Vanameister ja novellivabrik

Roald Dahl tõestab, et arvamus, nagu jaguneks kirjandus lastekirjanduseks ja õigeks kirjanduseks, ei pea paika.

PAUL RAUD

Roald Dahl

Carl Van Vechten / USA Kongressi raamatukogu / Wikimedia Commons

Septembris möödus 100 aastat Walesist pärit maailmakuulsa kirjaniku Roald Dahl sünnist. Laiemale avalikkusele on Dahl tuntud lastekirjanikuna, esimesena seostub ta nimi ilmselt 1964. aastal ilmunud „Charlie ja šokolaadivabrikuga“, millest on nüüdseks saanud tema loetuim teos. Asjatundlikumale lastekirjandusehuvilisele tulevad kindlasti tuttavad ette ka „Suur Sõbralik Hiiglane“, „Matilda“ ja „Vapustav härra Rebane“. Eestis on kirjastuselt Draakon & Kuu ilmunud ohtralt Dahli lasteraamatuid, ent ka viis Epp Aareleiu tõlgitud täiskasvanutele mõeldud jutukogu (ühe puhul on Aareleid üks tõlkija kahest).

Kaalukam osa Dahli lühilugudest ilmus enne suuremat kuulsust lastekirjanikuna. Neist vaatavad vastu realistlikud juhtumised ja mustemast must huumor. Dahli stiil on väga lihtne, kuid paljuütlev ning arusaadav igale lugejale. Selge keel on lastekirjaniku puhul hädavajalik, ent samamoodi võiksid ka täiskasvanutele kirjutavad autorid sellele rohkem rõhku panna. Dahlile on olulisem jutustada huvitavat lugu, mitte ilmestada keerukate kujundite ja keelenditega keskpärast süžeed.

Roald Dahli esimene jutukogu „Sinu kord“ ilmus aastal 1946 („Over to You“, ee 2013). Raamat kannab alapealkirja „Kümme lugu lenduritest ja lendamisest“ ning just seda need tekstid ongi. Aastatel 1941–1946 kuulus Dahl Suur­britannia kuningliku õhuväe ridadesse. Teenistus viis mehe Liibüasse, kus ta sai tõsiselt haavata, ning pärast paranemist edasi Kreekasse, Süüriasse ja Egiptusesse. Hiljem tegeles ta Briti sõjapropagandaga Ameerikas. Tol perioodil kirjutatud lood moodustavadki antud novellikogu. Mitu juttu on varem ilmunud perioodikas. „Sinu kord“ on Dahli järgneva loominguga võrreldes väga teistsugune, pigem rahulik ja melanhoolne. Kuigi need pole lood, mille järgi teda tuntakse, ei ole tegu halbade novellidega. Dahli kirjeldatav sõjaäng, rusuv lendurielu ja igapäevane kaotusvalu mõjuvad niivõrd ehtsalt, et jääb vaid loota iseenda sõdadeta tulevikule.

Teine jutukogu „Keegi sinu moodi“ ilmus 1953. aastal („Someone Like You“, ee 2011). Selles raamatus joonistub selgelt välja Dahli edasine novellilooming. Neid 18 teksti võiks nimetada lausa õuduslugudeks. Piir veidra ja kohati rõveda õuduse ning äärmiselt musta huumori vahel on väga õhuke. Selles mõttes ei ole eriti imekspandav, et autori lühilood pole leidnud nõnda laia kõlapinda kui tema lasteraamatud – süsimust huumor sobibki vaid vähestele. Lugude võlu ilmneb alles siis, kui mõni tõeliselt jõle puänt natukenegi muigama paneb. Üldiselt järgivad need lood võrdlemisi klassikalist ülesehitust: autor sätib sisemise pinge saatel kõik nupud valmis ja mõnele üllatavale pöördele järgneb vapustav puänt. Võrdlemisi lihtsakoelisest kompositsioonist hoolimata ei muutu novellid ka järjest lugedes igavaks. Dahli põhjatu kujutlusvõime muudab iga loo niivõrd huvitavaks, et enne lõppu pole mahti raamatut käestki panna.

1960. aastal ilmunud „Kiisu-kiisu“ („Kiss Kiss“, ee 2010) on ilmselt Dahli parim ja kuulsaim novellikogu. Eesti lugejale on see kogumik osaliselt tuttav juba aastast 1975, mil Andres Ehini tõlkes nägi Loomingu Raamatukogus trükivalgust kogumik „Musi mopsti“. Sinna oli valitud neli Dahli lugu, millele uues ja täielikus eestikeelses variandis on lisatud seitse Aareleiu tõlkes. Dahli lugude üllatuslikkus ja must huumor saavutavad selles kogus oma tipptaseme. Nagu eelmiseski kogus, hõlmavad tekstid väga erinevaid olukordi ja tegelasi – briti aadlikest kolkaküla bensiinijaamas töötavate salaküttideni. Kordub õnnetu abielu motiiv. Kokku moodustavad 11 juttu kena terviku.

„Külaline“, mis ilmus aastal 1974 („Switch Bitch“, ee 2014), avab lugejale Dahli erootilisema ja lausa perversse poole. Kogumiku neli juttu nägid eelneva kümne aasta jooksul trükivalgust Playboys. Kahe loo peakangelaseks on seksistlik naistevõrgutaja onu Oswald, kes on ühtlasi ka Dahli 1979. aasta romaani „Minu onu Oswald“ peategelane. Antud lühijutud erinevad Dahli eelnevast novelliloomingust oma üliseksuaalse tooni poolest, üllatavad pöörded ja puändid pole aga kuhugi kadunud. Kogu võib mõjuda lugejale häirivalt, eriti tänapäeval, sest mitmes kohas võib täheldada misogüüniat. Jääb vaid üle leppida Dahli iseäraliku satiiriga.

„Kaheksa ootamatut lugu“ (ee 2015) sisaldab tekste, mis esinevad sellises koosluses tõenäoliselt esimest korda. Need on kõik Dahli hilisema perioodi novellid ja erinevad eelnevaist omajagu: huumor polegi enam eriti must ning ka juttude süžeed tunduvad võrdlemisi lahjad. Jutukogu pealkiri tuleb briti telesarjast „Tales of the Unexpected“ (1979–1888). Üheksa hooaega kestnud sari tõi teleekraanile mitme kirjaniku lühilood, sh Dahli omad. Algselt kandiski sari pealkirja „Roald Dahl’s Tales of the Unexpected“ ja esimesed kaks hooaega koosnesid enamjaolt Dahli novellide töötlustest. Iga episoodi juhatas sisse autor ise, kes tutvustas ka lühidalt oma tekstide tagamaid. Pärast lugemist on väga lahe noidsamu jutte näha teleekraanil.

Roald Dahli raamatute puhul tuleb väga selgelt välja teatav polaarsus, mida on kahjuks näha üldises suhtumises kirjandusse: arusaamine, justkui jaguneks see lastekirjanduseks ja mingiks õigeks tõsiseks kirjanduseks, ei pea kuidagi paika. Dahl on lihtsalt hea kirjanik. Muidugi võib temagi teoseid jagada temaatika alusel lastele ja täiskasvanutele kirjutatuks ning kummaski ei puudu must huumor, ühes on see lihtsalt veidi tumedam ning avaldub seksuaalses ja vägivaldses tegevustikus. Tark autor suudab aga kirjutada kõigile ja teha seda hästi. Lastekirjandus pole midagi lihtlabast või alaväärset. Seetõttu tuleks pärast Dahli novellide lugemist tutvuda põhjalikult ka tema lasteraamatutega, mis kohati on kirjanduslikult paremadki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming