Vana paaži ajarännakud

Teet Kallas

„Juba olnud” on täiesti teistmoodi Rein Põder! Ei mingit vaibatikkimist, ei mingit linikuheegeldamist enam. Hoopis hulk uljaid jõuliselt realistlikke pintslilööke, sekka suisa klassikalist sürri à la Dalí. Rein Põder, Juba olnud. Eesti Raamat, 2008. 464 lk.

Rein Põdra uus romaan „Juba olnud” (hea pealkiri, muide!) sünnitas lisaks muule ka mõtteid põlvkonnast kui sellisest. Sellest ehk alustangi. Võiks ju 1943. aastal sündinud Põdergi kuuluda nn kuuekümnendike lainesse, aga… justkui ei kuulu küll. Nagu nüüd teame, oli sel põlvkonnal juba tõhus osa oma elutööst tehtud ja oma sõnumitest edastatud, kui Põder avaldas alles oma esimese jutukogu täiskasvanutele („Kahekesi maailmas”, 1982) ja esimese romaani („Hilised astrid”, 1984). Enne seda teati teda kui mõne didaktilise lasteraamatu autorit.

Mina ei tea põhjust, miks vaieldamatute kirjanikueeldustega mees ei kiirustanud tulema ja „põlvkonnaga liituma”. Oletada võib mõndagi, aga jäägu see pealegi. Mõnda väliselt tema omaga sarnase loomelooga kirjanikku tunneme ju veel: Madis Kõiv, Aarne Biin, miks mitte ka Erik Tohvri (Hans Laansalu). Nii ongi nüüd, et kui mõnedki nimetatud tingpõlvkonna üldteada tipud või tipulähedased kirjanikud on omadega justkui lõpusirgele jõudnud, siis hiljem alustanud on alles hoogu minemas. Kui mitte kvaliteedi, siis vähemalt kvantiteediga. Nii ka Rein Põder. Ju siis on igale antud oma aeg, et nn „jumalast määratud” hulk lehekülgi täis kirjutada ja arv raamatuid avaldada.

Tunnistan, et pole päriselt kursis kõigega, mida Põder näiteks viimasel kümnel aastal on avaldanud. Põhjus pole temas, vaid ikka minus. Ammu on möödas ajad, mil võisin kiidelda, et olin igal aastal enam-vähem kursis vähemalt eesti kirjanike uudisloominguga. Enam pole see isegi füüsiliselt võimalik.

Lisaks muule: küllap vist millalgi tundus mulle, et Põder on „valmis”. Ta oli nagu mingi kindel ja muutumatu märk. Umbes nii, et Rein Põder, ahaa, need tasaselt sumisevad, natuke nukrad ja natuke naiselikud novellid ja romaanid, jajaa, see piisavalt sümpaatse, aga tuhmivõitu kiirgusega proosakirjanik. Minu jaoks oli ta ühelt poolt liigse, lausa seletamatu sordiini all ja teiselt poolt natuke üleharitud keelemaastikuga kirjanik. Teisisõnu: selle hea kirjaniku hea keel oli minu jaoks pisut liiga ilus ja õilis. Või liiga eleegiline. Aga keel ongi stiil ja teinekord on stiil ühtlasi kõik.

Et asi selgem oleks, püüan võrdluse tuua kujutava kunsti abil. Managem silme ette suvaline motiiv: suvine metsalagendik, tormine meri, vihmane linnatänav vms. Kujutlegem neid endale viivuks näiteks õlimaalina. Ja seejärel täpselt neidsamu pilte vaibatikandina. Vahe on hämmastav, eks? Kusjuures mu võrdluses pole mingit õelutsemist, tean ammu, et ka vaibakunst on kunst. Seetõttu ei tohikski tunduda veider kunagine küsimus iseendale pärast Rein Põdra ühe jutu lugemist: kena kõik, ainult miks pidi ta seda lugu tikkima otsekui vaipa, kui mõne hoogsama pintslitõmbega oleks selle pildi palju jõulisemalt paika saanud?

Niisugune subjektiivne lugejapihtimus. Ja nüüd siis äkki romaan „Juba olnud”. Nagu öeldud, pole ma päriselt kogu vahepealse arengu ja kõigi suundumustega kursis. Ja küllap just seetõttu oli esimene elamus totaalne üllatus. Täiesti teistmoodi Põder! Ei mingit vaibatikkimist, ei mingit linikuheegeldamist enam. Hoopis hulk uljaid jõuliselt realistlikke pintslilööke, sekka suisa klassikalist sürri à la Dalí. Ja ka graafikat, nii värvilist kui mustvalget. Muidugi, visuaalsus ja aistitavus on Rein Põdra tugevaid külgi ikka olnud, aga siin on need väga teadlikult pandud ka töötama-toimima suurema terviku huvides. Sõnaga, lugesin romaani läbi ehk liigagi kiiresti. Mis teha, seekord haaras see mind kaasa ennekõike lugejana ja alles seejärel kirjandusinimesena, kes andnud Sirbile lubaduse retsensioon kirjutada.

Rein Põder on küllalt pikka aega kirjanduse sees olnud. Kindlasti on ta veel pikemat aega kirjanduse üle mõtelnud. Lisaks on ta aastakümneid olnud kirjastaja. Seepärast pole kahtlust, et Põder teab mõndagi. Teab, kuidas asi käib ja kuidas kirjandust tehakse. Põiked ulmesse (või fantasy’sse) ei üllata enam ühegi autori puhul. Ja ega need äraminekud ja sissepõiked iseenesest veel midagi garanteeri. Sedapuhku töötab valitud vorm küll ja enamgi.

Kohe esimestelt lehekülgedelt käivitub telefonihelinaga ulmeromaanilik ajarännak, hakkab tööle kord siia, kord tänna sakkiv ajamasin, millesse tiritakse-kistakse pahaaimamatu minajutustaja Enno Poodnek. Ja läheb lahti! Imelikult nihestunud maakooli klassi kokkutulek, kuhu ta kuulekalt sõidab, sattumine kuuekümnendaisse, koguni viiekümnendaisse, siis seitsmekümnendaisse – aga igav ei hakka, sest igas ajas ootab oma lugu või portree. Õigupoolest pole need peatükid muud kui novellid, mõned juba lausa eraldi tervikud. Mida me kõike ei näe ja ei kuule! Enno saab koguni kuuekümnendate alguses Elva kohvikus istudes kõrvalt jälgida oma tulevase naise Tiia Kongo koolilõpuaegset tüli oma peikaga. Enno viskab viina Venemaa ühe kuulsaima elus poeedi Ženjaga (kes muu kui Jevtušenko) tema menu tipmisel ajal ja loeme talle takkapihtamoraali tänases kõiketeadvuses. (Teine asi, et seda novelli lugedes tajud veel kord, kui kaugele on taandunud meist toonased ühisriigi reaalsused ja isegi iidolid).

Enno elab läbi kapten Kongo põgenemise saaga Siberi vangilaagrist, talle saab Nõukogude vormis sõdurina Poolas teenides osaks eluohtlik kummituste rünnak. Ja veel millised kummitused – sealmail paiknenud fašistlikus koonduslaagris tapetud juutide vaimud.

Vähe sellest kõigest: Enno Poodnek (kelle enda elust vilksamisi teame, et ta on ajakirjanik) rõkkab ilmäkki ühel sürrealistlikul salajasel ööetendusel Estonia laval ooperit laulda. Mozartit! Paganellot! Jne, jne. Viimast unenäonovelli lugedes adusin äkki, millele varem polnud eriti mõtelnud: ennäe, paadunud romantik Põdergi oskab olla irooniline ja koguni eneseirooniline, ja veel kuidas!

Aga see kõik on siiski vaid foon, need on vaid aeg-ajalt vahetuvad värvikad dekoratsioonid. Sest tegelikult on tegemist ikkagi armastusromaaniga. Ja küllalt keerulisega. Enno Poodnek on mees, kes meeldib mitmes ajas ja mitmes paigas naistele. Emale niikuinii, aga ka ämma(de)le, väikesele plikale Poolas, vene töölisneiule Tamarale… Temas peab olema midagi, millega ta nad silmapilkselt lummab. Seda autor eriti ei selgita, ju see siis peabki niimoodi olema. Aga kõige rohkem meeldib ta oma naisele Tiiale, rahvusvahelise tasemega ooperilauljatarile. Ja ka tema rivaalile, sama heale lauljale Eevale ning koguni viimase õele. Jne. Aga – ühest hetkest on kõik teisiti, Ennost saab oma naise (mingiks perioodiks ka Eeva) paaž. Mees, kes mitte ainult ei armasta, vaid ka austab oma kuulsat naist. Ta käib tal kannul, tal vastas, temaga kaasas. Läbi aastate ja aastaaegade.

Sügavalt asjatundlikud on lõigud ja leheküljed, mis kirjeldavad peaaegu võimatut: muusikat, laulu, kontserti. Romaani läbiv paažihoiak on liigutav, aga ka koomiline. Ma ei tea, kas autor oma lugu just sedasi plaanis, aga minu meelest on ka selline tulemus midagi väärt. Muuseas, Enno aupaklik ja austav suhe naistesse üldse ning naistesse konkreetselt kordub taas ja taas. Nad vaimustavad teda. (Ja tema neid, nagu öeldud). Isata kasvanud, suuresti isadeta põlvkonnas kasvanud mehe paratamatus? Või valik? Ei oska eitada ega jaatada, kuigi kuulun täpselt samasse põlvkonda.

Tegelikult on „Juba olnud” päris imelik raamat. See on vähemalt Põdra kohta pööraselt temperamentne ja kaootiline tekst. Tõsi, tegu on hästi reguleeritud kaosega. Aga mis selle loo tegelik uba (message, Sõnum!) peaks olema, ei oskagi ütelda. Ega ometi see, et ajamasina vangist pääsenud eakas mees saab koju tõtanud naisele-tütrele vihjata: oh, kui te vaid oskaksite ette kujutada, kui pikk ja raske päev mul täna oli!

Või äkki on see romaan lihtsalt nutikalt leitud võimalus memuaarideks? Nii lihtne see asi ilmselt ka ei ole. Aga üldse, enam pole kohustust raamatust kirjutades raporteerida, kas oled sellest ikka õigesti aru saanud. Kui ei ole, mis parata, eks ju? Ja üldse, mis on proosa, mis on romaan? Veel üks võimalus võrrelda ennast ja teisi. Ei enamat.

Oskan vaid ütelda, et sain ühe vana vaimustunud paaži rännakuid ajas ja ruumis jälgides kena lugemiselamuse. Seda ei juhtugi viimasel ajal kuigi tihti, olgu öeldud.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming