Välju oma paratamatusest ja juhtu

Aare Pilv julgustab lugejat kuulatama iseend ning astuma seeläbi vastu paratamatusele.

AIJA SAKOVA

Eelmisel suvel Bulgaarias puhkusel olles vaatas mulle mahlapudeli korgi alt vastu lause „Каквото и да става, не спирай“. Ja ehkki selle täpne tõlge oleks „Mis iganes ka ei juhtuks, ära jää seisma“, seostus see minu peas pigem mõttega „Midagi hakkab juhtuma, ära takista seda“. Just sellise elamisjulguse imperatiivi tunde – „tulista ennast tulevikku“, „välju oma paratamatusest ja juhtu“ (lk 106) – annab lugejale kaasa ka Aare Pilve „Kui vihm saab läbi“.

Pilve 2017. aasta kevadel ilmunud raamat sisaldab nii luulet, proosaluulet kui ka proosafragmente. Kokku sisaldab kogu 72 eri pikkuses teksti, mis on jaotatud seitsme peatüki vahel: 1) „Lülitid“, 2) „Ligimesi“, 3) „Võit jms. Jaan Ajaliku luuletusi“, 4) „Üks“, 5) „Vihm ja päike“, 6) „Peidan oma näo“, 7) „·“ . Peatükke raamivad omakorda kaks haikut: „aastate kaupa / ahv peidab oma nägu / ahvi ahvides“ raamatu alguses ning pealkirja sisaldav „peidan oma näo / suurde pojengiõide / kui vihm saab läbi“ raamatu lõpus.

Tekstid ei ole varustatud kirjutamisaastaga, küll aga osutab kogu alapealkiri, et need jäävad aastate 2007–2015 vahele. Sestap on väheusutav, et nad oleksid kogus esitatud kronoloogiliselt, pigem näib Pilv tekste kogumitesse organiseerivat sisulisest printsiibist lähtudes. Kogu esimesse poolde on ta koondanud lapsepõlvemälestusest välja kasvanud tekstid ning edasi liigub ajatumate, aga ka, vastupidi, ajakajaliste tekstidega. Sisukorras on ära toodud ka info, millised tekstid on sündinud tellimustööna või mõnest konkreetsest sündmusest ajendatuna. Samuti leiab sisukorrast viiteid Pilve blogisse. Oluline on ehk ära märkida seegi, et kogusse on integreeritud ka perioodikas pseudonüümi Jaan Ajalik all ilmunud päevapoliitilisemad tekstid. Kirjandusuurijana oli põnev märgata, kuidas Pilve luulesse jõuavad ka (kriitilised) mõtisklused ja vaatlused teadusilma kohta (nt „Teadus“ lk 95–97 või „Tsitaat“ lk 100).

Väheoluline ei ole raamatu puhul seegi, et selle on kujundanud autor ise ning selles on omajagu mängulisust. Näiteks on tekst „Möbiuse leht“ (lk 43) komponeeritud lõpmatult korduma ja nii ei ole sel algust ega lõppu, vaid ulatub paberi üla- ja alaservast välja.

Mängulisust võib märgata kogu raamivates haikudeski. Neid kõrvuti lugedes näivad nad osundavat tekste raamivate aastate vahele jäävale mõttelisele liikumisele julguse poole: oma näo peitmisest võõraste maskide taha kuni julguse ja soovini kõikide meelte ja tajudega sukelduda maailma. Ehkki mõlemad tekstid mängivad sõnaga „peitma“, on selle sõna tähendus ja osutus kummaski tekstis sootuks teine. Oma näo peitmine suurde pojengiõide pärast vihma räägib meelelisest sukeldumisest lõhnade maailma ning üldistatult enese üleni mõjutada laskmisest millestki, mis on justkui kogu aeg siinsamas olnud, kuid mille täit võimaluste avarust pole seni teadvustatud.

Tekstimälestised kui lunastuse otsing

Raamatus sisalduvaid tekste on Pilv ise koondnimetusega nimetanud mälestisteks, mida võiks tõlgendada kui tekstideks materialiseerunud (kondenseerunud, konkretiseerunud?) mälestusi. Ühelt poolt osundab sõna „mälestis“ valimine sellele, et käesolevas raamatus sisalduvate kirjanduslike tekstide lugemine puhtalt mälestustena oleks liialt tasapinnaline. Teisalt annab sõna „mälestis“ kaasa terve teistsuguse mõistelise aparatuuri, sest see on termin, mida kasutatakse pigem kunstis ja arheoloogias, teisisõnu esemelises kultuuri­uurimises.

Mälestise kui termini sissetoomises ja ka selles, kuidas Pilv kirjutades visualiseerib hetki oma lapsepõlvest, on vaieldamatult midagi benjaminlikku. Pilv näitab end selles kogumikus mitte ainult ääretult meelelise inimesena, vaid ka väga visuaalse, pildilise mõtlejana, just nagu seda on ka Walter Benjamin (1892–1940). Kui mitmed „Lülitite“ peatüki tekstid on võrreldavad Walter Benjamini mälupiltidega raamatust „Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku“,1 siis kirjandustekstide mälestisteks nimetamine kutsub esile seosed Benjamini mõttefragmendiga „Väljakaevamine ja mäletamine“ („Ausgraben und Erinnern“, 1932). Selles tekstis võrdleb Benjamin mäletajat (ja küllap ka mälestusest kirjutajat, just nagu ta ise) arheoloogiga ning räägib mälestuste konteksti olulisusest ehk sellest, kus nad välja kaevatavas pinnases asetsevad.2 Arheoloogilised kaevetööd mälu eri kihtides on Benjamini järgi kui pinnasekihtide mitmekordne läbisõelumine ja laialipuistamine, et leida ja ära tunda neid (mälu)pilte, mis on kui „väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites“.3

Mulle näib, et Pilv on just nõnda sõeludes ja ettevaatlikult laiali puistates välja selgitanud neid mälupilte, mida ta tahab tuleviku tarbeks säilitada ning oma mälukambritest kui mälestisi esile tõsta. Keskseks ja võib-olla isegi programmiliseks tõuseb selles valguses kolmest mälupildist ja ühest metatasandi mõtisklusest koosnev tekst „Piimakoor“ (lk 18–19). Pilv kirjeldab üht eredat mälupilti lastesõimest, hetke, kui paariaastased lapsed on kasvataja järelevalveta jooksnud mõned meetrid lasteaiamaja välisuksest kuni aiaväravani. See on mälupilt, mis seostub ühtviisi nii reeglite hülgamise ehk vabadusega kui ka teatava helguse ja turvatundega (reeglitest loobumine on lõplik ja lõpeb turvalise jõudmisega väravani). Seesama eufooriline uksest väravani jooksmise hetk on jutustaja mälus seotud omakorda valge piimakoore-valgusega, mida ehk sellisel kujul tegelikkuses ei olegi, mis on „mälu meisterdatud valgus“ (lk 18). Piimakoore-valguse ja lastesõime õnnejoovastuse tunde mälupiltidele tuginedes küsib Pilv:

„kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama? kas pole see lunastuse taandamine kahemõõtmeliseks jooneks, primitiivseks lapikmaalase rännukihuks? mis siis, kui ta on hoopis mingi koht meie viiemõõtmelises hinges – alati juba olemas siinsamas nurga taga? just nagu see tänaval lastesõime uksest hoovi­väravani jooksmise hetk, oma laheduses ja heleduses kõike lahendav ja valgustav sähvatus mu kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus. see kõik on juba olnud ju. see on mul käes, mälu-urustikus olemas – ehe ja pidulik loomulikkus – puhas tõlgendamata rõõm“ (lk 19).

Õnn või lunastatud saamine ei pea tingimata tulevikus ees ootama, väidab Pilv. Rahuloluni või maailma ja iseenda kooskõlas olemiseni saab jõuda ka mineviku ja lapsepõlve kaudu, täpsemalt, oma mälupiltide hulgast selliste väljasõelumisega, kus puhas tõlgendamata rõõm oli olemas. Ühtlasi sisendab see mõttekäik, et kõik on juba meis endis (ja/või maailmas) ja meie mälu-urustikes olemas olnud, vaja on vaid kannatlikkust, et neid tõeliselt väärtuslikke hetki ja pilte mälukihtidest või mälukoobastikest üles leida ja esile tõsta.

Lunastus näib niisiis peituvat äratundmises ja leppimises, et kõik on kunagi olnud ning et lõputu väljapoole püüdlemise asemel saab saavutada rahulolu iseendasse kasvamise, iseenda eri osiste ära tundmise ja omaks võtmise (talletamise) kaudu. Sellist iseendaga rahu sõlmimist või iseendasse kasvamist iseloomustab selles kogus ka luuletus „mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab“ (lk 106).

Mälukoobaste läbivalgustamine

mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab
nagu savist anumaid, mis pannakse
tuleviku riiulile kenasti ritta?
ära mõtle, valmi ja kujune
hommiku ja õhtu käte vahel kedral keereldes,
põle kõvaks anumaks, et tühjus su sees
omandaks isikupärase kuju,
et võiksid pakkuda puhkepaika
hämarusele oma õnaruses,
avaus ülespoole, valmi ja kujune
vapraks mälestuseks
neist päevade kätest

Selles luuletuses pöördub Pilv teatava esemelisest kultuuri pärit sõnavara ja kujundite poole, nimelt võrdleb ta inimest savist anumaga, mis pannakse kunagi „tuleviku riiulile kenasti ritta“. Pilv ütleb, et selle asemel, et muretseda lõputult tuleviku pärast ehk selle pärast, kuidas keegi meid kunagi riiulil ritta paigutab (või ei paiguta), tuleks hoopis sellele mõtlemisest loobuda ning elada nüüd ja praegu: „ära mõtle, valmi ja kujune / hommiku ja õhtu käte vahel kedral keereldes, / põle kõvaks anumaks“.

Inimene on selles luuletuses kui koobas või savianum, mida vormivad päevade, hommikute ja õhtute käed, ning mille sisemuse õõnsused on kurvilised ja hämarad, kuid mille avaus on ülespoole ja kuhu ulatub ka valgust. Selle kõvaks põlenud savianuma sees on oma koht tühjusel ning hämaruselgi. Tühjusel omakorda on anuma tugeva ja selgepiirilise kuju tõttu võimalus omandada isikupärane kuju.

Savianuma kujund on äärmiselt rikkalik just selle sisemuse välja valgustamise (võimatuse) mõtestamiseks, sest ülevalt kitsama ja alt kurvilisema anuma sisekülgi ei saa kunagi ühtviisi hästi valgustada. Olenevalt sellest, kust valgus langeb, on anuma sisemusest näha alati vaid üks kindel külg. Võib-olla oleks mõeldav ka kogu anuma sisemuse läbivalgustamine, aga see saaks toimuda sel juhul ehk vaid sähvatusena varem nimetatud kõike valgustava piimakoorevalguse abil. Aga kindlasti vaid sähvatusena – just nagu ka Benjamini „tõene pilt minevikust vilksatab mööda“4 –, sest savianuma sisemus ei tahagi olla püsivalt läbivalgustatud, seal peab säilima koht hämarusele.

Kui ühelt poolt näib Pilv sisendavat seda, et tuleb püüelda rahu sõlmimise poole oma praeguse minaga – lase päevadel end vormida ja kujundada ning taju seda õnne ja rõõmu, mis on juba lapsepõlvest sinuga kaasas ning mis võib end igal ajahetkel sinu enda kaudu uuesti ilmutada –, siis teisalt suunab ta lugejat (ja iseend) ka tulevikku vaatama. Või pigem end pidevas liikumises hoidma ning mitte paigale tarduma. Pilve sõnum luuletuses „tihka kuulata maikuu kaugel­olekut“ on lihtne ja veenev: „välju oma paratamatusest ja juhtu“ (lk 106).

Aare Pilve luulekogu raamivad kaks haikut, milles peidetakse oma nägu.

Aija Sakova

Täielik kohalolu

Luuletus „tihka kuulata maikuu kaugelolekut“, mis asub samal leheküljel luuletusega „mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab“, on justkui selle mõtteline jätk.

tihka kuulata maikuu kaugelolekut,
malda teha need tuhanded silmapilgutused,
mis sinnamaani teha on, usu
midagi, millest su olemasolu ei sõltu,
vääri seda, et ma sul neid asju teha
käsin: puutu minusse, tulista ennast
tulevikku, kus ma ees ootan nagu
jahiloom ega tea, mis minevikul mulle
veel varuks on, välju oma
paratamatusest ja juhtu.

Kui lähtuda eeldusest, et maikuu viitab siin sellele samale ajale „ilmselt kevadel maikuus“ (lk 18) ning kogemusele, mis oli „Piimakoore“ loos, kui „valgus oli jälle see peaaegu valge piimakoore-valgus“ (lk 18) ning kui joosti need paar meetrit vabaduseuimas lasteaia uksest aiaväravani, siis näib see luuletus ühendavat endas nii minevikku kui ka tulevikku vaatamist, teatavat totaalselt kohalolu.

See on üleskutse kannatlikkusele ses mõttes, et tuleb mallata ära oodata need hetked (sähvatused-vilksatused), kui iseenda mäluõnaruste läbivalgustamise viib sihile ning nähtavaks saavad puhta rõõmu hetked, teatav kooskõla või ühte sulamine mineviku ja oleviku vahel. Kuid samuti on see üleskutse tegutsemisele, uudishimule, maailma avastamise ja kogemise kihu valla päästmisele iseendas. Maailma avastamine saab, kui uskuda Pilve, toimuda mitmeti – nii oma näo pojengiõide surumisega ehk olemasoleva objektiivse reaalsuse tähelepaneliku jälgimise ning vaatlemise kaudu, aga ka iseenda ja oma mineviku kuulamise ja nägemise julguse kaudu.

Nii võib öelda, et Pilve „Kui vihm saab läbi“ puhul on tegemist ääretult mitmekihilise raamatuga, millest käesolevas kaasamõtlemise katses on valgustatud vaid väga üksikuid tahke. See on raamat, mis on ühtaegu läbitunnetatult meeleline (ja vahel erootilinegi) ning samal ajal sügavalt filosoofiline.

Nagu ütleb Aare Pilv intervjuus Margus Otile, on see raamat talle endale püüe kinni püüda või jäädvustada hetki, sealhulgas lapsepõlvest, mis aitaksid jõuda tal mina-eelse iseni ja vabaneda kokku­jutustatud minast. Nii võib ka kogumiku pealkirja tõlgendada kui teatavat vabanemist, kokkujutustatud lugude ja minade ületamist. „Kui vihm saab läbi“ viitab selliselt ka ajale või hetkele, kui lõpeb luuletuses „väike armike …“ (lk 9) vanaema ette loetud August Alle „Eesti pastoraal“: Alle luuletus kirjeldab teadupärast karjalapsepõlve, kus „vihma küll valab ja pilvede vinas / taevas kui maa sügisudude tinas“.5 See on hetk, kus minevik ja mineviku lood on küll omaks võetud ja (mälestistena) talletatud, kuid need on ühtlasi ka ületatud või läbitud, sest vihm sai läbi.

Pilve tekstid võivad tõepoolest osutuda uskumatult vabastavaks ka lugejale. Näiteks proosapala „Lülitid“, mis sisuliselt kirjeldab autori elukohti selle läbi, kuidas (millise käe ja käeosaga) mingis korteris või majas oli vaja lülitada valgusteid, suudab lugeja endaga sellisel moel kaasa viia, et ta füüsiliselt kogeb – kaotab ja taasleiab – iseend jutustaja kätes lüliteid vajutamas.

Kustu. Põlema. Kustu.

1 Walter Benjamin, Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku. Valik esseid. II. Koostanud Marek Tamm, tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 9–11.

2 Walter Benjamini fragmendi „Väljakaevamine ja mäletamine“ pikem eestikeelne lahtikirjutus on leitav siinkirjutaja peatselt ilmuvas artiklikogumikus „Valu, mälu, kirjandus“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2017, lk 54–55).

3 Walter Benjamin, Ausgraben und Erinnern. Rmt: Walter Benjamin, Erzählen. Schriften zur Theorie der Narration und zur literarischen Prosa. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Alexander Honold. Suhrkamp, 2007, lk 196.

4 Walter Benjamin, Ajaloo mõistest. Rmt: Valik esseid. Koostanud Marek Tamm, tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull ja Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 2010, nr 26–29, lk 170.

5 August Alle, Eesti pastoraal. Rmt: Sõnarine. Eesti luule antoloogia, II kd. Koostanud Karl Muru. Eesti Raamat, 1992, lk 209.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming