Kangelasema toitepiim” puhul, kes vältisid peaaegu alati tekstide otsest analüüsi. Arvan, et avangardkirjanduse puhul on see reegliks, või rohkemgi veel, selline lähenemine ongi ehk avangardi tõeliseks tunnuseks. Sarnase lähenemise näiteks on ka A. Keili lühiartikkel „Erkki Luugi väga valitud luuletused” (Eesti Päevaleht 3. V 2008 ): „See on kirjandus kõvasti edasi jõudnutele. Sellisena ehk kohustuslikki. Ma lähen nüüd riiulit ehitama. Sinna, kus ma istumas käin. See raamat vajab aastatepikkust süvenemist. Alle-aa, alle-aa.” Olgem ausad, Keil toob oma loos ka mõned tekstinäited, aga ta ei kommenteeri neid. Pange tähele ka humoorikat lõppu. Või näiteks Janar Ala artiklis „Erkki Luugi aeg ja kapslid. Ja Pöögelmann” (Postimees 29. VII 2008), kes tahab Luugile anda huumoripreemiat ja tsiteerib Luugi suurepärast luuletust „Nii silmapaistev mutt, et keegi sellist varem näinud pole ja tsaar”. Ala vahetab artiklis aga nagu kogemata pealkirja sõnade järjekorra ära: „Nii silmapaistev mutt, et keegi pole varem sellist näinud ja tsaar”. Eks sellisel „kogemata” teol võib olla sada põhjust, aga üldiselt, nagu okultistid ütlevad, juhuseid ei ole, pigem on see signaal sellest, et siin ju niikuinii ei kommunikeeruta, või kui, siis ju muhedas huumoriprismas. Teine levinud lähenemine avangardile ilmselt ongi, et see on päris hea huumorikirjandus. Jah, milline kisa tõuseks, kui mõne tunnustatud poeedi või klassiku tekstiga juhtuks nii. Selliste nüanssidega mängib muidugi ka avangard ise. Kiwa kureeritud näitusel „Tekstist masinani” (2007, rael artel gallery, Tartu) esitleti Toomas Thetloffi objekti „Tõde ja Õgius” / „Truth and Juicest”, mis kujutas endast justkui Tammsaare teose väärikat esikaant, aga muudetud pealkirjaga, tähendusliku veaga, mille küll ilmselt korrigeerime ikkagi jooksu pealt tammsaarelikuks. (Millise kohutava tõe see meie kohta ütleb? Mida kõike me veel jooksu pealt nõnda korrigeerime?)

 

Ent me pidime tõstma ju Luuki?

Mulle isiklikult on meeldinud rohkem just Luugi nii-öelda proosapalad, näiteks lühipala „Sõnum kuu pealt” (vt kogumik „Tekstilääts. Kangelasema toitepiim”) või „Sisukokkuvõte” (“Pideva ja Silmnähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul”). Kui luuletekstides hakkab kohati häirima sisseimbuv luule, kuigi Luugil üldiselt suhteliselt talutavate pidevate võõristusefektidega, siis kaks ülalnimetatud teksti jõuavad tohutu kiirendusega sinna, romaani lõppu, kuhu romaanikirjanike enamus jõuab ehk pärast paksu teose valmishigistamist, kui siiski, – mingisuguse hingematvalt monumentaalse ja raskesti sõnastatava tõeni, läbi kogu inimlikkuse tungiva vaateni, võimsa taga-läbi-edasi-vaateni: „Toitu ja rõivaid, vankreid ja hobuseid, tööriistu, kalu, kive ja palke ning palju muud toodi igalt poolt kokku, ja kuigi õhus hõljus veel õnnetusemekki ning surnutest õhkus manitsust leinale ja aupaklikule vaimsusele, oli sellegipoolest kõigi nägudel ja hääles rõõmsameelne leinahüüd ning pisut pidulikkustki, sest ühine tarmukas töö ja virgutav teadmine, et tehakse midagi nii tänuväärset, ilusat ja tänuväärset, valdas kõikide südame” (“Sõnum kuu pealt”, lk 17). Muide, ega meile eriti teada ei anta, mis enne juhtus, romaani ei ole. „Sisukokkuvõte” tegeleb taevaga: „taevas, roosa-=liha värv=-kuid paiguti avanev, / kihiline, ookerjas ja kollane – elav, lüüme, / elevandiluukarva, nagu lumme mattunud ookean” (“Sisukokkuvõte”, lk 24) ja „taevas nagu džott, laskemoonaladu. / taevasse tulistatud lillade pilvede read, nagu / sambad ja samblikud, mida katkestavad / monströössed skeemid: raudvõred, tornid, / malmist elektripostid, riietusesemed, poliitiline / sõnavõtt taeva halutule taustal.” „Sisukokkuvõttes” on väga ilusaid varjundeid, kujundeid, metafooride ahelaid jne ehk Mari-Leeni laulusõnadega öeldes tema viimaselt CD-lt „1987”: „no mida iganes”.

 

Luugi Kuu ehk Q

Hakkasin ka teoloogina mõtlema, kas Luugi teoste alusel annaks määratleda mingit nii-öelda Q-allikat (-allikaid) ehk siis mingisugust ühte või mitut teksti / heliteost / no mida iganes, mis võiks olla erinevate tekstide aluseks nii, nagu sünoptiliste evangeeliumide puhul on otsitud sarnaste tekstiosade ühist võimalikku allikat. Loomulikult võib olla, et seda/neid ei ole ja kõik on tulnud suures osas teadvustamatult. See oleneb autori töövõtetest. Näiteks kui vaadata „Tekstilääts. Kangelasema toitepiima”, siis päris paljudel autoritel on tegemist seal masina-teemaga (Luuk, Matsin, Uibopuu, Ravi, Vaher (nukk), Maurer (troll), Tomberg (tegelane Masin), Barthol Lo Mejor ). Ühelt poolt on see tunnistus sellest, et kogumiku koostamiseks oli mingi sügavam ja teadvustamatu ühine alus, müstiline arhetüüpne kattuvus, mille koostaja ikkagi õhust ära tabas. Seega on see teos müstilisest küljest palju ehedam ja ausam kui mõni tavaluulekogu, mis üritab olla otserünnakuga müstiline. Avangardile on iseloomulikud nii äärmuslik automaatkirjutus kui ka ülikellassepalik sõnaseadmine ja mõlemad võivad viia ühteviisi piiridele ja ootamatult sarnastele tulemustele. Olen kunagi ise kasutanud ühe teose loomisel brošüüri naistehaigustest. Lugesin seda ka stiili pärast meditsiiniraamatukogu roosas interjööris. Kummalisel kombel ei kadunud mul hiljemgi huvi arstide kirjutatu vastu. Siit ka üks lugemissoovitus tõelisele avangardistile: lugege Kiur Mölderi kaheosalist meenutusteraamatut „Naistearst meenutab”, kus on näiteks peatükk „Prouad, pressige pärasoole peale!” (vt K. Mölder „Naistearst meenutab” II, Lambri raamat, 2001, lk 14) ja igasugune suitsidaalne-mustalehvikuline à la „olen põrandal” luule loomise isu kaob igaveseks. Sest siin on Lahang, artefitsiaalsed abordid ja pärast „kerge eine” restoranis Volga või Kaunas. Või kui kasutada mu sõbra jahimehe sõnu: „limpsid naistega kuskil Nizzas šampust”.

 

Luugi lips

Luuk kannab vahel mingit eriti suurt lipsu. You Tube’ist võib vaadata, kuidas ta ei taha hommikutelevisiooni saatejuhile eriti midagi rääkida, kuigi on lipsuga vara hommikul kohale tulnud. Ilmselt väga vara. Võib vaadata ka seda, kuidas Luuk sooritab ühes klipis kummalist siirderituaali, mis on pealkirjastatud „erkki luuk sooritab sisseastumiskatse kirjanike liitu”. Tal on lips ja ülikonna nööbipool selja taga ning ta seisab niimoodi kukalinimesena kõnepuldi taga, tõstab käed ja räägib midagi. Klipp kestab 13 sekundit. Asi on täitsa usutav.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming