Vananemise poeetika: tühjusetundest ekstaasini

Hasso Krull

Tõnu Õnnepalu päevik vastandub selgesti tüüpilisele intiimpäevikule, mida lauasahtlis peidetakse.Päevik on piiripealne kirjandusžanr. Ühest küljest peaks päevik olema dokumentalistika musternäide: kõik sündmused, mõtted ja tunded pannakse kirja juba samal päeval, niipea kui mahti saab. Esitatav materjal peaks olema veel läbi seedimata, tal ei tohiks olla küljes viimistluse ega küpsuse maiku – see on ju esmamulje, esimene dokument, mille võlu on just tema rabeduses ja värskuses, mitte sujuvuses ja lõpetatuses. Mitte realism, vaid tõeluse  puhangud, välgatused, virved; mitte järeldus, vaid eelduste hargnemised.

Teisest küljest lubab päevik tõepärasuse rikkumist nii palju kui süda lustib. Sinna ei pea ju kirja panema ainult ükskõikseid juhtumisi, tuimi episoode: kuupäeva kandev lehekülg võib sisaldada mis tahes kujutlusi, unenägusid, fantaasiaid, sest needki on sisemaailma dokument, teadvuse ajaliselt fikseeritud jälg. Valetage, nii palju kui süda lustib! Ärge hoolige  morni reaalsuse virinast ja grimassidest! See kõik on päevikus lubatud, sest päevik pole teaduslike katsete kirjeldus, vaid vaba eneseväljendus. Päevikut pidades võib tõesti öelda, mis sülg suhu toob, sest kõik on autentne ja ühtegi sõna ei pea tagasi võtma sellepärast, et see oleks ebatäpne või eksitav. Homme on jälle päev, jälle kuupäev – siis võin kõik ümber mõelda ja ajada hoopis teist juttu. Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja” läheneb  päeviku žanrile ettevaatliku nurga alt. „Selle päeviku pidamise idee on Marek Tammelt. Ja õieti juba eelmise – millest sai Flandria päevik … Ühesõnaga, Mareki (ja kirjastus Varraku) ettepanek tundus väljakutsena” (lk 7).

Niisugune päevik vastandub selgesti tüüpilisele intiimpäevikule, mida lauasahtlis peidetakse. Intiimpäeviku esimene tingimus on ju see, et keegi ei tohi seda lugeda: meenub, kuidas Tolstoi hakkas pidama topeltpäevikut, kui oli  teada saanud, et naine tema ülestähendusi salaja loeb. Ometi ei ole Õnnepalu tekst ka mulaaž, eksitav pettepäevik: ta on otsinud päeviku vormi nagu kirjandusteose vormi, et see ei oleks „selline heietamine”, „mingid Flandria päeviku jäägid”. Nii on ta jõudnud luulevormini, sest „luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis” (lk 8). Võiks seega öelda, et „Kevad ja suvi ja” on päeviku mimikri, päevikuks maskeeritud luuleraamat – või isegi üksainus pikk luuletekst, romantiline „poeem”, mille meetodi on määranud kirjastaja tellimus ja kalendriaasta rütmiline jaotus. Luuletusi avaldatakse sageli dateeritult (näiteks Allen Ginsbergi „Kogutud luuletused” on tervenisti kronoloogiliselt järjestatud), kuid päevikumeetod lisab kirjutamise protsessile teatava pidevuse. „Sest imelik asi: siiski, ühe aasta üles kirjutamine, õhtu-õhtult  – see tõesti viis kuhugi. Eks ole, tasub ikka vastu pidada, jääda oma tähele truuks …” (lk 9).

Nii on päeviku mimikri viimaks tekitanud olukorra, kus igapäevane luuletuste kirjutamine muutub tõepoolest päevikupidamiseks, ja päevikupidamine omakorda armastuskirjaks – ning katkeb siis, nagu romantilisele poeemile sobibki. Sissevaatest saab väljavaade, kontemplatsioonist ekstaas. Takkajärele on raamatule kirjutatud pühendus, mis jällegi  rõhutab teksti dokumentaalsust. „Tühjuse laienemine / teeb ainult natuke haiget” (lk 18). „Julgesin isegi tule põlema panna. / Ümbrus oli tühi. / See ei paistnud kuhugi” (lk 39). „Eesti maastikud tagasiteel / on sel õhtul eriti tühjad” (lk 62). „Vaevaline kergus, tühi meel, / mul pole kaasa võtta siit midagi” (lk 96). „Kauge maantee hääl on külm. Loojang inimtühi” (lk 158). Õnnepalu päeviku keskne meeleseisund on tühjusetunne: luuletus  võib alata tühjusega („Küll see sügise värviline õhetus on ilus / ja tühi”) ja tühjusega ka lõppeda („Taskud on tühjad, sügis, / ainult ilusaid lehti murul. Muud midagi”, lk 130). Tühjus on see, millest romantilise poeemi subjektiivsus algab („Vanad luuletused / vanadel lehekülgedel [—] nagu see üksiku musträsta laul / inimtühjal Tatari tänaval”, lk 49), ja tühjus on see, mille juurde ta alati peab jälle tagasi tulema, et kehtestada oma ülevat  eraldatust: „Tee on valge ja tühi, / kedagi pole näha. Väga loomulik oleks / praegu surra. Keegi ei märkakski” (lk 172).

Õnnepalu päeviku-mimikrit pingestab ühelt poolt teatav kokkulepe üleüldise tühjusetunde ja järkjärgulise vananemise vahel, teiselt poolt aga kiirenev kulgemine mingi täitumise, suure ekstaasihetke suunas, mis viimaks paistabki saabuvat. Sel ekstaasihetkel saab tühjusetunne otsa, ta justkui kaetakse kinni, ning tühjuse asemele tuleb armastus. „Muld, mis oli mu armastus enne mind, / hakkab jälle mullaks saama. Sa / oled tulnud” (lk 185). „Ja mu süda läheb suureks / nagu maailm. / Ja ma lähen välja / ja kõnnin mööda raudteetammi / oma südames” (lk 189). Päevik lõpeb ambivalentse tulevikulubadusega: raamatu kirjutamist jätkatakse, kuni armastus kestab, kuid kui armastus lõpeb, on „mina” surnud ja raamat pooleli. Sellega on ühtlasti markeeritud  päeviku lõpetamise võimatus ja võimalikkus: kuna tegemist on päeviku mimikriga, mille varjus on üles ehitatud selge programmiga luuleraamat, tuleb tekst õigel hetkel lõpetada, et teos valmis saaks; kuid kuna mimikri all kulgeb samal ajal ka „tõeline päevik”, katkematu eluprotsess, ei saa lõpetamine olla muud kui üks poeetiline võte (õigupoolest vihjab sellele juba raamatu pealkirigi).

Nii kestab päevik nähtamatult ikka edasi, ja raamat  jääb tõeliselt pooleli alles siis, kui pole kedagi, kes seda jätkaks. Suurema osa tekstist (kokku üle 170 luuletuse) hõlmab siiski tühjusetunde, vananemise, nõutuse ja tähendusetuse väljendamine. „Tunne, et kõik on ära proovitud / ja veel mitu korda. Pole olnud noor / ega saa kunagi vanaks. Keskiga / ei tähenda ka midagi. Olemine, / lihtsalt olemine, ühtemoodi / nii kaugele kui silm ulatub” (lk 36). Selline üleüldine ühetaolisus  tekitab omamoodi ebakindla, kustuva identiteedi: „Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja / ja esitab kavala näoga / selle mõistatuse: mõista, mõista, kes sa oled? / Aga vastus on jälle meelest ära läinud” (lk 123). Olemine on mõistatus, kuid kui hakkame seda mõistatust lahendama „mina” kaudu, saame vastuseks hästi suure küsimärgi. Nõutuse ja tühjuse suhestamine vananemisega annab tulemuseks mahedaid paradokse,  mis mõnikord mõjuvad päris ootamatult. Efektne näide on lühike arutlus leheküljel 37:

Avastasin, et juhiluba
on juba 7 kuud aegunud.
Välja antud 1997.
Siis ma kindlasti mõtlesin:
2007: kui vana ma siis olen, 45!
Elan ma üldse veel?
Uus antakse 2018.-ni.
Siis olen… kui palju? 55.
Vana. Ja ikka elan veel?
Huvitav, milleks.

„Vananemise paradoks on see, / et süda on algusest peale ühe vana” (lk 173). Selle lausega võikski kokku võtta Õnnepalu päevikus esitatud vananemise poeetika. Samasugust muutumise-muutumatuse vastandust varieeritakse raamatus kümneid kordi: „See aeg on elus käes, / kus sa enam ei muutu. Kus  näed, / et sa polegi kunagi muutunud. / Nii palju kordi oled pidanud / uute piibelehtede lahtirullumist nägema, / et seda näha: määratu vaikus, / milles miski ei liigu, ei muutu” (lk 48). Seda vastandust võib õhtumaises (ja hommikumaiseski) kirjandustraditsioonis pidada klassikaliseks, kuid hoiakud muutlikkuse suhtes võivad olla väga erinevad. Ilu ja muutumatust võidakse pidada peaaegu sünonüümseteks, kuid ilu võidakse samastada ka  põgususe ja haprusega. Õnnepalu jaoks muutumatus eriti ihaldusväärne ei ole; ja kaduvuse tunne ei seostu tal praeguse hetkega, vaid pigem meenutamisega: „Meenutamine on alati selle unustamine, / mis on, ärasõit sinna, mida pole, / kergesse muruniidu lõhna viisteist aastat tagasi” (lk 34). Olevikuhetkes avaldub asjade muutumatus, isegi ühetaolisus ja igavus, minevikku jäädes aga omandavad needsamad asjad kohe erilise hõngu,  kaduvuse ilu:

Elu mahub ühte
suvekeskpäeva
erootilisse kujutelma.
Ja see pole järgmisel hetkel
mitte midagi.
„tuul mängib lillelõhnaga” (lk 55)

6. juuniga dateeritud luuletuses Ernst Ennot tsiteerides pakub Õnnepalu välja midagi, mida võiks pidada tema vananemispoeetika  võtmeks: nostalgialätte toomise juba praegusesse hetke, nagu oleks see, mida „mina” enda ees näeb, kusagilt kaugelt vaadates juba minevik. „Suvi aina lõhnab, / nagu poleks ta kunagi lakanud. / Ja mina olen ikka selles suves, / nagu siis, nii nüüd” (samas). Nii puutuvad muutumatus ja kaduvus otsapidi kokku. Samasuguse ennetava tagasivaatega võidakse suhtuda ka omaenda kehasse: 

Mul on ka külm. Juba väga ammu.
Käin allikas, et tunduks soojem. Saunas.
Kui elan seitsmekümneviieseks,
on mul kaugelearenenud psoriaas,
aga mis sellest. Seitsmekümneviiese keha
ei huvita enam isegi arste.
Ainult teda ennast veel … (lk 75)

Niisugust vananemistaju võib nimetada ebaküpseks vananemiseks: oma keha vaadeldakse perspektiivist, milliseks see kunagi võiks saada, kui „mina” elaks veel nii ja nii palju aastaid.  Nõnda saab sellest kehast juba praegu nostalgiline ihaobjekt, ernstennoliku igatsuse allikas. Ja nõnda on avatud uks, mis viib tühjusetundest otse ekstaasini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming